Päris imelik, et enne Koera juhtusin õhtul randa väga harva. Hämar ja pime mets, mis randa ääristab, tundus alati veidi sünge ja ohtlik. Kuigi tegelikult jalutavad rannametsas vaid korralikud inimesed -kepikõndijad, koeraomanikud, armunud ja tervisesportlased. Vahel harva juhtub sinna ka mõni tõsimeelne boheem, kes mõtlikult hallile merele vaatab. Lisaks neile käivad rannas ka taliujujad. Taliujujad on kõik väga asjalikud ning ei viida aega niisama mööda rannaäärt kõndides vaid tegelevad põhilisega - ujumise, riietumise ja võimlemisega.
Vahel pole rannas kedagi.
On vaid suur külm meri, kuuvalguses valendav rand ning kõrgel taevas sädelevad tähed. Mustas öötaevas võib näha ka väikeste vilkuvate täppidena lendavaid lennukeid ja koptereid. Kusagil silmapiiril kulgevad oma teed kuldsetes tuledes küütlevad laevad.
See kõik on imekaunis. On tore tõmmata kopsudesse karget lumelõhnalist õhku ning ajada pea kuklasse, et otsida üles Orion, Kassiopeia, Suu Vanker, Põhjanael (koos Väikese Vankriga) ning Sõel. Ning arutleda kõigi teiste taevas asuvate täppide nime ja päritolu üle.
Mõnikord selgub, et täht mida sa pidasid Veenuseks, on hoopis Helsingist saabuv kopter...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti