On imelik märgata, et hetkedel, kui sul pole kuhugile kiiret ning sa võid rahulikult ümbritsevat silmitseda, hakkad asju hoopis täpsemalt ja detailsemalt nägema. Sulle jääb mällu lagunenud silikaatputka aknalaua tekstuur, kirjutised seintel -nende värv ja suhe seinalt allakukkunud krohvitükkidega; sa vaatled huviga lumme tallatud raja välimust ning kuju, uurid heldinult kriimustusi oma kiivril jmt. Kogu ümbrus ning selles olevad esemed muutuvad kuidagi silmatorkavaks ja eriliseks.
Sellised hetked sunnivad mõtlema Jumalale ja enda osale maailmas.
Peagi vahetati mind välja ning võisin minna lähedalasuvasse "sööklasse" keha kinnitama. Söökla oli sisse seatud uste ja akendeta nõukogudeaegses avaras garaažis. See oli hubane paik, sest varjas tuule -ja õues sajava lume eest (ilm oli muutumas).
Menüü sisaldas kanasuppi, risottot, ja Tõelist Kodutehtud Õunakooki, mis maitses koos kohviga lausa suurepäraselt. Supp ja risotto valmistati kohapeal.
Peagi saabusid ülejäänud mehed ning tekkis üldine melu ja muljetamine. Sattusin jutule meie praeguse õiguskantsleriga, kellega arenes meeleolukas ja tore vestlus (pole midagi paremat, mis ühendaks rahvast ja riiki, kui riigimeeste nägemine koos maksumaksjatega külma ja lund trotsimas. Võiks isegi öelda, et see on parim viis valijatega kohtumiseks).
Peale söömist jätkusid laskeharjutused. Sihtmärke tuli tabada paarislaskudega 100m kauguselt piiratud aja jooksul. Viis sekundit ja kolm sekundit. Lamades, põlvelt, püsti. See polnudki nii lihtne, sest taas oli hakanud sadama ja relva sihikud olid lund täis. Diopter tundus olevat lihtsalt üks suur veetilk. Sihtmärk, diopter ja kirp moodustasid üheskoos ähmase ja arusaamatu hämu. Lisaks sellele oli hakanud kiiresti hämarduma. Tabasin 12 lasust 5 märklehte. Märkide juurest tulevaid sõnakehvi mehi vaadates võis aimata, et teistel ei läinud palju paremini.
Vahepeal oli paar DAFi kinni jäänud. Tekkis suhteliselt kauakestev hämming mille kulminatsiooniks oli olukord, kus juba poolele koduteele jõudnud rühm veokikastis uuesti oma lähtekohta tagasi sõidutati. Sõdurid olid siiski ülemeelikud, sest situatsioon kiskus taas nii tuttavlikult sürreaalseks. Meie ainukene liikumisvõimeline DAF topiti mehi täis -et muuta väljatõmbav veok raskemaks -ning peale mõningast manööverdamist õnnestuski mõlemad liivas olevad autod vabastada. Kastis oli loomulikult kogu protsessi vältel väga lõbus ja kelmikas õhkkond.
Liikusime tagasi Männikule, kus asuti kibekiiresti relvi puhastama ja tagasi lattu andma.
Vahva oli jälgida millise paanikaga seda tehti. Asi oli selles, et mõnedki meist olid oma abikaasadele-sõbrannadele lubanud oluliselt varem koju jõuda. Kahjuks ei õnnestunud seda püha lubadust masinate kinnijäämise tõttu pidada ja mõnelgi mehel oli seetõttu peaaegu hirm silmis. Kuigi muidu olid kõik mõistagi väga Vaprad Sõdurid... ;)
* * *
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti