keskiviikkona, kesäkuuta 29, 2011

Mida teevad Afganistaani gayd?

Täna oli Rootsi meedias uudis, et taliibid ründasid mingit vinget hotelli. Tulistasid seal juhuslikke inimesi ja lasid end lõpuks õhku. Jube lugu. Hulk inimesi tapetud ja haavatud.

Ja tekib küsimus, kes on need taliibid, kes selliseid asju korda saadavad? Mis neid motiveerib? Miks nad nii ummisvalu Paradiisi tahavad pääseda?

Kui asja üle loogiliselt arutleda, on tõde taliibide kohta ilmselge. Tegemist on Afganistaani gay-dega. Kohe selgitan, miks see nii on.
Teatavasti on gayaktivistid jõudnud teadmiseni, et elanikkonnast 10 % moodustavad gay-d. Tegemist on nö universaalse numbriga,mis sobib ilmselgelt kõigisse ühiskondadesse. Nii. Seega peaks ka Afganistaanis olema kusagil need 10 % gaysid. Kuid nagu teada, on Afganistaan islamiriik ning gayd on allasurutud vähemusgrupp, kes ei tohi oma eluviisi avalikult demonstreerida -rääkimata juba paraadidest vmt. Seega võib eeldada, et Afganistaani gayd peavad elama pidevas moraalses ummikus ning enesesüüdistustes.

Loomulikult hakkavad sellised inimesed väljapääsu otsima -pöördudes enesestmõistetavalt universaalse märtriesteetika poole (teatavasti on gayd on oma loomult tohutud esteedid) ning suunates oma kired ja ängi Allahi meeleheaks uskmatute läänlaste vastu. Püha sõjaga kaasnev märtrisurm on gay jaoks igatsetud vabanemine moraalsetest enesesüüdistustest ning pääsemine maise maailma köidikutest (meenutame, et paradiisis ootavate nn neitside puhul pole nende sugu mainitud). Püha Sõda on Afganistaani Gay-de jaoks seega psühholoogiline võte, kus inimene suunab oma pahameele enesesüüdistamise asemel kellelegi teisele -käesoleva juhtumi puhul siis läänlaste vastu -kes on ju ka ise "vihatud patu" maaletoojad ja levitajad.

Niisiis jõuame ootamatu -ent loogilise -tõdemuseni, et enamus taliibe ja islamiterroriste on gay-d. Keeruliseks teeb asja see, et nad ise ei pruugi oma kaasasündinud orientatsioonist üldse teadlikud olla -on vaid tunne, et "ma pole Allahi vääriline...ma pole küllalt hea (moslem)..."-

See on loomulikult päris hirmus avastus. Pealegi diskrediteerib see tohutult rahvusvahelist gay-kogukonda. Ma ei teagi, kuidas seda asja nüüd seletada...-fakt on, et mingil moel tuleb Afganistaani gayd rehabiliteelida. Ilmselt tuleks Euroopa rahadega käivitada mingi teavituskampaania vmt?

tiistaina, kesäkuuta 28, 2011

Tähelepanek F-hoone ettekandjatest Telliskivi Loomelinnakus



Kiidan veelkord Telliskivi Loomelinnakus asuvat F-hoonet. Toit on maitsev ja õhkkond sundimatu. Ainus fenomen millest hästi aru ei saa on ettekandjad-teenindajad. Tundub, et F-hoone enamus teenindajatest on tudengid. A tudengitega on see jama, et nad pole päris pühendunud vaid viibivad mõtetega oma "tõelise karjääri" juures ("Paari aasta pärast saab minust kuulus kunstnik-kirjanik!"). Mistõttu võtavad nad oma töö suhtes pisut nipsaka hoiaku stiilis: Kuulge...ega ma seda ettekandjatööd siin päriselt ei tee...-ega ma mingi ettekandja pole!- see on ainult ajutiselt...noh...mis te siis tahate? Juua kah võtate vä?


Veits ülbed nagu...-aga muidu on kõik super.

Tallinna ilusaim postkast

Tuvi ja lilled on maalitud käsitsi. Üliarmas.

Täiuslik seade vahukommide küpsetamiseks

Selline väike põleti. Ei tahma ja on turvaline. Võib kasutada kõikjal, kus kõht tühjaks läheb ja magusaisu tekib.

Kummel

Vantsime E7-ga lasteaiast kodu poole. Tõnismäel puhub ninna justkui kummelilõhna.

Mina: Lõhnab justkui kummeli järele?
E7 (arutlevalt): Kuule...eks ju, et kummel ja kustukumm on nagu sama asi? Et kustukumme tehakse kummelist?
Mina: No ma ei tea nüüd...minu meelest päris ei tehta...
E7 (sisendavalt): Tehakse! Ma tean! Ükskord ma joonistasin ühe pildi ja siis ma võtsin kummeli ja kustutasin selle pildi ära -ja midagi polnud näha...-täitsa puhas paber oli pärast!
Mina: Aa...ei no siis on jah sama materjal...
* * *
Imelik, et ma ise pole varem kummeli ja kustukummi omavahelist seost märganud. E7 on ikka väga tark.

lauantaina, kesäkuuta 25, 2011

Tülikad suhted

Nagu me teame, on enamus "selge mõistusega" meestest konservatiivid. Korralik mees ei taha endale uusi riideid, ei taha vahetada juuksurit ega teha midagi muud ebatraditsionaalset -kui tegu pole just mingite kavalate tehnikavidinatega või mõne filosoofilise probleemi lahendamisega.

Seda enam häirivad igasugused uued suhted.

Tuttav tütarlaps jättis just oma nö elukaaslase maha, kuna väidetavalt oli IP "liiga negatiivne". Kuigi võib arvata, et pigem oli IP lihtsalt realistlikum, kui Tütarlaps (Tütarlaps on üpris hellitatud ning on saanud alati kõik mida on tahtnud -seetõttu kipub ta koostama oma elu jaoks ebarealistlikke plaane ning on solvunud, kui teised neid heaks ei kiida).

Nüüd on Tüdruk taas vaba ja sisustab aega pidutsedes.

Kõik teised on aga tülpinud.
Sest kes garanteerib, et see mis juhtus Tüdruku üleeelmise "tõsise suhtega" ja nüüd IP-ga -et see ei kordu? Sest on ülimalt nõme veeta koos Tüdruku ja tema Tõsise Suhtega jõule ja lihavõtteid, käia paadiretkedel ja saunas -tunda huvi nende käekäigu ja tegemiste suhtes -ning seda vaid selleks, et saada teda, et "me ei ole enam koos"?

Ning ilmselt tuleb see kadalipp ikka uuesti ja uuesti algusest lõpuni läbi käia.

Selline asi tekitab eelarvamusi. Kujutan ette, et kui Tütarlaps peatselt oma Uut Tõsist Suhet tutvustab -et ma ei viitsigi enam sellesse inimesse süveneda. Sest milleks? Ilmselt kaob temagi nagu eelmised Tõsised Suhted.

Ja miks oli neil vaja IPga kribinal-krabinal kokku kolida ja korterit sisutama kukkuda? Kuhu neil kiiret oli? Oleks pisut oodanud ja niisama jalutamas käinud ja jäätist söönud -oleks ehk ilma piinlike hetkede ja tülideta selgeks saanud, et "IP on negatiivne". Poleks olnud vaja mingit perekonda mängida. Võinuks olla lihtsalt sõbrad või midagi...

Palun väga -kui tõesti tundub, et asi on tõsine -kihluge siis! Andke inimestele teada, et oleme kihlatud ja vaatame, mida elu toob. Et ehk abiellume -aga võibolla ka mitte. Aga mitte nii, et kolime kokku -hakkame nö perekonnaks (=kõik hakkavad selle mõttega juba harjuma) -ja siis aasta-paari pärast selgub, et "oi -IP on negatiivne...".

Eriti nõme on, et ma ju mäletan kõiki Tüdruku eelmisi nö mehi. Ning võrdlen iga uut kanditaati eelmistega. Mis tekitab veel suuremat segadust, sest kogumina vaadeldes ei ole ükski Uus Tõsine Suhe oluliselt parem, kui Eelmine Tõsine Suhe (Tütarlaps ei pruugi seda ise kusjuures hoomata). seega puuduvad igasugused tehnilised näitajad, mis annaks alust loota, et uus mehekanditaat on teistest püsivam.

Ja kuidas ma nüüd IPsse suhtuma pean? Kui ma eelmistel jõuludel keskendusin IP positiivsetele külgedele ja kiitsin teda kui "täitsa normaalset meest", kas siis nüüd tuleb meelde tuletada kõik kahtlane ja ebameeldiv? Sest muidu jääb ju hoopis Tütarlaps lolliks? Kui väita, et IP oli normaalne mees (kuid jäeti sellest hoolimata maha) selgub, et võibolla on Tüdruk ise pisut ebaadekvaatne -või mingi veaga?

Jutu mõte on selles, et esmalt saage sõpradeks ja siis ostke koos uus köögisisustus. Mitte vastupidi.

perjantaina, kesäkuuta 24, 2011

Pilte TTÜ putukanäituselt








Tegelane on u 15 cm pikk

Skarabeus


Piltidel olevad putukad on enamuses 5-10 cm pikad.

Schmeisser AR



Paksuraualine Schmeisseri AR (assault rifle) Eestis. Selliste scmeisseritega oleks fritsud ilmselt Moskvasse jõudnud...-kuid neil olid MP 40.

Priske hoiatusmärk

torstaina, kesäkuuta 23, 2011

Hallo kosmos

Vaatame E7-ga telekast Võidupüha paraadi. Kaamera liigub skautide peale.

Mina (õpetlikult): "Need sinised on skaudid"
E7 (segaduses): "Kosmonaudid? Kas need on kosmonaudid?"
* * *
Ja tegelikult miks ei võiks skaut olla samal ajal ka kosmonaut? Kosmonaut-skaut...või skaut-kosmonaut.

keskiviikkona, kesäkuuta 22, 2011

Uus-Guinea Hiid-Raagristikas







Esmaspäeval avati TTÜs uskumatult hea teostuse ja kontseptsiooniga putukanäitus. Tegemist on ilmselt Eesti aasta parima näituseekspositsiooniga üldse (päriselt kah). Üks näituse äärmiselt võluv osaline oli Uus-Guinea Hiid-Raagritsikas (Eurycantha calcarata), keda sai soovi korral ka käes hoida ja lähemalt uurida. Putukasõpradel on neid võimalik ka koju lemmikloomaks osta (maksavad u 3 eurot). Täiendav teave http://www.lepidoptera.ee/ . U-G H-Ritsikas elab Indoneesias. Nad vajavad sooja ja niisket keskkonda ning vähemalt 3-4 cm paksust mullakihti, kuhu muneda. Lisaks on neile vaja mõnda puukooretükki, mille alla varjuda. Toiduks kõlbavad hiinakapsas, tamme -, vahtra, -õuna, -vaarika, kummipuu ja salatilehed. Võib anda ka toataimi nagu juudihabe, tarzaniköis ja ka õuna, pirni ja muid puuvilju. Hea alternatiiv lemmikloomaks.

maanantaina, kesäkuuta 20, 2011

Lahing ristteel, maailma kaugenemine ning Võidupüha

Seoses peatse Võidupühaga kirjeldan mõningaid aistinguid hiljutiselt taktikaõppuselt (vabandan lugejate ees, sest mind ennastki on militaaria viimasel ajal pisut tüütama hakanud) .

Meie rühm paigutati kaitsesse viie tee ristumiskohas (rohelised täpid on männid, punased vaenlased, sinised omad, hall ristkülik kaardi ülaservas on vaenlase transport). Maantee, mida mööda vastane lähenema pidi oli vasakult palistatud tiheda männinoorendikuga ja paremalt madalate küngaste ning sellel kasvava kõrge männimetsaga. Nähtavus tee parempoolsel küljel oli u 100 m; tee vasakul poolel oli nägemisulatus seevastu 10-15 m. Küngastel asusid vanad laskepesad (kaardil hallid ovaalid).

Üksus võttis positsioonid sisse vahetult enne ristmikku suunaga risti maanteed. Meie taga -teisel pool ristmikku -asus reservüksus. Mind paigutati äärmise mehena teest paremale (kuigi just seal olid ideaalsed positsioonid). Sobivat laskekohta otsides liikusin üksuse lahingurivist pisut ettepoole.

Olin üksi väikeses süvendis keset kõrget ja kaunist männimetsa.

Tirisin lähikonnast oma lasekepesa juurde vanu kuivanud männioksi ja maskeerisin lohuserva nii, et võisin ise märkamatuks jäädes näha nii maanteed, kui ka sellega piirnevat maastikku.

Mind tegi pisut murelikuks, et olin täiesti üksi (samas oli see tore). Kiikasin vahetevahel üle vasaku õla, et näha mida mu relvavennad teisel pool teed teevad. Nad kõhutasid nina vastu tihedat võsa. Üksnes kuulipildujal oli tee servas pisut avaram laskesektor. Sättisin varustust ja otsisin relvale sobivat tuge.

Olen nii valmis, kui oskan.

Siis saab aeg otsa. Umbes 150m kaugusel peatuvad veokid ning võib näha jalastuvat vastast. Nad hüppavad mõlemale poole teed. Näen vaenlast esimesena ning avan kohe tule, sest neid on lähedale laskmiseks liiga palju. Nad tulistavad vastu ning püüavad mõlemal pool teed edasi liikuda.
Lasen külma ja otsustava vimmaga. Tundub, et taban hästi. Pean nad tapma või peatama enne, kui nad minuni jõuavad. Vastane hajub ning liigub lohke ja vanu laskepesi kasutades edasi. Nende äärmised mehed liiguvad minust paremalt mööda...-lasen neid küljelt.

Mu laskemoon hakkab lõppema ning hinges võtab maad hirm. "Katke mind!! Katke mind!!" röögin paanikas meie kuulipilduja poole -kes mingil põhjusel passib täiesti tegevusetult ning üksnes vaatleb toimuvat (pole vist käsku tulistada?). Rooman-kukun tagapool olevasse auku ning üritan oma salvesid laadida. Vaenlane on siinsamas...-padrunid pudenevad sõrmede vahelt maha...pole aega...pean salved tühjaks lakma juba siis, kui neis on vaid 4-5 padrunit. Vaenlane oli jõudnud paremalt mööduda...-nüüd kostab laskmist juba kõikjalt.

Ma saan surma.

Pagan võtaks! Ma saan varsti surma...

See arusaamine on ühtaegu ebareaalne ja samas täiesti kindel. Vahetus tulevikus ootab mind ees hetk, kui ma suren (st kollases vestis instruktor ütleb, et olen surnud ja pean kiivri peast ära võtma). See teadmine oli oma möödapäsmatuses õudne ja vastik. Just see hetk ise -mitte surm. Ma ei kartnud mitte surma, vaid seda kuidas kuulid pead või kõri tabavad. Kuidas ma imestunult kätel ja liival omaenda verd vaatan...

Vaenlane pressib edasi ning neid on minu jaoks liiga palju.

Hetkeks nean end, et ma vastast nähes kohe ei taandunud ning nüüd end tappa lasen.

Korraga avastan, et vasakul piki teed edasi liikuvad vaenlased on oma kuulipilduja mu laskepesaga kohakuti paigutanud -ning on mulle suurepärane sihtmärk. Avan nende suunas koheselt tule. Ma ei või neid sinna meie mehi laskma jätta. Pean nad tapma enne, kui ise surma saan...mul on vähe aega. Pean nad tapma.

Surmaga leppimine toob kaasa rahu ja lülitab (taas?) sisse ratsionaalse meele. Kuna surm on muutunud möödapääsmatuks, tuleb tegutseda viisil, mis vastast enim kahjustab. Tuleb lasta rahulikult ja täpselt. Tuleb oodata kuni nad on piisavalt lähedal...-lasen oma salved tühjaks ja jään saatusega leppinult kaevikusse lösutama. Ma ei saa enam midagi teha.

"Sa oled surnud" lausub mu kaeviku servale ilmunud instruktor. "Surnud?" küsin justnagu üle kontrollides. "Jah, võta kiiver peast ära".
* * *
On kummaline, et kuigi tegemist oli vaid taktialise mänguga, elasid osavõtjad kõike läbi nagu reaalsust. Tunded, aistingud, reaktsioonid, -sarnanevad ilmselt sellele mida mehed (ja naised)päriselt sellistes olukordades kogevad. Võimalik muidugi, et sellisel hetkel on inimene Harjunud Maailmast niivõrd kaugenenud, et surm ei ole enam midagi eemalseisvat vaid teisenenud reaalsuse loomulik osa.

Võitlev inimene tajub mailma teistsugusena. Esemetel, aistingutel ja Maailmal on tähtsust vaid niivõrd, kuivõrd see mängib rolli vahetus reaalsuses.
* * *
Mulle tundub, et inimesed võiksid Võidupühal mõtelda mitte niivõrd sõdurite tegudele, kuivõrd sellele mida Sõdurid tunnevad ning läbi elavad. Ehk avardab see meie maailma? Ehk aitab see saada paremateks inimesteks?
* * *
Oma rahuloluks saan hiljem teada, et hävitasin "enne langemist" vastase kuulipildurid ja veel paar-kolm. See oli korralik panus. Asi oli küünlaid väärt.

perjantaina, kesäkuuta 17, 2011

Kunstiakadeemia sulgemisele järgneb kaos

Aaviksoo mõttel sulgeda EKA võivad olle väga ohtlikud tagajärjed. Nagu ma ka varem olen mõista andnud, on kunstitudengid oma loomult väga meeleheitlikud tegelased. Aaviksoo sotsiaalsed eksperimendid ei mõju nende psüühikale kohe kindlasti mitte hästi (samas võiks nad Aaviksoo tegevusse suhtuda sama moodi nagu teised inimesed peavad suhtuma kunstitudengite kunstieksperimentidesse).

Kuid asume asja juurde.

Mis on EKA kaotamise peamised riskid?
1) Rahva esteetilise taju mandumine (eestlased muutuvad slaavilikke ümarkaari, Cuccit ja laiatarbebrände armastavaks rahvaks. Kaugel pole aeg, kui nad hakkavad oma tarasid elektriroheliseks värvima)
2) Tänavapildist kaovad moeka ja romantilise välimusega inimesed (moekateeder suletakse ju!). Trendivaakumi täidavad hallide lipsude ja igavate ülikondadega TTÜ mehhaanikud.
3) Kunstiakadeemia poolt kanaliseerimata ja tsiviliseerimata "loominguline äng" jääb noortesse "loojatesse" alles ning leiab väljapääsu mingil ebameeldival ja vastuvõtmatul moel -kasvab kuritegevus, alkoholism, narkomaania, prostitutsioon ning aset hakkavad leidma spontaansed häppeningid. Võitlus gräfititega muutub mõttetuks.
4) Eesti konkurentsivõime läheb vabalangusesse. TTÜ ei suuda oma kodumaad pildil hoida. Võrreldes tehnikavaldkonnaga, on kunstisündmuseid võimalik korraldada sisuliselt kommiraha eest. Rahvusvaheline tähelepanu on aga kordades suurem (kes teab nimetada midagi millega TTÜ või Tln Ülikool on maailmas silma paistnud?).
5) Eesti õnnelikkuse indeks langeb veelgi. Keegi ei tea milles on asi. Kasvab suitsiidide arv...

Ehk tasuks seda sulgemist veel kaaluda?

Parimad suvesoovid

Kallid lugejad! Suvi on meie kõigi jaoks ohtlik aeg. Metsas on puugid, teedel roolijoodikud ning mere ääres suvitajad ja turistid. Ärge heitke meelt, kui suvi möödub enne, kui see alata jõudis. Hea on seegi, kui jõuad kasvõi hetke kuskil Selveri parklas pilvi vaadelda või paari möödasõitvat rulluisutajat. Olulised on detailid, mitte see, kus sa olid.
Head suve, sõbrad!

E7-me dramaatiline hetk

Meenutab pisut seda kuulsat sündmust.

Nokia pargipink




Solarise juures. Pole paha.

keskiviikkona, kesäkuuta 15, 2011

Alternatiiv rahale

...on elu ilma rahata. Spetsialistid aitavad ja annavad nõu. Oot...kas siin pildil pole mitte Lennon? Aga Lennon oli ju püstirikas?! Mis värk on?!

Suhteliselt suur koer

Iiri hundikoer. Selle koera mõte oli omalajal selles, et ta suudaks huntidele 1:0 ära teha. See oli veel tollal, kui Iirimaal hundid elasid. Tänaseks on hunditapjatest saanud tavalised tublid näitusekoerad. Neil on enamvähem sama mõte nagu bolonkadel -olla ilus.
* * *
Huvitav, kas Euroopa mehi tabab sama saatus?

Nagu mingi narkomaani jalgratas

Mõelda vaid, kui asjad muudaks oma kuju koos nende omanikega. Oleks päris jube...

tiistaina, kesäkuuta 14, 2011

Tagauks paralleelmaailma




Enamik meist on kunagi mõelnud, kas pole olemas mõnda kappi või peeglitagust, kustkaudu pääseb "kuhugi mujale" -kuhugi paraleelmaailma (u. nagu Narnias). Esialgu tundub see võimalus vägagi tõenäoline, ent mida aeg edasi, seda ebakindlamaks sa muutud. Kuni ühel päeval leiad sa ootamatult ukse (mille olemasolust oled ammu teadlik olnud), mis viib tõesti Mujale. Käesoleva juhtumi puhul siis kingapoodi...

maanantaina, kesäkuuta 13, 2011

Kuulitabamus kõval pinnal

Nagu näete, kipub vintpüssikuul purunema...
Mis paneb mõtlema, kas ei tasuks teatud olukordades kive üldse vältida?

Üliväga romantilised ehted (www.parlipuudjad.com)



Selge seos jõhvikate ja suhkruga



Ülilahedad värvilised detailid


Kõrvarõngad



Vahelduseks peekoniviil...

Noh. Me ei kilju ju tavaliselt kohe vaimustusest, kui näeme, et kuskil müüakse helmeid ja kokkupandavaid vigureid millest saab ehteid teha? Kuid vahel peab siiski vähemalt tunnustavalt ümisema. Näiteks nagu http://www.parlipuudjad.com/ puhul, kelledel on avatud Tallinnas tuliuus kauplus Lai 6 (tel 53584284). Esiteks on müüdavad asjad igati kenad ja -justkui kvaliteetsed. Teiseks on need kokku pandud ja kujundatud eesti tüdrukute poolt, kes on silmnähtavalt edukalt kasutanud oma võilillepärgadest, vanaema seelikusabast ja punasesõstra-mannavahust saadud esteetilisi teadmisi. Ning tulemus on väga meeldiv ja sõbralik. Arvan lausa, et pigem peaks presidendi vastuvõtul eelistama just mõnda säärast "kergekaalulist" ja helget komplekti, kui ammunähtud ja äraleierdatud Kaie Partsi ehteid (vabandan, ent fakt jääb faktiks).

Nagu oleks allveelaev või kaljul olev masuudimahuti

See must kujutis seinal. Allveelaev poleks Tartu kontekstis üldse paha...

sunnuntai, kesäkuuta 12, 2011

Zen






Mingi vana ja natukene räsitud liblika-taat. Aga lennata jõuab.

Argipäevaprobleemid

1) Tore, et Beebi kaljutippu jõudis. Kuid mis siis, kui poleks jõudnud? Kui beebi oleks end kividele sodiks kukkunud? Mida Libero siis näitaks? Et mähkmetega ei juhtunud midagi? Lagunevad alles saja aasta jooksul?

2) Kas see on tavaline, et naisterahva varbaküüned on musta värvi ja sõrmeküüned punased? On see mingi uus trend?

3) Visionäärid on ohtlikud. Nad segavad tavalisi normaalseid inimesi rahulikult elamast ning päästavad valla sõdasid, revolutsioone ja mässe. Pärast peavad kõik nende pärast kannatama (kas mitte Linnar Viik ei ole nö visionäär? Ja siis need igasugused koolitusgurud, kes räägivad eesmärkide saavutamisest...?).

perjantaina, kesäkuuta 10, 2011

Asjade mõju inimesele

Täna maja ees uhket mootorratast vaadates jäin pisut mõtlema ning märkasin üht kummalist seost. Olen alati pisut imestanud, miks mehed, kes suviti oma siklitega mööda linna müristavad, end nii enesekindlalt ja hakkajalt üleval peavad. Talvel-sügisel ei pane neid mehi justkui tähelegi. Silma nad ei hakka (võimalik, et istuvad autodes). Kuid suvel on nad ülimalt tähtsad.

Ilmselgelt on siin mingi seos mootorrattaga.

Mehed tunnevad oma sikli üle uhkust. "Mul on enda sikkel!" mõtlevad nad. "Ma võisin seda endale lubada!", "Ma olen seda siklit väärt!", "Vaadake, kui ilus ja võimas mootorratas see on!"...-umbes nii nad arutlevad. Vähemalt ma ise arutleksin nii.

Kuid siin on üks "aga". Tegelikult ei ole mootorrattaomanikud oma sõiduriista valmimisse või disaini mingisugust panust andnud. Iga viimane loll ja disainivõhik võib sõita Ducatiga. Sõiduriista omaniku mentaalsed võimed pole otseselt seotud tema mootorratta välimuse või võimsusega. Ometi tundub meile, et on. Hea asja omamine loob tunde, et oleme sellega mingil intellektuaalsel või väärtuspõhisel moel ühendatud. Kuigi meie panus kogu teemas on vaid rahaline ülejääk. Meil oli õnnestunud hankida lihtsalt pisut raha.

Kuigi ka raha hankimine nõuab teatud vaimset pingutust, on see siiski hoopis teine tase, kui asjade endi väljatöötamine ja kujustamine.

Ent miks me muutume siis oma asjade üle uhkeks? Miks eputame uue mootorratta või riietusesemega? Me pole neid ju ise loonud? Me lihtsalt ostsime need....
Pigem peaks tundma end Ducati seljas istudes nagu koolipoiss, kellele õpetaja väljateenitud "kahe" asemel päevikusse "viie" kirjutas.

torstaina, kesäkuuta 09, 2011

Küsitluse analüüs (kes on Kadri Simson?)

Lõppenud on küsitlus "Kes oleks Kadri Simson aastal 1986?". Tulemused olid huvitavad ja äärmiselt fundamentaalsed:

Kommunistlik noor - 6 (25%)
Komsomolitöö organisaator - 11 (45%)
Punkar - 1 (4%)
Eesti patrioot - 4 (16%)
Alla-põlve seelikuga tütarlaps - 2 (8%)

70 % tõenäosusega oleks Kadri Simson 1986ndal aastal olnud kommunistlik noor ja komsomolitöö organisaator. Kui lisada siia veel seelikufaktor, tõuseks tõenäosus lausa 78 %ni! Põhimõtteliselt on protsent nii kõva, et Kadrisse võibki suhtuda, kui endisesse komsomolijuhti.
Positiivne näitaja on aga asjaolu, et kusagil sügaval südamesopis on ka tema -väliselt tubli komsomol -siiski oma maa patrioot (16%) ning koguni väikestviisi punkar (8 %). Milles see punkarlus ja patriotism reaalselt väljenduda võiks, jääb paraku siiski saladuseks. Ehk pisut tugevamas lauvärvis, kui alati kohane oleks?

Tulemus näitab, et inimesed ei muutu välise (poliitilise) keskkonna tõttu vaid jäävad oma hingelt alati samaks. Karjeristid jäävad alati karjeristideks -valitsevast võimust hoolimata. Põhjused, miks seda tehakse on alati samad ning kantud kaunikõlalistest fraasidest.

Fenomenaalne on seegi, et nad ise kipuvad uskuma vastupidist -nad ei tegutse kunagi isiklike ambitsioonide ajel vaid teevad kõike oma maa ja rahva hüvanguks. Ka riietumises on nad alati tasemel. Kadri oli lihtsalt näide. Seda maailmapilti kannavad endas tuhanded.

Apollos oli tore pidu...




Huvitav, kas see klubi on Apollo raamatupoega seotud? Järsku on mingi kirjandusinimeste kogunemiskoht?

Tipp ja Täpp (lähevad randa)

keskiviikkona, kesäkuuta 08, 2011

Romantiline ja salapärane Tartu


Avastasin, et Tartus on paljud asjad põõsaste ja puude taga. Osasid asju pole seega üldse näha ja peab spetsiaalselt vaatama minema. Kui läbida mingit pikemat tänavalõiku, tuleb selletõttu teha päris palju sikksakke, mis muutub lõpuks lausa kurnavaks. Kuid üldiselt on see muidugi vaeva väärt.

Kummaline vahejuhtum püstoli ja Mercedesega ning Beretta 90TWO

Esmalt pilt Beretta 90TWO-st ja selle lukusüsteemist.
Püstol ise on käes hoides mugav ja ootamatult kerge -ja pisut kõrge. Kuna püstoli kelk on keskosas lahtine, on relva vinnastamine suhteliselt tülikas ja nõuab ilmselt harjutamist.


Lukk ise koos lukustustihvti ja lööknõelaga


* * *Eile Pirita Neste bensiinijaamas olin tunnistajaks kummalisele juhtumile. Minu tähelepanu tõmbas vasakult kostev mürtsatus ja sellele järgnev rehvivilin. Järgmisel hetkel võis näha hullunult kiirendavat musta A-klassi Mercedest, mis kummide vilisedes paremale Pirita velotreki suunas sõitis (keelumärgi ja teiste autode vahelt läbi). Seejärel märkasin Mercedese kõrval seisnud suurematsorti musta avatud ustega autot millesse istus 2 meest kellest üks pani tagasi kabuuri käes olnud püstoli (!). Mõlemad mehed istusid vandudes autosse ja kihutasid Mercedesele järele (ikka keelumärgi alt läbi).

* * *Suhteliselt ebatavaline juhtum, kas ei tundu? Haarata relv bensiinijaamas keset tipptunniaegset saginat ja melu. Peab ikka nagu põhjust olema...(ehk mingi politseioperatsioon?)

Taadil on raamat

Selline vahva mees. Ise paljajalu aga loeb raamatut. Mõnel inimesel vastuoksa on jalas ülivinged Cucci Kingad, aga raamatut pole mitu aastat lugenud...

tiistaina, kesäkuuta 07, 2011

Paavo Pesusieni annab eneseusku. Kohe samas ka liivakast-vann

Pole vaja hommikul peegli ees endale korrata: Sa oled parim! Sa suudad! Sa oled seda väärt! Piisab vaid ühest elektrikapist, et seda kõike ilma sõnadetagi öelda... (ainult Tartus)

Öko. Taaskasutus. Ja kõik need muud sõnad. Ainult Tartus