Olin just napilt kurvi võtnud, kui avastasi, et olen jõudnud metsavahele. Esialgu ei suutnud ma sellele faktile piisavalt kiiresti reageerida ning sõitsin kiirust veidi maha võttes ikkagi edasi. Ent kusagil ajusopis hakkas justkui midagi meenuma: ...mets...lumine mets...kuused...Pidasin auto kinni ja jäin šokeeritult ümbrust vahtima. Täitsa uskumatu! Ma olen keset suurt, vaikset ja lumist metsa! Selliseid asju juhtub ainult mõnikord väga harva -ja enamus maailma elanikest ei näe sellist vaatepilti üldse kunagi.
Piidlesin hindavalt ümbrust ja kaalusin, kas sumada otse metsa või mitte. Eemal kukkus kuuse pealt alla suur hunnik lund, mis mattis hetkeks kogu tee valgesse uttu. Metsa ei tasu siiski vist minna? -mõtlesin. Olen parem siinsamas. Siin on ju kah päris ilus?
Üle tee hüples orav.
"Orav" mõtlesin heldinult "Nii armas väike oravake...ja just nüüd ronis üle tee...-no kas pole mitte nunnu? Nii armas. Väike tilluke orav ja nii julge...-ei tea, kus ta pesa on? Kuidas ta metsas hakkama saab? On ta talvine toiduvaru ikka piisav? Huvitav, kas tal pesas pähkleid on? Vist elab mõne suure männi õõnes?"
* * *
Juhtum tõestas veelkord, et mõtlemise mõttes ei pea alati mingit padukeerulist teksti lugema. Tuleb lihtsalt teemasse süveneda.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti