Kunnas kirjutab tänases Päevalehes reformarite kinnisideest (mis sarnaneb väga Rooma Impeeriumi lõpuaastate kaitsekontseptsioonidele).
Reformarid räägivad palgalisest riigikaitsest.
Sõdimine muutub teenuseks. St äritegevuseks. Palgaarmee toodab sõdureid ning teostab riigikaitset. Palgasõdur on nagu lepinguline FIE, kes maksab makse ning osutab teenust. Mind, kui tarbijat huvitab selle teenuse kvaliteet. Teenuse kvaliteedi tagamiseks on olemas mitu lahendusmudelit.
1) palgaarmee allüksuste katsetamine teavitatud asutuse poolt ning katsetele põhinev tüübihindamine
2) teavitatud asutuse poolne lõpptoote kontroll ning üksiktoote tüübikinnituse väljastamine (üksikvõitlejale või allüksusele)
3) väljaõppeprotsessi kvaliteedil põhinev tüübivastavus
4) tootetõestusel põhinev vastavushindamine
5) täielikul kvaliteeditagamisel põhinev vastavushindamine
Sisuliselt tuleks kõik reformi palgaarmee allüksused katsetada ja sertifitseerida. Akrediteeritud sõdur, kes omab vaid akrediteeringut võitlemiseks kompanii suuruses üksuses, ei või osaleda pataljoni lahingutegevuses -tal puudub selleks erialane pädevus. Pataljoni tüübivastavus tähendab seda, et kõik pataljoni kuuluvad FIEd omavad vastavat akrediteeringut ja pädevust, üksuse kõik osised on sertifitseeritud ning väljaõppeprotsess koos lõpptulemusega on katsetatud ja kolmanda osapoole poolt vastavushinnatud.
Üksnes sellisel juhul on tõestatud palgaarmee vastavus ettenähtud riigikaitselisele kvaliteedile.
Sest miks peaksime maksma mingi ebakvaliteetse palgaarmee eest? Kui riigikaitse kvaliteet pole hinnaga võrreldes oluline, oleks mõistlikum palgata vajalikud üksused mõnelt nn arengumaalt: Somaaliast, Pakistanist, Rumeeniast...
Tekiks Euroopa kaitseturg, kus saaks üksuseid vabalt osta ja müüa...
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti