Vahel on hea haigla aknaid vaadata. Et näha hämaraid palateid, inimeste vaoshoitud liikumist ja kohtumisi, mis hetkeks hargnevad -et taas lõppeda. On olemas pidev oht, et oma igapäevastes kiirustamistes ei jõua ma tegelikult inimestesse süveneda. Ei märka, ega tee järeldusi. Ei ole valusaid torkeid südametunnistuses -on vaid ärategemistnõudvatetoimingute lõppematu jada...Kas pole nii, et vaid haiglas olles on aega mõtelda ja toimunud sündmuseid uuesti läbi tunda?
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti