lauantaina, marraskuuta 06, 2010

Oli imelik vestlus

Vestlesin ühe endise klassiõega, mistõttu tekkis mitu küsimust.

1) Kas käibetõde "naised kasvatavad üksi lapsi, sest isa läks ära" ei ole tingitud nö ühiskondlikust tellimusest, sest kohtud määravad igasugust võrdõiguslikkust eirates 95% juhtudest lapsed ema kasvatada?

Kuidas saab rääkida "kadunud isast", kui laps määratakse elama koos emaga? Kus need isad siis olema peavad? Välisukse taga mati peal või?

2) Klassiõde väljendas arvamust, et "tänapäeva lastel pole enam isa puudumisest tingitud ühiskondlikku survet. Lapsed isegi tahavad, et neil oleks kah ema ja nö 2 isa -"nagu Karlil" (st lapse emal on uus mees). Peamine, et keegi ei tülitse".

Kas lapse võime harjuda ümbritseva maailmaga on tõesti tõe kriteeriumiks?

3) Klassiõde nimetas ensestmõistetava hooletusega ühe sõbranna lapse isa "sotsiaal-isaks" (sest isa ja ema elavad lahus, kuid isa käib siiski lapsega tegelemas jmt)

Mis juhtuks, kui mehed nimetaksid isekeskis lahutatud emasid sotsiaalemadeks? Just neid, kes lastega päevastpäeva tegelevad? Kas oleks tore?

5 kommenttia:

sinilind kirjoitti...

Nüüd tõstatasid küll terava teema :)
Näiteks esimese punkti kohta küsiks ma kohe, et kui palju on Sinu tutvusringkonnas selliseid väga õnnetuid isasid, kes ei pääse last kasvatama- kuna kohus määras teisiti?
Minu tutvusringkonnas muide asjad ei jõuagi kohtuni, kaugelt vahel kuuled, et mõni ema on alimente nõudnud kohtu kaudu, aga laste jagamist no ei tule ette... Aga muidugi võib olla viga ka minu tutvusringkonnas. Isade lastekasvatusest puudumise põhjusena tuua kohtusüsteemi toimimist/mittetoimist on minu arvates ikka väga-väga .... - noh, ei leidnud ilusat sõna ja jätan selle koha tühjaks :)
Samas saaksin pika nimekirja naistest, kes kasvatavad üksi lapsi ka siis, kui isa on olemas, kuid isa on valinud endale muud tegevused, mis lastega väga vähe haakuvad- olgu see siis töö, karjäär, hobid.
Kurja, nüüd hakkas nii pikk tekst tulema, et kustutasin osa ära ja jätan hetkel siiski avaldamata :)

Anonyymi kirjoitti...

Nojah. Kuid millega seda siis seletada? Asi pole ju üksnes mingis patoloogilises hoolimatuses?

Mul on selline teooria, et kuna mehed teavad, et 100% jäävad lapsed nagunii emale ((ja tihti jätab mees seetõttu ühise kodu nasiele (=perele)), siis nad ei hakka selle võimalusega üldse arvestamagi, et ise lapsi kasvatada. Pigem lepivad nad sellega, mis neile antakse.

Eks ma räägin muidugi pisut enda isa näitel.

Anonyymi kirjoitti...

No minu kommentaar haakub pisut esimesega. Juba ammu-ammu, kui me ei olnud veel lahutatud, oli kunagi eksabikaasa klassiõega juttu sellest, et mina lähen välismaale (tegema oma erialast tööd) ja tol ajal ainuke (7aastane) laps jääb kuuks ajaks koos isaga. Selle peale teatas see klassiõde: "No eks sa oled teda küllalt üksi kasvatanud." Tuleb tõdeda, et ega ka minu eksabikaasa ei arvanud, et lastega tegelemine oleks midagi, mida tema peab tegema, küll aga oli iseenesestmõistetav, et tal peab (hoolimata nt sellest, et lapsed on haiged ja ka minul 39kraadine palavik) olema piisavalt aega oma hobide ja muu jaoks.
Mikko Fritze on ka rääkinud sellest, et Eestis ei kipu teised mehed üldse aru saama sellest, kui ta ütleb, et ei saa nendega pärast tööd midagi ette võtta, sest tal on lapsed. Eesti meeste jaoks kipub ikka enesestmõistetav olema, et pärast tööd on neil vaba aeg, lapsi kasvatagu naised ja üleüldse pole vaja neile närvidele käia. Minu eksabikaasa muutus lahutusega seoses pigem veidigi mõistlikumaks.

Lumivalgeke kirjoitti...

Minu tutvusringonnas on aga lausa kaks paari, kus laps/lapsed anti peale lahutust kohtu poolt isale. Kusjuures kohtu- ja muude ametnike suhtumine oli mõlemal juhul algusest peale väga ema vastu ja isa pooldav. Need on kaks ainsat juhtumit minu tutvusringkonnas, kus laste hooldusõiguse jagamist ei ole suudetud omavahel kokku leppida ja asi on kohtuni läinud, niiet ma ei ole põhjapanevaid järeldusi teinud sellest, aga suundumus paistab olevat küll just isade poolt, kui need on nõus laste nimel võitlema, olgu siis või kättemaksuks (eks)naisele...

Asjadest kirjoitti...

See, et isad lapsi kasvatavad on kindlasti väga hea. Samas jäin mõtlema, et kas laste hooldusõiguse eest võitlemine liigitatakse nüüd kättemaksu kategooriasse?

Muide, Lumi -koerateemast kah. Koeraprojekt on väga intensiivselt edasi arenenud ja jõudnud hoopis mujale, kui alguses arvatud. Kui kõik areneb nii nagu kokku lepitud, tuleb jõulude eel meile saluki :)

Pilliroovärvi imekaunis väike Saluki! Neile korraldatakse soomes igasuguseid üritusi: iludusvõistluseid, rajajooksuvõistluseid ja maastikujooksuvõistluseid...(aga kuidas saab hurda ilma jänese kohaloluta mingis kindlas suunas jooksma panna?)