Olen esitanud samad küsimused nii http://kiduviha.wordpress.com/ kui ka http://agoajaveeb.blogspot.com/ , ent kumbki pole vastama vaevunud.
Milles siis asi?
Nagu iga tubli eestlane, on ka Asjadest-blogi valutanud südant meie kalli isamaa käekäigu ja hakkamasaamise pärast. Just seetõttu on olnud ka põhjust jälgida võrdõiguslikkuse -ja tolereerimisega seotud teemasid (need on huvitavad). Eriti hiljutise Portugali otsuse valgusel.
Küsimused on sellised:
1) Kas ühiskond peaks seadustama igasuguse täiskasvanute vahel vabatahtlikult aset leidva läbikäimise ja kooseluvormid?
2) Kas on mingeid kooseluvorme mida ei peaks seadustama? Miks?
3) Kas juhul, kui samasooliste abielu seadustatakse (mis võrdsustab selle traditsioonilise abieluga), tuleks koolide õppeprogrammi lisada traditsioonilise perekonnaõpetusega võrdses mahus samasoolise-perekonna tunde? St, kas samasoolist peremudelit tuleks propageerida võrdselt traditsioonilise perekonnaga?
Ehk võtaks keegi vastata?
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
18 kommenttia:
Kommenteerin ainult kolmandat. Ma küll ei ole gei, aga arvan ikkagi, et perekonnaõpetuses peaks seda teemat ka käsitletama. Mitte propageerimise pärast (meil oli koolis perekonnaõpetus ja tõesti ei propageeritud seal heteroseksuaalsust ja muuhulgas räägiti veidi ka homoseksuaalsusest), aga kasvõi selle pärast, et inimesed, kes on segaduses, saaksid mingeid vastuseid. Ja segaduses ei pruugi nad ju olla ainult enda orientatsiooni pärast, vaid seda võivad põhjustada ka homoseksuaalsed vanemad või mõni sõber vms. Tänapäeval puutuvad paljud lapsed sellega ju mingis osas kokku.
Ma pole just ka ilmselt see, kellele küsimused otseselt suunatud, aga arvamust avaldan ikka.
1. Ei, automaatselt ei pea. Samas ei pea riik seadma ka põhjendamatuid piiranguid. Ja kui selgub, et osad ühiskonna liikmed tunnevad, et nende õigused ja tegevusvabadus on piiratud, nende piirangute vastu tööd teevad ning piirangute kaotamine ei kahjusta mitte mingisugusel moel teiste õigusi end teostada, siis pole minumeelest mingit põhjust neist piirangutest kinni hoida.
2. Ei saa sellest küsimusest hästi aru. Kas on märgata mingite huvigruppide aktiivsust veel mingeid kooseluvorme seadustada? Kusjuures partnerlusseadus ei puudutaks ju ainult samasooliste kooselu, vaid ka paljusid heteropaare, kes ei soovi oma kooselu riigi ees ära vormistada.
3. Jah, ikka peaks koolides rääkima ühiskonnas leiduvatest asjadest, sh samasooliste omavahelisest armastusest ja seda isegi siis, kui selline kooseluvorm veel seadusega reguleeritud pole. Asi selles, et homoseksuaalseid inimesi on ka kooliõpilaste seas ja on oluline, et igasuguseid müüte, halvustavaid suhtumisi adekvaatse info jagamise teel ennetatakse või nende mõju vähendatakse. Ei usu, et seda just samas mahus peaks tegema, kuid pole ka kuulnud, et keegi sellise ettepanekuga oleks esinenud. Info jagamine ei võrdu propageerimisega.
Postitus kisub kuidagi sinna väravasse, et ühiskonnas tõstatud teema, kas koeri tohiks pidada ketis ja siis valgub keegi laiali nagu jaanipäeval õue unustatud sült ja küsib "aga milliseid lemmikloomi veel ei tohiks ketis pidada, miks ei tohiks" nimetamata ühtegi lemmiklooma, keda peale koera veel ketis peetakse.
Kuidas te aru ei saa? Ma püüan ju vaid poliitiliselt korrektne olla.
Aga olgu siis.
Ma püüan tabada homoõiguslusega kaasnevat ühiskonda mõjutavat -ja muutvat loogikat:
1) 500 aatat tagasi sõlmiti abielu vanemate poolt
2) 100 aastat tagasi sõlmis inimene abielu iseseisvalt
3) 50 aastat tagasi aktsepteeriti nn vabaabielu
4) 40 aastat tagasi alustati homoõiguslusega, mis on viinud homoabielude seadustamiseni
Iga mainitud nähtus oli sellele eelnenud põlvkonna jaoks lubamatu, amoraalne ja vastuolus kehtivate normidega.
Täna aktsepteerime me samasoolisi abielusid. OK. Ent mida me aktsepeerime homme? Millised protsessid käivitab täna vastu võetud otsus?
Millised on edasised arengusuunad?
Kommentaator eitis ette ebakonkreetsust. Hüva. Kas intsest on aktsepteeritav kooseluvorm? Aga grupiabielu? Kui võtta aluseks täiskasvanute vaba tahe ja juba kujunenud käitumisvorm, peaks ühiskond need nähtused ju seadustama? See oleks loogiline.
See oleks loogiline asjade käik. Sest piiriks jääb vaid inimese fantaasia kogu oma paljususes.
Sellega kaasneks ka kooliprogrammi muutmine nii, et KÕIK kooseluvormid saavad võrdselt tähelepanu. Ilmselt tuleb hakata tegelema ka juhtudega, kus ühe -või teise perekonnastaatusega inimesed tunnevad end vastasel juhul ahistatuna või solvatuna.
Ära tuleb keelata mitu populaarset lastelaulu...
See, mida me homme aktsepteerime, pole täna teada. Seda näeb siis homme.
Aga lisaksin su mõttelisse ritta veel selle, et 100 ja vähemgi aastat tagasi, mõnedes kohtades ehk tänagi oli keelatud eri nahavärviga inimeste abielud, eri usku kuuluvate inimeste abielud, eri ühiskonnakihti kuuluvate inimeste abielud. Ja iga sellise piirangu kaotamise eel on hädaldatud, et jube lugu, kuhu see kõik viib. No ja kus me siis nüüd oleme? Lobame arvuti ja interneti vahendusel sellest, kas elu siin ilmas käib ikka alla või ehk isegi edeneb kuhugi positiivses suunas.
Kui sa pead intsesti all silmas õe-venna suhet, siis ajaloost on selliseid näiteid ju küll teada. Kindlasti toimetatakse samu asju ka tänapäeval ja mina ei tea öelda, kas seda ilmtingimata keelama peaks. Täiskasvanud inimesed ikkagi.
Kui pead silmas intsesti isa-laps, ema-laps, onu-laps jne, siis on tegu alaealise seksuaalse ärakasutamisega ja selle kohta on meil paragrahvid olemas.
Grupiabielu kohta ei oska ma ka arvata, kas seda just keelama peaks, kui vastav huvigrupp end selgelt ja põhjendatult oskab väljendada. Eri kultuurides ja eri ajaperioodidel on mitmikabielusid nähtud küll, kindlasti on ka tänapäeval Eestis kooslusi, mida võiks kirjeldada kui grupiabielu. Kuidas osalised oma elu seadnud on, et keegi kannatada ei saaks, ei oska öelda.
Mis kooliprogrammi puutub, siis ma ei arva, et kõik kooseluvormid peaksid võrdset tähelepanu saama, võiks ikka sellest lähtuda, mis ühiskonnas valdav on ja sellest kõige enam pajatada, teised viisid tuleks siiski ka neutraalselt läbi käia ja ära käsitleda.
Aga kas oskad öelda, mis sind ennast kõige rohkem häirib või rahutuks teeb?
See, et üks asi viib teiseni ja keegi ei tea millega see lõpeb. Võibolla radikaalse islami võidukäiguga?
Nii või teisiti tundub Euroopa oma individualistlikul kujul varem või hiljem lõppevat...
Aga võibolla jõuame hoopis inimkonna vabanemiseni usudogmade kütkeist?
UsuDOGMAD?
Kes sulle seda õpetas, et tõekspidamised ja põhimõtted halvad on?
Milline on inimene, kellel puuduvad põhimõtted? See mida nimetatakse moraaliks?
Mulle tundub, et sa oled pisut petetud oma sõltumatusest mida kaasaegne mugavusühiskond näib pakkuvat. Hetkel, kui sa hakkad sõltuma kaasinimestest -kohtud sa dogmadega. Dogmad on eluliselt vajalikud. Ma ei sooviks enda matkaseltskonda meest, kellel puuduvad muud dogmad, kui iseenda mugavus ja soovid.
Sa tõid esile USUdogmad. Ehk oskad ka öelda millised on mitteusudogmad? Kogu inimühiskond toetub USULE. Ja on jube alatu mõnitada usudogmasid ja samas heietada midagi eestikastja moraalist. Kui me ei tunnista usudogmasid-loeb vaid tugevama õigus. Pettus, ülekohus ja julmus on igati kohased...
Ma ei tea kas see kvalifitseeruks, aga sageli peetakse "ligimise aitamist" usudogmaks ja paljud arvavad, et viisakus ning üksteise aitamine on ühiskonda juurdunud tänu usule. Ma ei oleks nii kindel. Selline käitumine omane ka orangutangidele. Arvan, et nende jaoks on see loomulik. Sipelgatel on ka oma hierarhia ja tööeetika - muidugi ei kujuta ette, kas nad selles õnnelikud on, aga see tundub toimivat.
Kuigi ma pole usklik, olen nõus sellega, et paljudel juhtudel on inimkonnale usust abi olnud. Paljud inimesed ei suudaks langetada otsuseid, mis oleks moraalsed/eetilised, kui neil poleks mõnda "eeskirja". Samas on nende tunnetuslike eeskirjade alusel ka palju jama tehtud. Põhimõtteliselt ma olen nõus, et nendest dogmadest vähemalt ristiusu baasil teatavat kasu. Alati võib rääkida muidugi inkvisitsioonist või pimedast ja tagurlikust keskajast. Aga ajal, kui rahvastiku kasvamise tõttu pole kooliharidus kättesaadav või oluline, on mõnes mõttes hea, kui mingidki juhtnöörid on olemas.
Mis gei abieludesse puutub, siis ma arvan, et abielu on mehe ja naise vahel. Homode seltsimise seadustamise vastu pole mul midagi. Seda asja tuleks tõesti kuidagi reguleerida ja neile vastu tulla.
Ups, kus ma siin midagi mõnitanud olen? Selle vaatad sa küll ise mu jutu sisse :)
Kui sina soovid oma elu usudogmade järgi seada, siis on see muidugi sinu õigus, aga kui sellega käib kaasas teiste õiguste mahategemine (nt homoõigused), siis on meil probleem, mida ühiskond peaks suutma õiglaselt lahendada. Nt sulle jääb ju ikka õigus elada oma usudogmade kohaselt ja mulle õigus abielluda naisega, aga lihtsalt homod saavad juurde õiguse abielluda oma armastatuga.
Oh jah, see usk=moraal ja eetika on vana nali, mis mureneb igast otsast. See lihtsalt ei vasta tõele, et tänu usule, religioonile on inimesed moraalsed ja eetilised. Religioonid on selle positsiooni usurpeerinud ja arvata, et inimesed ei suuda ilma usuta olla eetilised, muutuvad ülekohtuseks ja julmaks, lihtsalt ei vasta empiirilistele andmetele. Maailmas leiab kindlasti filosoofe, kes väidaksid just vastupidist, et just religioossed inimesed on võimelised kõige julmemateks tegudeks, kuna religioonid annavad vajaliku õigustuse ja kahtlematu enesekindluse oma tegudele, mis on otse jumala poolt ette seatud. No kes siis nii võimsa tegelasega vaidleb - tuleb käsku täita. Ajaloost leiab näiteid religioossest vägivallast küllaldaselt.
Ütled: "Kui me ei tunnista usudogmasid-loeb vaid tugevama õigus."
See on vale, see ei vasta loodusvaatlustele. Inimesed on evolutsiooniliselt lähedased teiste primaatidega ja nende uurimine näitab selgelt, kuidas ilma usudogmadeta koostöö toimib. Tegelikult võib kaugemalegi minna ja näha mitteisekat ehk lausa altruistlikku ja ennastohverdavat käitumist paljude liikide juures, kes inimesest evolutsiooniliselt kaugemal kui bonobod. Koostöövalmiduse kasulikkust on põhjendatud nt mänguteooriaga.
Ütled: "Dogmad on eluliselt vajalikud."
Võibolla mõnedele inimestele küll ja jõudu neile selleks, aga minumeelest on veidi upsakas iseennast ja inimsugu kuidagi muust loodusest eriliseks pidada. Allume meie samamoodi looduse kutsele käituda oma liigikaaslastega lugupidavalt ilma käsukorras "ilmutatud" usudogmadeta.
Homoõigused?
Seda küll, et pole olemas mingeid erilisi õigusi, mida ainult homodel oleks või olema peaks ehk 'homoõigusi', kuid olukorras, kus homodel ei ole kasutada võrdsel moel samu õigusi nagu mittehomodel (nt abielluda armastatud inimesega), siis selles kontekstis omab sõna 'homoõigus' tähendust. Kuid sedagi kuni selle ajani, mis võrdsed õigused tagatud saavad.
Hmm. On ju olemas ka palju teisi huvigruppe. Viimati kiusati Pirital nudiste. Siia kuuluvad ka mosleminaiste pearätikud jm, mis on vaid teatud grupi erihuvi. Mis määral peab enamus vähemuse soovidega arvestama? Kas olukord, kus enamus sunnitakse ("a la Eesti elanikel on tagurlik arvamus...jmt" arvestama vähemuse erisoovidega, pole mitte demokraatlike protsesside naeruvääristamine ja devalveerimine?
Sinu selgitus dogmadest ja kaasinimestest sõltumisest meenus, kui täna nägin järgmist pilti:
Üks mu hobustest toibub esijalgade operatsioonist. Ilma- ja putukaolud pole hetkel just tema poolt.
Hommikuhakul, kui veel liiga palav ei olnud ja ka sääsed olid taandunud, sai ta sõba silmale lasta ning koplis pikutada. Teine hobune ei lahkunud sel ajal minutikski tema kõrvalt. Lihtsalt seisis ja valvas ta und.
Nagu vapper tinasõdur.
Ma julgen arvata, et ka inimesed ei tee paljusid elutähtsaid liigutusi vaid usu tõttu.
Inimene peaks ju juhinduma ka muust, kui instinktidest? Või...?
Loomad ajavad karjast vigased, nõrgad ja vanad minema. Loomad söövad vahel ka oma järglaseid. Loomi ei huvita miski muu, kui enda populatsiooni säilimine.
Loom ei esita küsimusi enda tegutsemise või olemasolu kohta. Loomad ei saa olla moraalseks eeskujuks INIMESELE.
Ma kahjuks ei saa Sinuga nõustuda, sest ei ülista inimese kui liigi oskuseid. Mõtlemisvõime pole mingi argument.
Enamik meist ei oleks pidanud eales puu otsast alla tulema:)
Aga millest muust kui instinktidest inimmass juhindub? Neid, kel Maslow püramiidi ülemistesse korrustesse asja, on järjest vähem. Materiaalse elu ressursid on otsakorral ja võitlus ellujäämise pärast on ilmne. Nende puhul, kes ei taha olla "vigased, nõrgad ja vanad".
Minu jaoks on usk põgenemine. Enda usaldamine tundmatuse hoolde. Peab olema väga suur ja siiras usk, et julgeda seda teha omakasupüüdmatult. Rõhk on sõnal "omakasupüüdmatult".
Mõistan. Minu jaoks tähendab usk enda suutmatuse, teadmatuse ja nõrkuse tunnistamist. Mis eeldab minu arvates inimeselt julgust ja ausust.
Mulle näib usk iseendasse enesepetmisena (mis ei tähenda seda, et inimene ei peaks endasse uskuma -kuid minu meelest on selle usu aluseks midagi muud, kui usk enda SUUTLIKUSSE a priori. Sest me ei kontrolli ju isegi seda, mida toob homne päev? Me sõltume ajast, kohast, inimestest, asjaoludest, juhustest, mateeriast, ajukeemiast -ja tuhandest muust asjast. Uskuda peaks saama aga millessegi püsivasse. Näiteks, kui inimene usub, et hea võidab kurja -siis käitub ta selle usu kohaselt. Kuid ta võib uskuda ka vastupidi...).
Ütled: On ju olemas ka palju teisi huvigruppe.
On jah, aga miks me näiteks ehitame kõnniteed ja ametiasutused selliselt, et ratastooliga liikuda saaks? See on ju palju kulukam kui näiteks seesama homodele abiellumisõiguse andmine. Ratastoolis inimesi on ju jube vähe, kindlasti vähem kui homosid.
Saad ju isegi aru, et selline arutluskäik on üsna demagoogiline.
Sinult ei võta tänavate ratastooliga läbitavaks ehitamine ega homoabielude lubamine midagi vähemaks, külla aga annab neile inimestele juurde vajalikku liikumisvabadust ja ühiskonna poolt aktsepteerituse tunnet. Loova eneseteostamise seisukohalt on sellised asjad tähtsad.
Ja minul on selle üle ainult hea meel, kui võrdseid võimalusi on võimalikult paljudel, olgu või nudistidel või mosleminaistel.
Lähetä kommentti