Ka orav võib inimese mõtlema panna

Olin just napilt kurvi võtnud, kui avastasi, et olen jõudnud metsavahele. Esialgu ei suutnud ma sellele faktile piisavalt kiiresti reageerida ning sõitsin kiirust veidi maha võttes ikkagi edasi. Ent kusagil ajusopis hakkas justkui midagi meenuma: ...mets...lumine mets...kuused...

Pidasin auto kinni ja jäin šokeeritult ümbrust vahtima. Täitsa uskumatu! Ma olen keset suurt, vaikset ja lumist metsa! Selliseid asju juhtub ainult mõnikord väga harva -ja enamus maailma elanikest ei näe sellist vaatepilti üldse kunagi.

Piidlesin hindavalt ümbrust ja kaalusin, kas sumada otse metsa või mitte. Eemal kukkus kuuse pealt alla suur hunnik lund, mis mattis hetkeks kogu tee valgesse uttu. Metsa ei tasu siiski vist minna? -mõtlesin. Olen parem siinsamas. Siin on ju kah päris ilus?

Üle tee hüples orav.

"Orav" mõtlesin heldinult "Nii armas väike oravake...ja just nüüd ronis üle tee...-no kas pole mitte nunnu? Nii armas. Väike tilluke orav ja nii julge...-ei tea, kus ta pesa on? Kuidas ta metsas hakkama saab? On ta talvine toiduvaru ikka piisav? Huvitav, kas tal pesas pähkleid on? Vist elab mõne suure männi õõnes?"

* * *

Juhtum tõestas veelkord, et mõtlemise mõttes ei pea alati mingit padukeerulist teksti lugema. Tuleb lihtsalt teemasse süveneda.

Kauplus Vasalemmas

Enne müügisaali...

Uus kaup...

Riisipere Vabadussammas

Mõõk on küll veidi tilluke, aga mis sellest. Sammas on ju ise kah väiksem? Ja mis peamine -ei maksnud isegi miljonit.

Algab rituaalide-aeg

Nii. Kohe-kohe on algamas ajajärk, kus inimesed sooritavad tahes -või tahtmata kõiksuguseid rituaale: mõned varuvad verivorste (teadmata ise, miks nad seda teevad), mõned panustavad kingitustesse, osad püüavad end kuidagi paremaks muuta ning alustada Uut Elu, teised pühendavad oma tähelepanu telekale (ka see on rituaal!), mõned vähesed mõtlevad ehk ka igavikuliste asjade üle. Kuid hoolimata sellest mida me teeme või ei tee, tuleb nentida, et söömine ja verivorstitemaatika on alati lihtsam, kui oma hinges sorimine...

Mehed lumes II

On imelik märgata, et hetkedel, kui sul pole kuhugile kiiret ning sa võid rahulikult ümbritsevat silmitseda, hakkad asju hoopis täpsemalt ja detailsemalt nägema. Sulle jääb mällu lagunenud silikaatputka aknalaua tekstuur, kirjutised seintel -nende värv ja suhe seinalt allakukkunud krohvitükkidega; sa vaatled huviga lumme tallatud raja välimust ning kuju, uurid heldinult kriimustusi oma kiivril jmt. Kogu ümbrus ning selles olevad esemed muutuvad kuidagi silmatorkavaks ja eriliseks.

Sellised hetked sunnivad mõtlema Jumalale ja enda osale maailmas.

Peagi vahetati mind välja ning võisin minna lähedalasuvasse "sööklasse" keha kinnitama. Söökla oli sisse seatud uste ja akendeta nõukogudeaegses avaras garaažis. See oli hubane paik, sest varjas tuule -ja õues sajava lume eest (ilm oli muutumas).
Menüü sisaldas kanasuppi, risottot, ja Tõelist Kodutehtud Õunakooki, mis maitses koos kohviga lausa suurepäraselt. Supp ja risotto valmistati kohapeal.

Peagi saabusid ülejäänud mehed ning tekkis üldine melu ja muljetamine. Sattusin jutule meie praeguse õiguskantsleriga, kellega arenes meeleolukas ja tore vestlus (pole midagi paremat, mis ühendaks rahvast ja riiki, kui riigimeeste nägemine koos maksumaksjatega külma ja lund trotsimas. Võiks isegi öelda, et see on parim viis valijatega kohtumiseks).

Peale söömist jätkusid laskeharjutused. Sihtmärke tuli tabada paarislaskudega 100m kauguselt piiratud aja jooksul. Viis sekundit ja kolm sekundit. Lamades, põlvelt, püsti. See polnudki nii lihtne, sest taas oli hakanud sadama ja relva sihikud olid lund täis. Diopter tundus olevat lihtsalt üks suur veetilk. Sihtmärk, diopter ja kirp moodustasid üheskoos ähmase ja arusaamatu hämu. Lisaks sellele oli hakanud kiiresti hämarduma. Tabasin 12 lasust 5 märklehte. Märkide juurest tulevaid sõnakehvi mehi vaadates võis aimata, et teistel ei läinud palju paremini.

Vahepeal oli paar DAFi kinni jäänud. Tekkis suhteliselt kauakestev hämming mille kulminatsiooniks oli olukord, kus juba poolele koduteele jõudnud rühm veokikastis uuesti oma lähtekohta tagasi sõidutati. Sõdurid olid siiski ülemeelikud, sest situatsioon kiskus taas nii tuttavlikult sürreaalseks. Meie ainukene liikumisvõimeline DAF topiti mehi täis -et muuta väljatõmbav veok raskemaks -ning peale mõningast manööverdamist õnnestuski mõlemad liivas olevad autod vabastada. Kastis oli loomulikult kogu protsessi vältel väga lõbus ja kelmikas õhkkond.

Liikusime tagasi Männikule, kus asuti kibekiiresti relvi puhastama ja tagasi lattu andma.

Vahva oli jälgida millise paanikaga seda tehti. Asi oli selles, et mõnedki meist olid oma abikaasadele-sõbrannadele lubanud oluliselt varem koju jõuda. Kahjuks ei õnnestunud seda püha lubadust masinate kinnijäämise tõttu pidada ja mõnelgi mehel oli seetõttu peaaegu hirm silmis. Kuigi muidu olid kõik mõistagi väga Vaprad Sõdurid... ;)
* * *

Mehed lumes I

Kirjutan paar rida laupäeval toimunud õppustest.

Teatavasti hakkas laupäeva hommikul tihedat lund sadama, mis mattis kiiresti hoovi ja auto enda alla. Südametunnistus hakkas endast kohe märku andma, sest normaalsed mehed haaravad sellises olukorras lumelabida mitte ei sõida süüdimatult õppustele jättes kodus kõik pilla-palla. Kuid parata polnud midagi -tuli minna hoolimata rõhuvast südametunnistusest.

Männikul kulges kõik tavapäraselt: võeti püssid, räägiti pisut juttu ja roniti veokitele.

Peale lühikest sõitu läbi kauni talvemaastiku jõudsime laskeväljale; osad mehed jaotati tõkestuspostidele ja ülejäänud sumasid poolemeetrise lumega kaetud laskealale kuhu paigaldati ligi 30 sihtmärki.

Seejärel asuti põhitegevuste juurde milleks oli taktikalise laskmise õpe: hoie, palgesse viimine, "skaneerimine", järelvaatlus, laskeasendid püsti-kükkis-põlvel, salvevahetus, laskmine liikudes jne jne. Instruktoriteks oli 2 asjatundlikku meest. Oli hea tunda jälle ninas püssirohu lõhna...

Mingi hetk toimus laskurite vahetus, mistõttu pakkusin ennast vabatahtlikult üht tõkestusposti mehitama (milleks niisama laskeväljal passida?). Sõitsime koos paari teise mehega veokitega poste välja vahetama. Teed olid kaetud paksu lumega ning DAFidel oli tegemist, et end raskematest kohtadest läbi vedada. Lõpuks jäime autojuhiga kahekesi kabiini ning suundusime ühe kaugema valveposti poole.

Ümberringi laius imekaunis maastik. Läbi pilvede kumas aimamisi päike ning värvis kuuskede koheva lumekatte õrn-roosaks ja kollaseks. Tee oli pikk ja keeruline, sest lume all peitus ohtralt auke, milledesse veok aeg-ajalt suure jõnksuga sisse kukkus. Lendasin mitu korda kiivriga kõvasti vastu kabiini lage ning kuulasin taustakse läbi DAFi undamise autojuhi fantaasiaküllast vandumist: K----- p---, raisk! V---- mis t--- see on raisk, et siin neid auke nii palju on? Ja miks see k----- valvepost nii t--- kaugel peab olema, raisk?! Miks nad p---- ei võinud seda t---- lähemale panna, k----? Nüüd v---- n---- siin nagu mingi t--- idioot, t---!

Kuulasin oma kaaslast suure hämminguga, ega osanud eriti sõna sekka öelda.

Peale väikest ekslemist kohtusime teise veokiga mille juhiga minu autojuht väga tuttavlikult juba ülesvõetud teemat jätkas: p---i, raisk, ma pole sellist n---- veel näinud, et valvepost nii v---- kaugele on toodud! Mida nad siin valvavad üldse? Siin pole ju p------- teha! jne

Lõpuks jõudsin ettenähtud tõkestuspostile -mis asus minu üllatuseks meeldivalt toidujagamiskoha lähedal.

Minu asukohaks oli risttee, mida ümbritses lume alla mattunud kuusenoorendik. Lähikonnas asus paar hüljatud silikaathoonet kuhu sai varju minna. Oli tuuletu ja täiesti vaikne. Lumi sätendas kuldselt. Eemal paistsid uhked lumega kaetud männid...-maailm oli sellel hetkel hingematvalt kaunis.

Kräuksuv raadiosaatja, kaelas rippuv püss ja õlgu rõhuvad lahingrakmed muutsid selle olukorra kuidagi sürreaalseks. Siin ma nüüd olen -hambuni relvastatud ja ohtlik -sellal kui kogu maailm on imestunud talve külmast ja vaiksest ilust. See tundus omamoodi naljakas, kuid samas ka võluv. Mul oli hea meel, et olin kodus lumetööd tegemata jätnud ja õppustele tulnud. Ning et olin nüüd vahis. Seirasin tähelepanelikult ümbrust ning andsin teistele postidele teada möödunud sõidukitest ja nende liikumissuunast. Läbi raadioside oli hea kuulda, et süsteem toimis -territooriumil liikuvad tsiviilsõidukid olid kõik jälgitavad kuni nende ohutsoonist lahkumiseni.

jätkub

Kus on tegevusteraapia meestele?

Juhtusin lugema artiklit, kus arutleti meeste ja naiste vägivaldsuse teemadel. Väga huvitav. Eriti, kui arvestada, et meestel pole ühtegi rehabilitatsiooni või turvakeskust, kuigi just valdav enamus kodututest, alkohoolikutest ja enesetapjatest on mehed. Ja nagu näha ongi tulemus just selline nagu nad ise välja suudavad mõelda. Mõni hakkab peksma, mõni hakkab jooma, mõni tundlikuma meelelaadiga poob ennast metsatukas vaikselt üles -kuigi lahendus oleks jube lihtne...

Me teame, et valdavale osale meestest meeldib midagi TEHA: ketassaega palke tükeldada, puid lõhkuda, ATVga kihutada, kulu põletada, kuvaldaga seina lammutada, piikvasaraga kivi sisse auke puurida, naelapüstoliga naelu tulistada jmt

Aga nad ei saa seda teha, sest on näiteks töötud -või puuduvad selleks vajalikud rahalised vahendid. Kuigi tahaks.

Iga mees, kes midagi TEEB (see ei pea olema isegi mitte väga mõtestatud tegevus) tunneb ennast kasuliku ja ettevõtlikuna, mis omakorda ennetaks kümneid enesetappe, surnuksjoomisi ja planeerimatut vägivalda.

Tuleks vaid palgata paar poolekohaga instruktorit, sisustada mõni lagunenud kaarhall vajalike seadmetega, ja asi välja reklaamida. Mehi oleks kohe kohal nagu murdu -kusjuures tegevuse käigus nad ka õpiksid ning valmisproduktid (näiteks lõhutud küttepuud) võib omakorda tarnida abivajajatele...-kuid põhiline eesmärk on siiski TEGEVUS ise.

ERSO vaimne purustamine

Eriti jõhker. Ma ei saa aru, kas see on seotud Minister Jänesega, et Estonia kontserdisaali ette on paigutatud 2 tuliuut prožektoritega valgustatud Nissanit, mida tööle tõttavad ERSOlased vaatama peavad? See on ju sama, kui näidata kodutule 500kroonist ahjupraadi või pakkuda janusele ostuks eksklusiivset prantsuse lauavett? Või reklaamida üksikvanemast lasteaiakasvatajana töötavale emale YSL lõhnaõli...

Talvine Tartu on ilus

Talvine Tartu ei tähenda vaid Emajões ulpivaid surnukehasid, skinheade ja öiseid peksmisi Toomemäel. Seal on ka Ülikool, Botaanikaaed ja Tallinna Kaubamaja. Ning kui olla ettevaatlik, võib isegi õhtul päris romantiline olla...

SAKU Porter ikka sama vastik nagu 2009ndal (hommikune õlleminut)

Ma ei mõista. Kuigi enda arust olen juba mitu korda vihjanud, et Saku Porter on liiga siirupine, ei võta Saku Õlletehas selle probleemiga ikka veel midagi ette? Täiesti arusaamatu...

Soetasin töölähetuses olles endale ühe vastava eksemplari, et veenduda, kas mu mälu on endiselt töökorras ning usaldusväärne. Kõrvale vaatasin mingit Uue Ajastu algusest ja tulnuk-kontaktidest pajatavat dokumentaalfilmi -mis oli kokkuvõttes väga mõjuv ning juhtis mu tähelepanu õllelt täitsa kõrvale (tegemist oli sama nähtusega, kui tellid endale kogemata vastiku maitsega kohvi ning pead maitse kustutamiseks tassi 6 lusikatäit suhkurt vohmima).

Selles mõttes on S-Porter muidugi väga huvitav jook, et sisuliselt on tegemist omalaadse 0-punktiga, mis võimaldab testida erinevate lisaainete ja nähtuste mõju ja tugevust.

Näiteks on võimalik määrata, kui kvaliteetne on loetav raamat -kas ta suudab tähelepanu S-Porterilt kõrvale juhtida või mitte? Või kumb on tõhusam maitsekustutaja -kas näts või tavaline vaarikamoos (st et neid tuleb pruukida samal ajal õllega)? Sama valemi abil on võimalik hinnata ka oma vestluskaaslaseid -et kas nende jutt ületab S-õlle mõju või ei ületa...

Seega tuleb nentida, et Saku Porter on küll äärmiselt vastik -ent tehnilises mõttes siiski vajalik ja möödapääsmatu õlu. Tuleb lihtsalt silmad kõvasti kinni pigistada ja hinge kinni hoida...

Poisist sirgub mees

Eile printerimasina juures kohmitsedes ja mõista üritades, kuidas ID-kaardist kahepoolset koopiat teha, tundus küll, et esindan tüüpilisi kaasaegseid abituid mehi. Ent hiljem mõistsin, et asi pole nii hull midagi. Teatud edusammud siiski nagu oleks...

Tegemata teod

täna sain ma jälle aru
seda et on aega vähe
teha seda mida tahaks
aga jõuda väga raske

tuleks osta jõulukingid
kuigi süngeks kisub tunne
keeksi-sokid-mõned ehted
leti ääres tuleb tingi

isaga peaks aega veetma
ta on juba päris vana
ning ma tean et ta on olnud
tõesti väga tore isa

sõpradele tahaks kah ju
helistada mõne sõna
öelda et ma tänu võlgu
küllap külla tulen homme

kiigehobu tuleks teha
emma tahtis seda ammu
aga õhtul kuju tulles
astun lävel viimse sammu

Kristi Kongi paukuv näitus

Teadupärast on maalinäitused enamjaolt üpris kahtlased nähtused, sest maalikunstnikud ei suuda kuidagi oma ängi vaos hoida ja üritavad seda maalide abil juhuslikele inimestele kaela valada (kohati tundub isegi, et nad üritavad ängiga manipuleerides vaataja üle kontrolli saavutada ja neid mingiteks biorobotiteks programmeerida). Just sellepärast on Kristi Kongi Draakoni Galeriis avatud maalinäitus (või-mis-iganes) väga tore, sest see ei ürita vaatajad süümepiinades väänlema panna. Vastupidi. Peale vaatamist tekib kohe hea isu ja sa hakkad kaaluma, kas mitte minna lähedalasuvasse kohvikusse sõõrikuid või mõnda šokolaadikooki sööma. Mõistlik inimene saab kohe pihta, et tegemist on näitusega, kus pole vaja hakata mõtlema kannatuste ja sulle osaks saanud ülekohtu peale vaid võib lihtsalt elust rõõmu tunda.

Selles kontekstis oli kummaline jälgida, kuidas mõned publiku seast püüdisid siiski järgijätmatult pilte vanu tuttavaid ängi-tööriistu kasutades lahti šifreerida. Meestel olid nii mõtlikud näod...

Samuti ei saanudki päris aru, miks Kristi ise enda näitust nii segasel moel kommenteeris -justkui vabandades, et ta sellise hea näituse tegi? Küllap on ka tema sellest ängi-teemast mõjutatud ning tunneb, et kollase ja roosa värvi kõrvuti kasutamine pole tõsiseltvõetav kunst...

Pole vaja mingeid keerulisi süsteeme

Juhtusin nägema kuidas Võrumaal veini tehakse. Loomulikult ei kasuta keegi neid superkeerulisi seadmeid mida selleks puhuks poes heausksetele veinisõpradele pähe üritatakse määrida vaid tarvitatakse seda, mis niigi majapidamises olemas. Parim ongi tavaline kummikinnas, mille abil saab veinianuma edukalt sulgeda. Käärimisprotsessi käigus hakkab kinnas paisuma ning kui ta on juba päris suureks muutunud võib kindasse nõelaga augu torgata, kust liigsed gaasid välja pääsevad. Sisse aga ei tule midagi. Väga normaalne ja kasutajasõbralik meetod.

Partidel sai loodusest siiber

Asi mida Lembitul polnud...

Kui vaid mõelda, et Lembitul oleks omalajal selline uhke alumiiniumtoru olnud, oleks kindel, et ta suutnuks muistsed Eesti maakonnad üheks riigiks ühendada ning Läänemere Lõunaosa eestlaste valitsuse alla sundida. Ainuüksi sellise imelise roostetamatu eseme olemasolu lisanuks Lembitule tohutult autoriteeti.

Paraku läks ajalugu muidugi teisiti.

* * *

Tegemist on NordArmoury pooltootega

Ainult Tõelistele Daamidele

Jajah...-kui asi pole roosa, siis ei saa ju arugi, mis pidi vasarat käes hoida, eks? Kuid tõeliselt traagiliseks muutub asi alles siis, kui seda tööriistakomplekti kasutab mees. Sest pole üldse kindel, kas ta suudab roosa värvi demoraliseerivat mõju enda loomuomase primitiivsusega tasakaalustada? Ja mis siis saab, kui ei suuda? Kas hakkab jooma?

Tartus sai maja valmis enne, kui rõdud

Lastega peredest on küll päris kahju...-samas, kui näiteks meestele mõjub selline arhitektuuriline lahendus kahtlemata väga positiivselt. Tekib selline tunne, et sul on rõdul mingi oma väike -ja ohtlik saladus. Meestele ju ohtlikud asjad meeldivad? Need on lausa vastupandamatud...

Miks bussis pistikuid ei ole?

Bussi katkine stoppnupp tekitas terve hunniku küsimusi, sest avas tehniliselt täiesti uue perspektiivi. Esiteks -buss teeb ju elektrit, eks? Lambid põlevad ja kõik asjad töötavad? Noh -aga miks siis pistikuid pole? Miks ei võiks makstud piletiraha eest hommikul bussi vooluvõrgus mobiiltelefoni laadida või pardliga habet ajada? Miks on võetud lasteaeda kiirustavalt emalt ära võimalus oma pesumärgi juukseid föönitada? Buss kulutab nagunii kütust ja mõned olmeseadmed, mida sõidu ajal kasutatakse (laetakse) ei muuda kulunud kogust. Isegi arvuti akusid saaks laadida...

Punane

Mõtisklus minister Jänesest

Selleks, et olla kraanajuht, peab sul olema tunnistus. Selleks, et olla minister, ei pea sul midagi olema.
* * *
Elu on ime.

Tundmatu džässbänd Genialistide Klubis

Juhtusin Genialistide Klubis peale toredale ja entusiastlikule bändile, mis esines antud koosseisus üldse esimest korda koos, ega oma isegi nime. Minule, kui muusikavõhikule jätsid nad loomulikult väga kustumatu jälje -sest kuna ma muusikast midagi ei tea, ega aru ei saa, tundub mulle igasugune muusika lausa super. Nii ka nüüd. Kontserdi õhustik oli igatahes väga hubane ja meeleolukas. Loodetavasti näeme neid peagi Suurtel Lavadel.

Samas mainin, et G-klubis esineb 19.novembril Tarrvi Laamann -kes on väga zen-mees ja keda tasub kindlasti vaatama minna (tema pakutavast regemuusikast ei tea ma mõistagi midagi rääkida). Tarrviga on see huvitav asi, et noorusest peale oli ta pähe võtnud, et temast saab Suur Kunstnik -kuigi klassikalist joonistamisannet poisil eriti justkui polnud. Kuid nagu me teame, ei lase korralik kunstnik ennast mingist akadeemilisest terrorist häirida, vaid künnab hoopis oma vagu. Nii ka Tarrvi. Tänaseks on mees igati tunnustatud ja kuulus. Tuleb lihtsalt teha seda mida sa teed...

Väga kole asi -kuid huvitav!

Suvekõrvits. A meenutab pisut pirni ja veel paari muud asja ka.

VARSTI NÄED...

Tartu Kaubamaja vaateakendel on tekkinud iseeneselikult suurepärane kunstižedööver. Ja seda ilma Kultuurkapitali rahadeta...

Kuidas oleks õige arvata?

Vahel juhtub, et põrkad kokku mingi nähtusega, mille suhtes ei oska paugupealt korralikku seisukohta võtta. Nii ka nüüd:

1) Mida arvata, kui inimene kipub ennast suursuguste loodusnähtuste või kunstižedöövrite kõrval pildistama? Näiteks, kui kodanik külastab Suurt Kanjonit ja laseb endast selle taustal pildi teha? Või sätib end Mona Lisa kõrvale?

2) Kas Ülemaailmseks Katastroofiks ettevalmistumine kõneleb inimese arukusest ja alalhoidlikusest või hoopis elavast kujutlusvõimest (eriti keeruliseks teeb olukorra, kui hinnata seda probleemi Noa laevaehitamise-kontekstis, või kui mõelda, et terved riigid on arendanud "igaks-juhuks" kõikvõimalikke tuumarelvi ja kaitsesüsteeme)

3) Kas uudised ja reaalajas edastatav info (CNN, AK, Delfi, BBC, kuulujutud jmt) teevad inimese targemaks (oskab ennast maailmas positsioneerida?) või hoopis kurjemaks ja lollimaks? Kas reaalajas antav info on inimestele üldse vajalik, kui 99,9% sellest neid otseselt ei puuduta?

Simson ja Deliila

Retušeerimisjäljed

Reedel avati Mikkeli muuseumis maali S & D ekspositsioon. Näitus on põnev eelkõige seetõttu, et lisaks restaureeritud maalile endale on esitletud kogu restaureerimisprotsessiga kaasas käinud materjal (sh 30 minutiline film). Avamine ise oli väga peen ja pidulik.

Simsoni ja Deliila loo leiate siit. Olgu öeldud, et tegu on nö olmemaaliga. Selliste taiestega ehiti kodusid.

Lutsuviskamismeistrivõistlused

Üritus 2010 on paraku juba läbi, ent loodetavasti toimuvad 2011 järgmised meistrikad. Usinat treenimist!

Vein põhjustab rinnavähki vä?

Ilgelt karm küll. Selline reklaam. Ma olen alati arvanud, et punane vein on jube tervislik -hoiab kolesterooli eemal ja annab ka muidu krapsakust. Aga nüüd on vist välja uuritud, et tekitab hoopis rinnavähki. Veinimüüjad on siis ju samuti mingid pool-mõrvarid? Ja ilmselt seletab see veel palju muudki...
* * *
Kas see ei lähe samasse kategooriasse aktsiooniga "einevus rikastab!", kus võis samuti küsida lõputult kõikvõimalikke ebaloogilisi küsimusi? Võiks ju teha sellise leivareklaami, kus küsitakse "ülekaalu terviseks?" Või autoreklaami, kus küsitakse "invaliidsuspensioni terviseks?"

Küsida saab ju kõike.

Kas isad on tõesti täitsa soodad?

Olen pidanud isadepäevaga seoses paaril korral veidi mõtlikult nööpi keerutama ja varbaga kivikest toksima.

Teatavasti on Eestis isadest selline eelduslik kuvand, et esiteks -neid lihtsalt ei ole. Teiseks -kui nad ka on -siis on nad tööl. Ja kui nad pole just tööl, siis tegelevad millegi ebaolulisega. Kogu nende aeg kulub autole, spordile ja puhkamisele. Lastega nad tegeleda ei viitsi. Koduste töödega nad -va mõned erandid -hakkama ei saa...

Ja siis tulevad kõik need kehvikud ühel päeval aastas kuhugi saali kokku ja vaatavad kuidas lapsed neile tantsivad ja laulavad.

Aga samas võib ridade vahel tajuda ikka sedasama vaoshoitud etteheidet. Eriti teravalt tajusin seda eilsel kooli isadepäevakontserdil, kus õpetaja väljendas end lausa kurioosel moel: "tahame kõiki isasid tervitada ja öelda, et olete väga kallid -pean silmas just lapsi...". Ligi pool kohalolnutest olid emad. Ehk siis -sõnum kõlas nii, et lastele on isad muidugi olulised -aga meie -emad -oleme siiski pisut pettunud...

Mingi hetk esitasid lapsed endatehtud luuletusi isadest (tublimate luuletused olid eelnevalt spetsiaalselt välja valitud), mis rääkisid suures osas samast asjast: isa magab, sööb, sõidab autoga, käib tööl ja on kodust ära. Mõni luuletus tõi positiivse poolena siiski välja ka isade võimet mängida ja nalja teha.

Rahvas saalis naeris rõõmsalt kaasa -kuigi midagi naljakat selles ei olnud.

Ma ei kujutaks ette, et näiteks emadepäeval või naistepäeval peaks hakkama pidupäevasangaritele mingeid vihjeid tegema -see oleks ju taktitundetu?

* * *

Kas TÕESTI ongi isad siis sellised süüdimatud vennikesed, et isegi isadepäeval tuleb neile nende puuduseid nina alla hõõruda? Võibolla tõesti...? Võibolla olen ma ise selles teemas pisut naiivne? Samas elasin läbi ka väga positiivse isadepäeva-tähistamise ilma vihjete ja alltekstita. Oli lihtsalt mõnus koosviibine ja ühine pudrusöömine. Kõik kohalviibijad olid teineteise olemasolu üle lihtsalt siiralt rõõmsad.

Ega me siin mingi värvilise ja sooja Eesti pärast ei ole...

Eile tuli meeleliigutusest peaaegu nutt peale, kui tee ääres lepavõsa ja küntud põldu silmasin. Kogu ümbrus oli haruldaselt niiske ja lostunud ning kuidagi sõnulseletamatult suursugune. Võsa oli tuttavlikult trotslik ja põld oli ka kuidagi väga mõtlik. Ja ringi vaadates puges hinge vaikne uhkus oma vapra ja kohkumatu isamaa pärast.

Minu meelest just nii ongi hea. Ning ainult eestlased teavad, et tänane hallus ei tähenda seda, et see ongi kõik. Kevadel möllab seesama lepistik tuhandes rohelises toonis.

Armas juhtum häbeliku kokaga

Sohviku vastas asub selline tore atleetvõimlemise klubi.
* * *

Eile -see oli kolmapäev -pidin olude sunnil käima taas oma lapsepõlve mängumaadel. Et olin autoga, siis kihutasin loomulikult siia-sinna, kuni märkasin, et peaks vist midagi sööma. Maabusin koolima küljes olevas kohvikus mille nimi on Kohvik Sohvik. Või lihtsalt Sohvik.

See oli päris tore koht. Suured ristkülikukujulised lauad ja laudadega sama pikad ruumikad nahast tugitoolid (paigutus meenutas pisut USA road-kohvikuid) ning täitsa soodne menüü.

Vaatasin hindavalt ümbrust ja märkasin, et köögiuksel kõõlub hirmus nummi välimuse ja suure valge kokamütsiga meeskokk. Kokk arutas midagi järjepidevalt müüjatariga -kes näis samuti tore inimene olevat. Mõlemad olid kuidagi väga leebed ja hubased. Vahepeal läks kokk korraks kööki ja tuli siis jälle välja juttu puhuma. Siis käis müüja köögis ja peale ta naasmist oli kokk taas uksel juttu tegemas.

Mina tellisin loomulikult pannkoogi moosiga (olin ikkagi lapsepõlve mängumaal...).

Varsti tuligi müüjatar pannkooki tooma. "Ee..." alustasin julgelt "kas oleks võimalik kokast blogi jaoks pilti teha? Praad oli väga hea ja ma sooviks blogis pisut Sohvikut ja kokka ka tutvustada" .

"Ma uurin asja" vastas tütarlaps lahkelt ja läks kööki kokaga läbirääkimisi pidama.

Sõin unistavalt pannkooki ja tegin näo, et kogu teema ei huvita mind absoluutselt (mine tea mida kokk muidu veel mõtleb!!!).

Peagi oli müüja tagasi ja lausus vabandavalt naeratades: "Kahjuks on meil väga häbelik kokk ja ta ei soovi pildile jääda".

"Pole hullu!" vastasin, ja rüüpasin efektselt suure sõõmu külma piima "saan täitsa aru!".

Enam kokk köögiuksele ei ilmunud.

Sõin pannkoogi lõpuni ja lahkusin kurvalt, sest kokk nägi oma vahva valge mütsiga tõesti väga nummi välja.

Igatahes -kui satute Kehrasse -siis otsige üles kohvik Sohvik ja vaadake ise, et kokk on ülilahe.

Küsitluse "Milline on meeste hierarhia kõige edukam mees?" kokkuvõte

Vägev! Nagu näha, on lõppenud ka küsitlus "Milline on meeste hierarhia kõige edukam mees?" ning aeg on tõde päevavalgele tirida.

Nagu arvata oligi, on meeste puhul kõik ääretult lihtne ja lausa totralt ettearvatav: edukaim mees meeste seas on see, kes omab edukat karjääri (kus ta alluvateks on mehed) ning kaunist naist, kes teeb mehe eest ära kõik kodused majapidamistööd.

Ongi kõik. Põhimõtteliselt...

Eriti oluline on muide ka ülejäänu. Pange tähele -meestevahelises võistluses on kahte kõrgharidust omav mees samaväärne mehega, kes oskab nalja teha, omab kõrgemat sõjaväelist auastet või lihtsalt lahedaid asju; või kes on elanud muidu karmilt ja huvitavalt. Nii et meeste seltskonnas pole mõtet oma Tartu Ülikooli juurapaberitega ülbitseda -sellega teenib vaid 0,5 punkti -samas, kui põneva jutuga karmist läbielamisest saab paugupealt terve punkti kätte.

Huvitav on ka, et autoalane pädevus, kinnipidamisasutustes viibimine ning patoloogiline agressiivsus ei suutnud ületada punktikünnist. Põhjuseks on ilmselt meeste üldine pehmenemine ning kaasaegsete autode keeruline diagnostika, mis vajab tavaliselt kalleid erivahendeid. Seetõttu on vähenenud ka meeste otsene kokkupuude autodega. Samuti on nad ähmaselt adunud, et sihitu vägivald ning vangla ei edenda nende tööalast juhtimiskarjääri ja võimalust leida kaunist abikaasat, kes teeks ära tüütud ja tülikad majapidamistööd.... Igatahes tundub, et mehed on oma ajaloolisest identiteedist kaugenemas, ning loovimas pehmemate püsiväärtuste suunas.

Tuult tiibadesse neile! Oodaku neid peale tormist merd alati rahulik kodusadam...

Milline on poliitiliselt korrektne jook (ja söök)?

Juhtusin Solarises peale vahvale rummi-degustatsioonile ning sain paugupealt sõbraks Eluaegse Baarmäniga, kes seda väga entusiastlikult läbi viis. Baarmän rääkis igasuguseid huvitavaid asju, kuid ka ühe eriti huvitava tarkuse: "noh...tänapäeval on moodi läinud segada rummi kokakoolaga...-aga kust on kokakoola pärit? Muidugi! -Ameerikast! Sealt, kus elavad George Bush ja kapitalistid. Aga rumm on läbinisti Kariibi ja Kuuba jook. Sealt, kus elab Fidel...
No ja kuidas siis segatakse need kaks jooki kokku?! See on ju poliitiliselt täiesti ebakorrektne! Need kaks asja ei sobi!
* * *
Tõesti huvitav. Olen ka ise seda teemat pikalt analüüsinud. Keegi võiks välja töötada poliitiliselt sobiva dieedi (menüü). Et kui pooldad kapitaliste, siis sööd kah vastavalt. Aga, kui oled kommar, siis hoiad ka süües oma põhimõtetest kinni. Mitte nii, et ajad samal söögikorral sisse peedisuppi ja õlis praetud kanatiibu.

Villu näituse kokkuvõte

Minu üks lemmikuid (taiest on tegelikult eksponeeritud juba ühel varasemal näitusel) : vaateratas + veel mingit kribu-krabu. Villu -tubli mees -saagis ise kogu kaadervärgi väikese jõhvsaega plekist välja. Väga tubli töö. Eriliseks boonuseks selle ajakuluka ettevõtmise juures pidas ta võimalust rahulikult mõtelda. Kuigi päris täpselt ei selgunudki, et mida Villu siis mõtles. Või mis nendest mõtetest pärast sai?

Näitus koosnes pirakatsest u 30 cm pikkustest nn prossidest. Kuigi sama hästi saaks neid kasutada krunnihoidikutena.

Nii -siin näeme me kohe ühte vääääga ohtlikku suundumust: autoportereed liblikatega...

Võib julgelt öelda, et kui autor hakkab enda kujutisi valmistama, peaks keegi temaga nelja silma all tõsiselt vestlema, sest kui nii edasi läheb, muutub kunstnik peagi tohutuks eneseimetlejaks (loodame, et Villuga seda siiski niipea ei juhtu). Ei lähe kaua, kui kunstnik kaotab huvi kõige muu vastu peale iseenda...

See on tore asi. Mingi islamivastane artefakt. Autor ise arvas küll, et tegemist on "lihtsalt kuuga", aga keda ta lollitab -mundris mees ja must kuu -siin võib tegu olla vaid islamisatsiooni tauniva taiesega. Väga julge väljaastumine...

Noh -siin pole eriti midagi mõelda -kõik on kohe selge. "Kellele lüüakse hingekella?". Ja kuigi loomeinimesed kisavad nüüd kooris: "Sulle!", siis meie teame, et loomeinimesed kordavad tihti vaid ammukulunud klišeesid, ning Tõde on kusagil mujal. Hingekella lüüakse neile, kelle aeg on läbi saanud. Neile, kelle kaardid on otsas. Neile, kes tõmbasid vale loosi.

* * *

Üldiselt tuleb tunnistada, et kriitikuna kunstinäitustel viibimine on naljakas ettevõtmine -eriti siis, kui kuulata, kui valesti kunstnikud ise oma loomingut mõistavad. Ma olen päris veendunud, et kõik kunstikriitikud teavad, et kunstnikud on vaid heatahtlikud ullikesed, kes pingutavad ja näevad vaeva, et teha võimast kunsti -kuid kes ei jaga enda loodud kunstist ise mõhkugi. Ilma kriitiku analüüsita on kunstnik oma taiestega nagu kodutu oma kilekottidega -näha on, et on mingid suured pambud, aga erilist väärtust sellel nagunii pole...

Kunstnikud tegelikult ei tea mida nad teinud on. Alles kriitik ütleb seda.