Mehed lumes I

Kirjutan paar rida laupäeval toimunud õppustest.

Teatavasti hakkas laupäeva hommikul tihedat lund sadama, mis mattis kiiresti hoovi ja auto enda alla. Südametunnistus hakkas endast kohe märku andma, sest normaalsed mehed haaravad sellises olukorras lumelabida mitte ei sõida süüdimatult õppustele jättes kodus kõik pilla-palla. Kuid parata polnud midagi -tuli minna hoolimata rõhuvast südametunnistusest.

Männikul kulges kõik tavapäraselt: võeti püssid, räägiti pisut juttu ja roniti veokitele.

Peale lühikest sõitu läbi kauni talvemaastiku jõudsime laskeväljale; osad mehed jaotati tõkestuspostidele ja ülejäänud sumasid poolemeetrise lumega kaetud laskealale kuhu paigaldati ligi 30 sihtmärki.

Seejärel asuti põhitegevuste juurde milleks oli taktikalise laskmise õpe: hoie, palgesse viimine, "skaneerimine", järelvaatlus, laskeasendid püsti-kükkis-põlvel, salvevahetus, laskmine liikudes jne jne. Instruktoriteks oli 2 asjatundlikku meest. Oli hea tunda jälle ninas püssirohu lõhna...

Mingi hetk toimus laskurite vahetus, mistõttu pakkusin ennast vabatahtlikult üht tõkestusposti mehitama (milleks niisama laskeväljal passida?). Sõitsime koos paari teise mehega veokitega poste välja vahetama. Teed olid kaetud paksu lumega ning DAFidel oli tegemist, et end raskematest kohtadest läbi vedada. Lõpuks jäime autojuhiga kahekesi kabiini ning suundusime ühe kaugema valveposti poole.

Ümberringi laius imekaunis maastik. Läbi pilvede kumas aimamisi päike ning värvis kuuskede koheva lumekatte õrn-roosaks ja kollaseks. Tee oli pikk ja keeruline, sest lume all peitus ohtralt auke, milledesse veok aeg-ajalt suure jõnksuga sisse kukkus. Lendasin mitu korda kiivriga kõvasti vastu kabiini lage ning kuulasin taustakse läbi DAFi undamise autojuhi fantaasiaküllast vandumist: K----- p---, raisk! V---- mis t--- see on raisk, et siin neid auke nii palju on? Ja miks see k----- valvepost nii t--- kaugel peab olema, raisk?! Miks nad p---- ei võinud seda t---- lähemale panna, k----? Nüüd v---- n---- siin nagu mingi t--- idioot, t---!

Kuulasin oma kaaslast suure hämminguga, ega osanud eriti sõna sekka öelda.

Peale väikest ekslemist kohtusime teise veokiga mille juhiga minu autojuht väga tuttavlikult juba ülesvõetud teemat jätkas: p---i, raisk, ma pole sellist n---- veel näinud, et valvepost nii v---- kaugele on toodud! Mida nad siin valvavad üldse? Siin pole ju p------- teha! jne

Lõpuks jõudsin ettenähtud tõkestuspostile -mis asus minu üllatuseks meeldivalt toidujagamiskoha lähedal.

Minu asukohaks oli risttee, mida ümbritses lume alla mattunud kuusenoorendik. Lähikonnas asus paar hüljatud silikaathoonet kuhu sai varju minna. Oli tuuletu ja täiesti vaikne. Lumi sätendas kuldselt. Eemal paistsid uhked lumega kaetud männid...-maailm oli sellel hetkel hingematvalt kaunis.

Kräuksuv raadiosaatja, kaelas rippuv püss ja õlgu rõhuvad lahingrakmed muutsid selle olukorra kuidagi sürreaalseks. Siin ma nüüd olen -hambuni relvastatud ja ohtlik -sellal kui kogu maailm on imestunud talve külmast ja vaiksest ilust. See tundus omamoodi naljakas, kuid samas ka võluv. Mul oli hea meel, et olin kodus lumetööd tegemata jätnud ja õppustele tulnud. Ning et olin nüüd vahis. Seirasin tähelepanelikult ümbrust ning andsin teistele postidele teada möödunud sõidukitest ja nende liikumissuunast. Läbi raadioside oli hea kuulda, et süsteem toimis -territooriumil liikuvad tsiviilsõidukid olid kõik jälgitavad kuni nende ohutsoonist lahkumiseni.

jätkub