Olen pidanud isadepäevaga seoses paaril korral veidi mõtlikult nööpi keerutama ja varbaga kivikest toksima.
Teatavasti on Eestis isadest selline eelduslik kuvand, et esiteks -neid lihtsalt ei ole. Teiseks -kui nad ka on -siis on nad tööl. Ja kui nad pole just tööl, siis tegelevad millegi ebaolulisega. Kogu nende aeg kulub autole, spordile ja puhkamisele. Lastega nad tegeleda ei viitsi. Koduste töödega nad -va mõned erandid -hakkama ei saa...
Ja siis tulevad kõik need kehvikud ühel päeval aastas kuhugi saali kokku ja vaatavad kuidas lapsed neile tantsivad ja laulavad.
Aga samas võib ridade vahel tajuda ikka sedasama vaoshoitud etteheidet. Eriti teravalt tajusin seda eilsel kooli isadepäevakontserdil, kus õpetaja väljendas end lausa kurioosel moel: "tahame kõiki isasid tervitada ja öelda, et olete väga kallid -pean silmas just lapsi...". Ligi pool kohalolnutest olid emad. Ehk siis -sõnum kõlas nii, et lastele on isad muidugi olulised -aga meie -emad -oleme siiski pisut pettunud...
Mingi hetk esitasid lapsed endatehtud luuletusi isadest (tublimate luuletused olid eelnevalt spetsiaalselt välja valitud), mis rääkisid suures osas samast asjast: isa magab, sööb, sõidab autoga, käib tööl ja on kodust ära. Mõni luuletus tõi positiivse poolena siiski välja ka isade võimet mängida ja nalja teha.
Rahvas saalis naeris rõõmsalt kaasa -kuigi midagi naljakat selles ei olnud.
Ma ei kujutaks ette, et näiteks emadepäeval või naistepäeval peaks hakkama pidupäevasangaritele mingeid vihjeid tegema -see oleks ju taktitundetu?
* * *
Kas TÕESTI ongi isad siis sellised süüdimatud vennikesed, et isegi isadepäeval tuleb neile nende puuduseid nina alla hõõruda? Võibolla tõesti...? Võibolla olen ma ise selles teemas pisut naiivne? Samas elasin läbi ka väga positiivse isadepäeva-tähistamise ilma vihjete ja alltekstita. Oli lihtsalt mõnus koosviibine ja ühine pudrusöömine. Kõik kohalviibijad olid teineteise olemasolu üle lihtsalt siiralt rõõmsad.
2 kommenttia:
Hee, olid mu kolleegiga ühisel sündmusel. Ta muljetas ühisest pudrusöömisest... väga värske mõte lasteaednike poolt, mu meelest. Oo õudust, kui neile luuletuste lugemistele tagasi mõelda... Ja nukuteatris käimine oli ka piinarikas, mäletatavasti.
Meil pandi lapse lasteaia isadepäeva peol isad ekspromt lastele teatrit esitama. Kasvataja viis meid teise ruumi kus oli lasteramat reziiga ja kast kostüümidega (põrsad, lambad, kured jne) ning pani meid fakti ette "nüüd ongi nii et teete teatrit lasele". Oleks pidanud nende isade nägusid nägema alguses ... kõigil oli selline pilk et "nu mida värki, pidin ma siia üldse tulema"...aga kui viis minutit möödas ja kõigile sai selgeks et asi on möödapääsmatu ja lapsed teises toas ootavad siis tuli välja üks igavesti vinge asi ja kõigil lastel ja emadel lõbu laialt ... ja isadel kah :)
Lähetä kommentti