Mäletan, et käisin väiksena koos vanaemaga tihtipeale matustel. Vanaema oli sunnitud mind kaasa võtma, kui mõni sõbranna ära oli surnud. Mängisin siis seal matusepiirkonnas ja seirasin vahepeal silmanurgast toimuvat. Tavaliselt oli matus hästi asine ja asjalik -mõni vanamemm püüdis küll viisakuse pärast ka pisut nuttu tihkuda, kuid see oli pigem kombetäitmine, kui tõsine äng. Kokkutulnud olid enamjaolt ikka väga reipas meeleolus ning mingit halisemist või hädaldamist ei olnud.
Panin seda isegi natukene imeks -niivõrd, kuivõrd laps midagi üldse imeks oskas panna.
Peale matuseid tulime koju, vanaema tegi mulle moosivett (mida ta ise nimetas teeks) ning tpaar võileiba, et enne suuremat sööki pisut nälga kustutada.
Vanainimeste rahulikku toimetamist jälgides sain aru, et surm ja matused ei pruugi olla midagi väga traagilist -või vähemalt selline mulje mulle jäi.
* * *
Eile vannitoas hambaharjale pastat pannes meenus millegipärast ema. Üldiselt ma ju ei nuta, eks? Aga siis, kui emal oli elada vaid natukene aega, nutsin sealsamas vannitoas paar korralikku peatäit. Võibolla sellepärast jäingi selle üle järele mõtlema?
Ema suremine oli kurb. Mitte surm ise vaid sellele eelnenu. Mälupildid emast -hetked -ilmed -öeldud sõnad -tema plaanid -ja viimased soovid, mis ta mulle usaldas. Kõrvutada seda kõike sureva emaga oli lohutu.
Surm ise ja sellele järgnenud toimetused olid aga üpriski samasugused nagu need lapsepõlvematused -asjalikud ja pisut väsitavad. Kirstu juures seistes on kõik taas korras. Kõik on meelde tuletatud ja läbi käidud.
* * *
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti