Tagasi (isamaa?) alguse juurde

Juhtusin just kuskilt lugema, et heaoluühiskondades on vähe patriotismi. Täiesti arusaadav. Täis kõhuga diivanil lebaskledes ja telekapuldiga kanaleid klõpsides ei viitsi eriti midagi tunda või mõelda. Ega kuhugi minna või -hoidku Jumal! -millegi eest võidelda. Kuid olukord muutub kohe, kui oled ära söönud kausitäie speltanisust tehtud putru, joonud peale tassitäie kraanivett ning mõlgutanud mõtteid (=unistanud) kiluvõileivast. Sellises olukorras on vaim virge ning iga asi nõuab isiklikku seisukohta ja sekkumist. Just mehine odrakört ja haljas kaevuvesi on meie armsa kodumaa liikumapanevaks jõuks -mitte pääsemine viie rikkaima riigi hulka! Olgem siis tähelepanelikud.