Kõik mäletavad ju seda, kuidas lapsena üksinda kodus haige tuli olla? Ema-isa olid tööl ja polnud kedagi, kes su aega sisustaks. Peale esimest nädalat olid kõik mängud ära mängitud ja ka lugemine ei pakkunud pidevat huvi. Kappides oli juba tuhnitud, vannis vedeletud, tööriistakapis höövlit uuritud, õe taskukalendrid läbi vaadatud...Nii saabuski millalgi hetk, kui tuli lihtsalt põrandal vaiba peal pikutada ja ennast jalgade abil koos vaibaga toas siia-sinna lükata. Sest midagi targemat kah teha polnud.
Kuid asi tasus ennast enamasti siiski ära. Nimelt avanesid altpoolt vaadates toas hoopis uued vaated ja perspektiivid. Näiteks võis näha, et lauajalad on kinni suurte poltidega. Või et aknalaua alt koorub krohvi. Ka kardinad olid altpoolt päris huvitavad. Teatud hetkel võis seda teemat arendada sinnani, kus hakkasid analüüsima, kuidas oleks elada toas, mis on tagurpidi.
Sealt edasi oli vaid üks samm kujutlemaks, et teiselpool peeglit asub paralleelmaailm. See oli juba peaaegu ohtlik mõte...-näiteks ükskord jäin selle üle liiga pikalt mõtlema ja olin lõpuks hirmust täitsa kange. Vanemad ei saanud kojutulles üldse aru, mis värk on. Tüüp oli lihtsalt liiga pikalt peeglisse vahtinud...
4 kommenttia:
Minu mäng oli ema meikimispeegliga (selline keskmise raamatu pindalaga) mööda elamist ringi käia - kui peegel lõua alla panna ja "maha vaadata", siis oli lagi nagu põrand. Nägi kõike tagurpidi ja uste lävepakud olid väga kõrged. Pärast käis pea ringi. Vend hakkas hüsteeriliselt karjuma, kui talle ka seda mängu üritasin õpetada...
See tundub tõesti päris rafineeritud mäng olevat...ega sa mõnikord juhtumisi sellist mängu ei mänginud, et sidusid kustukummi pika niidi külge, lasid selle aknast alla ja vaatasid kuidas kustukas keerleb? See keerlemine viis kah päris kaasa...
Ma olen elu aeg esimesel korrusel elanud, aknast millegi nööri otsas välja laskmine ei ole eriti aktuaalne teema olnud. Küll aga panin ma oma väikevenna laste kiigu peale, see on see tooli moodi, pulkadega, kust ei saa välja kukkuda; keerutasin kiigu hästi kokku ja siis vaatasin, kuidas vend keerleb. Lisaks mastaapidele eristas seda mängu kustukummist veel tõik, et pärast sai vaadata, kuidas vend kõndida üritab. Millegipärast ta ise leidis selle veel lõbusama olevat kui mina...
Väga normaalne mäng. Muide selle kustuka-mängule lisas teatud ohufaktori alumisel (neljandal) korrusel elav kuri naabritädi Linda. Tema ei sallinud selliseid ulakusi, et laps riputab midagi niidi otsas aknast välja. Ta pani seda kohe vägagi pahaks. Ta oli ka üldises plaanis kuri. Seetõttu ma kartsin Lindat. Ma tean, et see kõik kokku polnud eriti ratsionaalne, kuid mees peab tegema mida mees peab tegema.
Lähetä kommentti