mõtlesin et panen paari päeva taguse unenäo kirja, sest see tundus piisavalt napakas.
Tegu oli justkui ulmefilmiga, aga kuna ma ise olin ühe tegelase kehas, siis tundus kõik üsna päris. Olin mingit sorti sõdur ja mul oli laserpüss. Selle sihik näitas seintele väikest triibulist valguslaiku ja päästikule vajutades tabas sama kohta laserimpulss. Relv oli algul üsna ebamugav, aga kuna selle kuju sai muuta, siis suutsin ta lõpuks endale enamvähem vastuvõetavaks kohandada ja küünarvarrele toetada. Pidime oma rühmaga hiilima mööda mingeid koridore ja mingil hetkel jõudsime kohta, kus pidi järjest pöörama ümber nurga vasakule. Aga iga kord, kui oleks pidanud ring täis saama, olime uues kohas, sest mingil hetkel toimus teleportatsioon. Pärast mitmendat ringi sattusime ruumi, kus oli nagu stseen mingist lõppenud lahingust - keskel Hummer ja selle ümber sõdurite kehad. Kuna auto oli tolmuga kaetud, siis pidi see toimuma juba tükk aega tagasi, aga sõdurite kehad liigutasid omaette. Kui hakkasime olukorda lähemalt uurima, siis ajas üks neist end ebakindlalt püsti ja hakkas liikuma. Tema pilk oli tühi ja ta kõndis veidralt põlvist nõtkudes - oli näha, et ta pole oma keha peremees. Ruumi nurka jõudes toimus midagi veidrat - sõduri keha moondas end välkkiirelt kahest ristipandud papitükist tehtud kuuseimitatsiooniks. Oli ilmne, et vaese sõduri kehas peitub mingi olend, kes end moondades teeb haledaid katseid end varjata. Kui kogunesime papist kuuse ümber asja uurima, sai ta aru, et peitupugemine ei õnnestunud ning kuusk moondus sõduriks tagasi. Kõigepealt hakkas papi serva vahelt mingit ollust välja pressima, millest moodustusid sõduri õlad ja siis oligi kuuse asemel inimkeha, mis hakkas ebakindlalt, aga kiirelt liikuma. Kui üks minu kaaslastest püüdis temast kinni haarata, järgnes uus moondumine - seekord sitahunnikuks, mis jäi vaikselt maapinnale lebama. Kui siis keegi hunnikut saapaninaga sorkis, oli näha, et tegu on vaid sita imitatsiooniga - pruuni kooriku sees oli mingist valgest ollusest sisu.
Sellega unenägu lõppes.
Tegu oli justkui ulmefilmiga, aga kuna ma ise olin ühe tegelase kehas, siis tundus kõik üsna päris. Olin mingit sorti sõdur ja mul oli laserpüss. Selle sihik näitas seintele väikest triibulist valguslaiku ja päästikule vajutades tabas sama kohta laserimpulss. Relv oli algul üsna ebamugav, aga kuna selle kuju sai muuta, siis suutsin ta lõpuks endale enamvähem vastuvõetavaks kohandada ja küünarvarrele toetada. Pidime oma rühmaga hiilima mööda mingeid koridore ja mingil hetkel jõudsime kohta, kus pidi järjest pöörama ümber nurga vasakule. Aga iga kord, kui oleks pidanud ring täis saama, olime uues kohas, sest mingil hetkel toimus teleportatsioon. Pärast mitmendat ringi sattusime ruumi, kus oli nagu stseen mingist lõppenud lahingust - keskel Hummer ja selle ümber sõdurite kehad. Kuna auto oli tolmuga kaetud, siis pidi see toimuma juba tükk aega tagasi, aga sõdurite kehad liigutasid omaette. Kui hakkasime olukorda lähemalt uurima, siis ajas üks neist end ebakindlalt püsti ja hakkas liikuma. Tema pilk oli tühi ja ta kõndis veidralt põlvist nõtkudes - oli näha, et ta pole oma keha peremees. Ruumi nurka jõudes toimus midagi veidrat - sõduri keha moondas end välkkiirelt kahest ristipandud papitükist tehtud kuuseimitatsiooniks. Oli ilmne, et vaese sõduri kehas peitub mingi olend, kes end moondades teeb haledaid katseid end varjata. Kui kogunesime papist kuuse ümber asja uurima, sai ta aru, et peitupugemine ei õnnestunud ning kuusk moondus sõduriks tagasi. Kõigepealt hakkas papi serva vahelt mingit ollust välja pressima, millest moodustusid sõduri õlad ja siis oligi kuuse asemel inimkeha, mis hakkas ebakindlalt, aga kiirelt liikuma. Kui üks minu kaaslastest püüdis temast kinni haarata, järgnes uus moondumine - seekord sitahunnikuks, mis jäi vaikselt maapinnale lebama. Kui siis keegi hunnikut saapaninaga sorkis, oli näha, et tegu on vaid sita imitatsiooniga - pruuni kooriku sees oli mingist valgest ollusest sisu.
Sellega unenägu lõppes.
2 kommenttia:
Kummaliste unenägude eri:
Meenus lõik mu enda tänase öö unest. Mina ja veel keegi, kelle pidin mingist salapärasest laborist välja päästma, olime surnud. Hinged, tähendab. Aga kehata hingedena olime vaenlase jaoks kerge saak. Peitsime end laipadesse, keda arvukatel operatsioonilaudadel kinniseotuina vedeles. Kartsime, et lagunevad kehad hakkavad hingama ja reedavad meid. Hüppasime, seoste rebenedes, laudadelt alla ja rammisime ustest läbi - sidemed ja kehaosad küljest kukkumas. Küll sai vääneldud ja naerdud!
Iik.
Põnni uni oli märksa rahumeelsem. Tema pidi abielluma naabri koeraga. Siis pidavat too võimaluse saama inimeseks muutuda. Viimasel hetkel otsustas põnn ümber ja abiellus hoopis toonekurega.
Päris radikaalne uni tõesti :)
Lähetä kommentti