Eile õhtul oli Maakri tänaval tulekahju ja mehed vedasid jälle voolikuid ja klõpsisid pumba-nuppe. Aga tegelikult meenutab see nn pump loomulikult kompuutrit -ja õigupoolest ta ongi kompuuter. Vanasti olidki arvutid umbes just sellised. Taolise masinaga on kohe rõõm töötada. Näiteks kui on vaja midagi kopeerida, siis tuleb keerata kahte kraani ja siis nuppu vajutada. Ja kui tahad e-posti saata, siis lihtsalt ühendad voolikuotsa vastavasse pessa -keerad jälle kraani ja vajutad klahvi. Ning kõik toimib! Muide need sinised kella-osuti-näidikud vilguvad väga lahedalt! Selline arvuti oleks iga kell parem, kui need natuke-liiga-homolikud mac-id ja PC-d. Olgem ausad!
Peale seda, kui Eesti antifašistid Armani oma esindusfirmaks valisid, on mul nimetet logo nähes alati väike tõrge. Ja kivihunnik selle asutuse ukse ees ainult tugevdab seda. Võimalik, et aprillirahutuste näol oli tegemist osava reklaamikampaaniaga...
Peale 30ndat eluaastat hakkavad telomeeride otsad kromosoomidel lühenema ja oma funktsionaalsust kaotama ning algab inimese vananemise protsess.
Tekkis siin mõte, et oleks vaja valida nende jõulude kõige loodussäästlikum jõulupuu. Teistele õpetuseks nagu. Et inimesed ei rikuks oma ehetega korralikku kuuske ära. Enda puu on minu arust küll väga ilus. Ja mis peamine -ei mingit koledat kulda-karda! Täiesti ökoloogiliselt puhas jõulukuusk! Peaaegu et taaskasutatav...
Eile tegin sellise papist jänese. Võiks ju arvata, et mis see papist jänese tegemine ikka ära ei ole -selleks pole ju haridust vaja -aga tegelt. Tegelt on eriline see, et see on niuke sentimeetri pikkune ainult. Päris väike. Ja mis veel -ühestainsast papitükist tehtud! Mõistate?
Joosepist on saanud "isa". Taamal tema naine Maarja koos esmasündinuga.
Väike Jeesus, ingel ja utetall.
Kui hästi te tunnete oma pliiatsi otsa? Vist mitte eriti, jah? Arvate, et pliiatsi ots pole piisavalt tähtis? Aga kui me pole tähelepanelikud väikestes asjades, kuidas me saame siis olla tähelepanelikud suurtes asjades? Mh?Alguses ma arvasin, et need on mingid jõulukaunistused, aga kui ma pikemalt vaatasin, siis sain aru hoopis muud. Need on Viru Keskuse pisarad. "Aga miks ta nutab?" tahate te teada? Mitmesuguste asjade pärast. Näiteks kodutute pärast, kes käivad VK ees pinkidel magamas ja prügikastide juurest konisid otsimas. Laste pärast, keda keegi koju ei oota; üksikvanemate pärast, kes õnnetutena oma järjekordset õhtust bussi ootavad (suured poekotid käes); inimeste pärast, keda me kõik poodides ja tänavatel kohtame, aga kes on oma hinges kurvad ja õnnetud...
Kui neid tuletõrjujaid täpsemalt vaadata, siis võib aru saada, et mehed on antud olukorraga hirmus rahul. Nad on asjalikud ja positiivselt meelestatud. Kopsivad vasaraga, veavad pumpa, uurivad ümbrust. On kaugele näha, et nad ei vaevle mingites identiteediprobleemides vaid on enda ja ümbritseva keskkonnaga kooskõlas. Keegi ei esita endale rumalaid küsimusi stiilis: mis on selle kõige MÕTE? Võibolla peaks laskma majal maha põleda? Võibolla ma ei peaks haamriga kopsima üldse?
Vastupidi -kõik pisemadki detailid on omavad nende meeste jaoks selget mõtet ja tähendust. Kõik on just nii nagu peab: maja põleb -meie kustutame. Lihtne!
Ma arvan, et tegelikult tahaks kõik mehed olla tuletõrjujad. Mõtelge, kui vahva oleks. Isa tuleb õhtul töölt koju ja pajatab, mis täna juhtus: kuidas ta päästis mitu inimest ja maja ära kustutas. Siis sööks isukalt kausitäie putru, võtaks lapsed sülle ja näpistaks naist tagumikust! idüll!
Lugesin siin kuskil mingit juttu, et jõnglased muudku sodivad majaseinu ja teised peavad kasima. Kõurikud on ikka lollid küll. Võiks ju teha midagi romantilist. Mingi puu või metskitse. Või näiteks natüürmordi tulpide ja pooliku saiaga. Siis oleks kõigil hea meel ja keegi ei viriseks.
Seda, et Pärdi Arvo just Paides sündis, te muidugi ei teadnud? Aga sündis! Seda tõestab näiteks seesama skulptuur. Tõsiasi, et igasugused kuulsused on sündinud näiteks Raasikul või Paluperas, tõestab justkui, et kõigist võivad saada kosmonaudid. Et sa ei pea sündima tingimata New Yorkis, et ärimeheks või kirjanikuks hakata...-või inglise keelt osata.
Njah -vanasti olid inimesed ikka kohutavalt ebaratsionaalsed. No kes teeks tänapäeval sellise torni omale? Võibolla mõni vene uusrikas, kellel on 7 klassi haridust aga palju raha? Tänapäeval on selline asi ju täiesti ajuvaba. Selle asemel ostab heal järjel olev kodanik hoopis uue sportauto või käib reisimas. Lendab lennukiga Ameerikasse. ja mis sellest, et lennuk kulutab ära hulga naftat. Reisimine on iga kell lahedam, kui mingi torn.
See on just selline maastik, mis tekitab soovi minna seiklema. saada teada, mis on selle heki taga. Ja kui hekitagune on nähtud, uurida, kas see taamal asuv mets on suur või väike? Ning kuhu see mets välja ulatub? Ja mis siis seal ees ootab? Kas mingi lage plats või on hoopis küla? Järsku on järv?! Aga võimalik ka, et on hoopis võimas loss mida valvavad läikivates soomusrüüdes rüütlid...
Rooma leegionärid kasutasid omalajal sama taktikat. Päris hirmuäratav vaatepilt minu meelest.
See on mu arust hästi võimsa tähendusega pilt. Sellesmõttes, et kohe ümber murga, on mingi täiesti teine maailm või arusaam. Ajus on ju sama värk, et tarvitseb vaid paar uut seost luua ja toredast looduskaitsjast saab veendunud nats või siis vastupidi -paadunud natsis koorub välja lahke pereema.
On olemas selline rahvatarkus, et kui pihlakatel on sügisel väga palju punaseid marju, siis tuleb verine aasta. Keegi asjatundja võiks nüüd seda teemat kommenteerida, et inimesi rahustada.
Ostetud Sõle tn R-kioskist. See oli sellel päeval juba 2. halvaks läinud koor. Seal kioskis olid vist kõik koored halvaks läinud...
Hommikul jalutades märkasin jälgi ööpimeduses lahtirullunud draamast. Küllap tekkis temal ja temakesel konflikt ikka tunnete pinnal. Et kes keda rohkem armastab ja kui palju tegelikult peaks armastama ja miks temake juba terve nädala pole lilli kinkinud ja miks ta kohe telefoni ei võta jmt.
Väga lahe linnaskulptuur! Ja töömehed on teinud selle jälle täiesti muu töö kõrvalt -ilma igasuguse Kultuurkapitali toetuseta! Miks nn päris kunstnikud seda ei suuda? Ramirendimehed suudavad, aga mitu aastat Kunstiakadeemias õppinud tegelased ei suuda? Väga imelik.
Maailm on ikka täiesti hukka läinud. Keset päeva seisab Olevimäel araabiakeelse numbrimärgiga auto. Ja mis veel ebaõiglasem, et õnnetud liikluspolitseinikud peavad selliseid numbreid meelde jätma. Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!
Võidusamba rajamine on tegelikult ikka väga hea strateegiline ettevõtmine. Kõik ju mäletavad neid lugusid kuidas Rakvere linn pääses Ivan Julma vägede piiramisest. Olukord oli ju täiesti lootusetu. Linnas toit lõppemas, nälg, haigused. Rootsi kaitsemeeskond vaakus juba hinge. Viimases hädas aeti vardasse linna viimane elusolev härg ja kästi pillimeestel mängida justnagu oleks linnas käimas võimas pidu. Eks linna piiravad venelased vaadanud siis, et mida värki -oleme vennikesi juba mitu kuud piiranud, aga neil ikka pidu ja pillerkaar käimas. Nälga ei kuskil! Pakkinudki siis venelased oma riistad kotti ja läinud Rakvere alt tühja kõhuga minema.
Vatt praegult on sama olukord. Küllap loodavad Putin Õiglase jüngrid, et kohe-kohe lööme eestlased gaasi hinnaga maoli maha ja saame kõik endale. Kuid mida teevad eestlased? Ajavad püsti hoopis vinge võidusamba!
Eile oli nii, et hiilisin parasjagu metsas (mul oli seal asjaajamist), kui korraga! -mingi krõbin! Vaatan sinnapoole ja pähe tekkis mõte, et ehk on mingi hulkuv koer? Järsku hiilib mind ja tahab kallale tulla? Võibolla läheb võitluseks?
Traadid on ära võetud ja nupud on järgi jäänud. Kift. Mul tekkis turvaline tunne neid vaadates.
Ma pole päris kindel, kas neid tohib nimodi avalikult näidata aga ma lohutan ennast sellega, et ma ei avalda müüja nime ega päritolu. Lihtsalt et jätke meelde, et sedatüüpi ehted VÕIVAD olla alaproovilised. St, et sulamis pole tuhandes osas mitte 925 osa hõbedat vaid vähem. Ja ma ei saa sellest aru misasi on UNAKIIT?
Ma oletan, et siin on kuskil peidus mingi päris vinge mõte, aga ma ei taipa milline täpselt.
See sõrmus on Itaalias kujustatud ja toodetud. Kahekihiline. Pompöösne. Titi-miti. Hästi ilus. Soomlased selliseid küll ei tee. Igatahes mingi sõnumi see itaallaste kohta edastab. Aga mis sõnumi? Keeruline lugu...
Pole võimatu, et selle tarkuse ütles noorele isa enne kodust lahkumist. Või siis kuulis kuskilt sõpradelt. Koolis selliseid asju igatahes teada ei saa.
Mõnus ju peale tööd üks partii pokkerit teha. Eriti veel, kui on lausa spetsiaalne maja tehtud.
See paat meenutas mulle seda, et asjad peaks olema elus lihtsad. Esmavajalikud, loogilised ja eesmärgipärased. Ega pole ju palju vaja: rahu Jumalaga, head sõbrad, raha, relv -ja vaba aeg ;)
Sellisele tulemusele jõudsin vaadeldes üldist seisukohta, et "riigi jaoks" pole vaja lapsi sünnitada (nagunii ei hakka meie koolitatud ja igakülgselt arendatud lapsed tegema musta ja räpast tööd. Kes ikka tahab saada juuksuriks või elektrikuks või bussijuhiks?). Tore! Keskendume siis peamisele -kust saada odavaimat ja kvaliteetseimat võõrtööjõudu?
Ma ei tea kuidas teis, aga minus tekitab selline vaatepilt küll kerget hirmu. Ükskord nägin kuidas 3 kärudega ema mulle kõnniteel vastu tulid, ja isegi see oli juba päris hirmus. Nad liikusid nö ühise rindena. Sellised pereemade kogunemised peaks igatahes kodanikke valvsaks tegema, sest kui lasta neil vabalt tegutseda, siis pole kaugel aeg, kui nad hakkavadki õhtuti kärudega grupis mööda trotuaare jalutama nagu rolleriomanikud ja tsiklimehed teevad.
Silt kutsub üles igasuguseid asju tegema. Tähtis on, et ennast liikumise ajal kinni hoida.
Klipp võib tunduda arusaamatu aga ma seletan lahti. Tegemist on pealambi valgusel muru niitmisega. See tundus mulle üpris eriline, et keegi niidab pimedas lambi valgel muru. Tavaliselt kasutavad neid väikeseid pealampe ekstreemsportlased, kui on vaja kuskil joosta. Pimedusfaktor on väga huvitav. paljusid võistlusi võiks korraldada just pimedas. Näiteks teivashüpet või kaugushüpet või kasvõi kettaheidet. Publik peaks kasutama öövaatlusseadmeid, et toimuvat näha. Kuid kindlasti oleks huvitavam, kui päeval võisteldes. Ka muruniitmisvõistluseid võiks öösel korraldada. Sest päeval oskab iga loll muru niita aga eks katsu öösel sirgelt lõigata. See vajab ikka pidevat treeningut...
Asi on selles, et paljud esmapilgul juhuslikud asjad ja nähtused viitavad tegelikult millegile palju suuremale ja olulisemale. See puruhunnik meenutab igatahes ühte väga korralikku ehet. Kuid juba nüüd on selge, et kudumitega seda kanda pole mõtet.
Vanasti lohistati mõõka kaasas, nüüd jälle midagi muud. Peamine, et vajaliku riista kiiresti kätte saaks.
On ju vahel nii, et puuduvad kõik perspektiivid ja sihid? Et ükskõik kuhu poole minna -vahet ei ole. Ning vahel on kõik väga selge ja ilus. 
Ma ei mäleta tegelikult, kas see pilt on juba olnud või ei ja ei viitsi uurida kah. Pealegi tuli mul sellega seoses 1 uus mõte. Ma mäletan, et kunagi lugesin ma sellist raamatut mille pealkiri oli Rooma Ajalugu. Siniste kaantega. Seal oli väga ladusalt ära seletatud millal keegi keiser elas ja mida ta tegi. Ja ma mäletan justkui, et seal räägiti ka midagi nn keisririigi õitsengust. See õitseng avaldus mitmesugusel moel.
Hiljuti oli laskurite meililistis pikk keskustelu, et kas TOYOTAt tohib lühifilmi tegemiseks sõelapõhjaks lasta või mitte. Peale mitmeid tuliseid sõnavõtte jäi peale seisukoht, et autot lihtsalt lõbu pärast tulistada on ebaeetiline. Nii nagu ka kõiki muid kodumasinaid jmt. Selline tegevus tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid.
Jah, tõsilugu -avastasin karmi tõsiasja, et Kanteri kuldmedal paistab eemalt nagu oleks kaelas väike praemuna. Pealegi on rebu katki läinud.
Tänapäeval ei saa enam üldse aru, millega keegi tegeleb või kes ta selline tegelikult on. Pealtnäha on küll tubli ja aus inimene, aga kunagi ei tea. Alles siin oli jälle Austrias mingi värk. Eks sellepärast mind niisugused vaatepildid pisut ärevaks teevadki. Et mida asja need "töömehed" seal jälle teevad. Uurivad segumasina lonti? Aga miks uurivad? Ja miks nad aia ette on teinud endale? Häbenevad midagi või? Mis tegelikult toimub, küsin ma?!
