Tekkis olukord, kus jutt läks slõuganile "Mida vanem mutt, seda roosam kott" -ning sellele nähtusele laiemalt. Avaldasin arvamust, et "See on ikka imelik küll, kui keegi üle-keskea naisterahvas riietub nagu mingi teismeline" (ma ei pea silmas seda, et üle-keskeas tuleks koheselt poisipea lõigata ja keemilised lokid teha vmt). Siis hargnes jutt sellele, kas ebaadekvaatselt riietuvat inimest tuleks nö korrale kutsuda või mitte. Mulle tundus, et midagi võiks ikka öelda, sest muidu on kõik vait ja lasevad inimesel napakas välja näha.
"Aga miks peab midagi ütlema?" küsis mu vestluskaaslane (üle-keskea naisterahvas). "See on nende probleem, mitte tema".
Misasja?
Kuidas see siis nende probleem on, kui TEMA riietub tobedalt -ja sellest saavad KÕIK mingigi stiilitunnetusega inimesed aru? Kui inimene käitub häirivalt, on see ju eelkõige käituja probleem, mitte pealtvaatajate? Tema peab olukorra lahendama või lõpetama, mitte mina ei pea oma käitumist muutma. Kui keegi puhub öösel hoovis pasunat, ei tule kellegil pähe mõte, et "see on minu probleem". Mida selline lause "see on nende probleem" üldse tähendab? Kas sellega püütakse ennast olukorrast distantseerida? Leida sobiv põhjendus, et mitte sekkuda? Kas sellega püütakse olla "hea ja mõistev" -kuigi hingepõhjas on väljapääsu otsiv pahameel või üleolek? Kas see pole lihtsalt banaalne silmakirjalikkus? Eriti just juhul, kui jutt on kellestki kolmandast?
Sellist imelikku loogikat järgides on võimalik teha-mida-iganes ja distantseerida end kriitikast lihtsa võlulausega "see on nende probleem"...
Loomulikult on olemas olukordi, kus mõnel inimesel tekib reaalsusest irduv "probleem". Ent kui on olemas nähtav ja tegelik põhjus, ei saa probleemi pidada vaid mingiks "nende probleemiks". Inimesed peaksid ju endale aru andma, et nad ei ela metsas vaid mõjutavad oma käitumisega ümbritsevat sootsiumit? Selline olukord, kus kodanik käitub tobedalt ja arvab samas, et "see on nende probleem", on kohatu. See on hoolimatu kaaskodanike suhtes. Väga isekas mõtteviis.
Teiseks -kui kasutada riietumisnäidet -ei pruugi labaselt riietuv inimene ise oma maitsetusest üldse teadlik olla? Või sellest, et ta "ilus olemisega" hullult üle pakub? Seega peaks keegi kõrvalseisija seda talle ütlema. Tundma, et "Tal on probleem. Ma proovin teda aidata".
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
4 kommenttia:
olen sinu mõttekäiguga täiesti päri
Hei, minu meelest on probleem sellel, kellele asi/olukord ei meeldi. Kus on kirjeldatud hea maitse standard? Kus jookseb piir maitsekuse ja maitselageduse vahel? - Neid pole!!!!! Kõik on kinni mõtleja peas. Ei pea vaatama seda, mis ei meeldi. Kui inimene teistele füüsiliselt ja vaimselt ohtlik pole - ja nn. maitselage riietumine seda kohe kindlasti ei põhjusta - on minu meelest kõik ok. Tähtis, et inimene ise end hästi tunneb.
Kuid karjuv maitselagedus on ju vaimselt ohtlik? Või miks just ohtlik -ebameeldiv. Ja mis eriti oluline -jätab kandjast napaka mulje. Ent mulje on inimesele oluline. See veider fenomen, et inimesed püüavadki "isikliku vabaduse lipu all" kaaskodanikke vaimselt traumeerida on iseloomulik linnastunud ja kaitstud inimkooslustele. Oludes, kus inimene sõltub oma kaaslastest, ei tule teiste ärritamine teemaks.
Ja veel, Raili. Sama loogika alusel pole siis midagi hullu, kui ma oma auto kuhugi risti ette pargin? Süües luristan, ennast häälekalt kratsin, lasen sokkidel haiseda jne? Sest ükski neist tegevustest pole ju ohtlik? Järelikult on see "nende probleem"? Mina olen ju vaba ja sõltumatu? Teiste arvamusel pole ju tähtsust?
Jah, aga miks siis naisteajakirjad üldse olemas on? Miks seal pidevalt muljest räägitakse? Võiks ju lihtsalt vaba olla?
Lähetä kommentti