torstaina, elokuuta 30, 2012
Kulturnikud tahavad kõik endile mittesobivad meelelahutused ära keelata!
See on küll imelik. Näikse, et Eesti Kontsert ei salli, kui keegi tegeleb nende maja läheduses millegi muuga, kui klaveriklimberdamise ja viiulikiunutamisega. See on just see suhtumine, et kõik muud eluavaldused peale nn süvamuusika on primitiivsed ja ebaintellektuaalsed...
Tasuta variant rasketel aegadel
Kõik on väga tore kuni selle eest raha ei küsita...
Kuna raskused ja hädad võivad tabada meid kõiki, on oluline teada, kes on meie kaitsja -Kolmekäeline Jumalaema...
Kuna raskused ja hädad võivad tabada meid kõiki, on oluline teada, kes on meie kaitsja -Kolmekäeline Jumalaema...
Naised on õpetatavad, kannatlikud ja koostöövõimelised :)
Täielik koomika 1940ndatest aastatest. Päris heldimapanev :)
Tallinna (Kopli) Kunstigümnaasium käib alla
Sahistatakse, et kunagine 24. keskkool, praegune Tallinna Kunstigümnaasium kaotab pidevalt õpilasi ning õpetajad lahkuvad koolist. Õpetajate voolavus on väga suur, mis tähendab, et olemasolevad õpetajad ei suuda ega jõua õpilastele keskenduda. Kunstiharidus käib põhja. Õpitulemused halvenevad aasta-aastalt. Kooli juhtkond võtab vastu õpikeskkonna jaoks häirivaid ja lammutavaid otsuseid. Eriti kurioosne on aga tõik, et kooli hoolekogus mängib tähtsat rolli kunagine hirmuvalitseja ja manipulaator Guido Fiveger. Guido Fiveger on 24 KK vilistlane, kelle ema oli nõukogude ajal "teeneline õpetaja" ning seetõttu oli komsomolijuhist Guido õpetajaskonna ja kooli juhtkonna silmis nö puutumatu ning võis teha mida soovis. Ilmselt tunnetas oma karistamatust ka Guidoke ise, sest ta oli nooremate kaasõpilaste seas tuntud, kui halastamatu peksja ja mõnitaja. Nüüd on sama mees Tallinna Kunstigümnaasiumi hoolekogus...
Kahju. Kunagine hea kunstikool ja turvaline pelgupaik nõukogude võimu eest on hääbumas kuulsusetut surma.
* * *
Okei. Anname endale aru, et inimesed võivad muutuda. Kuid siis tahaks näha midagi muud, kui jätkuvat santaaži ja manipuleerimist.
* * *
Pange oma lapsed õppima mõnda teise kooli.
Kahju. Kunagine hea kunstikool ja turvaline pelgupaik nõukogude võimu eest on hääbumas kuulsusetut surma.
* * *
Okei. Anname endale aru, et inimesed võivad muutuda. Kuid siis tahaks näha midagi muud, kui jätkuvat santaaži ja manipuleerimist.
* * *
Pange oma lapsed õppima mõnda teise kooli.
keskiviikkona, elokuuta 29, 2012
tiistaina, elokuuta 28, 2012
Asju enam ei klopita
Kas olete tähele pannud, et inimesed ei klopi õues enam oma voodiriideid (tekke, patju), mänguloomi ja vaipu? Kas sellepärast, et kõigil on tolmuimejad või on see kena hooldusviis lihtsalt ununenud? Ehk polegi tänapäevastest materjalidest valmistatud asju vaja kloppida? Kas kloppimine kuulus vaid sule-ajastu juurde?
A järsku on rahvas lihtsalt kasimatuks muutunud?
A järsku on rahvas lihtsalt kasimatuks muutunud?
Swedbanga arvates on raha õppimise eeldus?!
Rootsi pangaonud on üllitanud järjekordse inimvihkajaliku mõtte, et ilma SWEDBANGA õppelaenuta pole õppimine võimalik.
Ma ei saa aru. Ilma Swedbangata on õpitud sadu aastaid ja väga tulemuslikult -ja nüüd korraga pole õppimisele keskendumine enam võimalik?!
Või mida nad selle õppimise all õigupoolest silmas peavad? Et inimene õpib vaid enda vigadest? Ning sellepärast tulebki võtta see vahva Swedbanga laen, et oleks millest õppida?
* * *
Eriti käib närvidele see pankurite pidev ajuloputus "unusta oma (tulevased) mured ja keskendu õppimisele...keskendu õppimisele...õppimisele...". Mida hekki?! Just muretsemine ja hirm oma tuleviku pärast teevadki inimese targaks! See mida pangaonud pakuvad on lihtsalt juhm raha millel pole õppimisega mingit seost. Sa võid selle Swedbanga raha eest osta endale tonni läikivaid asju ja oled ikka sama loll, kui enne laenu võtmist (ja seda noored just teevadki)! Mis kasu sellest siis on?
Ma ei saa aru. Ilma Swedbangata on õpitud sadu aastaid ja väga tulemuslikult -ja nüüd korraga pole õppimisele keskendumine enam võimalik?!
Või mida nad selle õppimise all õigupoolest silmas peavad? Et inimene õpib vaid enda vigadest? Ning sellepärast tulebki võtta see vahva Swedbanga laen, et oleks millest õppida?
* * *
Eriti käib närvidele see pankurite pidev ajuloputus "unusta oma (tulevased) mured ja keskendu õppimisele...keskendu õppimisele...õppimisele...". Mida hekki?! Just muretsemine ja hirm oma tuleviku pärast teevadki inimese targaks! See mida pangaonud pakuvad on lihtsalt juhm raha millel pole õppimisega mingit seost. Sa võid selle Swedbanga raha eest osta endale tonni läikivaid asju ja oled ikka sama loll, kui enne laenu võtmist (ja seda noored just teevadki)! Mis kasu sellest siis on?
maanantaina, elokuuta 27, 2012
sunnuntai, elokuuta 26, 2012
Kõrge Sinine Taevas
Eile toimus järjekordne väljaõppe-üritus. Me ei õppinud midagi sellist millega juba varem kokku poleks puutunud -ikka endised tuttavad vintpüssi drillid, Carl Gustavi ja kuulipilduja laskeharjutused tõusvate märkidega. Ei midagi uut. Harjutasime korduseid, et tegutsemise järjekord ja liigutused salvestuksid lihasmällu.
Meeli köitsid hoopis teised asjad.
Oli imekaunis hilissuvine päev -taevas sõudsid suured rünkpilved, puhus pehme tuul, ning maastik oli täis kanarbiku lillat, männirohelist ning ajuti tekkivaid tuhmkollaseid liivikuid. Kusagil taamal sinise metsaviiru kohal kogunesid ähvardavad hallid vihmapilved. Oksarägu ja kulu vahelt ilmusid aegajalt tumerohelised laigukesed, mis olid täpitud punaste jõhvikatega. Suve jooksul kõrgeks kasvanud hein rutjus leebes mahedas tuules. Vahel puutus silma mõni asjalikult mööda rohukõrt turniv putukas.
Meie kohalolu keset seda kaunist maailma tundus kuidagi kohatu.
Meil oli palav ning me higistasime oma umbsetes kuulivestides. Veokid, mis meid üle nõmme sõidutasid, paiskasid mootoristest välja sinist vingu ja tossu, mis ei sobinud kuidagi kokku meid ümbritseva rõõmsavärvilise mpressionistliku maastikuga. Masinad vajusid ägades ja põntsudes teeaukudesse ja ronisid valust unnates neist jälle välja. Me rappusime autokastis nagu trummil olevad oad ning tagusime end kõigist püüetest hoolimata vastu portesid ja kaste siniseks. Meie jutt ja naljad olid karmid ning need keerlesid põhiliselt erinevate relvade ning sõjapidamisviiside ümber. Me olimegi juba otsekui sõjas -valmis tapma ja ka ise surema. Valmis kannatama ise ja mitte hoolima neist, kellele me ise kannatusi toome. Me olime märkamatult muutunud sõbralikest tsivilistidest ühtseks tervikuks, kelle elu ja saatus sõltus teineteisest, relvadest meie käes, vaenlasest -ja mõne arvates ka Jumala tahtest.
Nendel väljõppe-harjutustel ei saa ma kuidagi mööda surma-teemast. Kui sa hoiad käes relva ning sind rõhuvad laetud padrunisalved ja sa kannad kuulivesti -on surma kohalolu selge ja tajutav. Vajutades kuulipilduja päästikule aimad sa kusagil oma südamesopis, et sinu teol on hirmsad ja igavesed tagajärjed mida sa ei saa enam KUNAGI olematuks teha. Sa pead mõtlema oma moraalsete valikute üle. Selle üle, mis on õige ja vale, hea ja halb, ajalik ja igavene. Mis on tegelikult tähtis ja mis on selle hind? Ning ennekõike -kes oled sa ise? Mida sa pead tähtsaks ja miks?
On august ja jõhvikad hakkavad juba varisema, kui sa püüad neid kiirustades korjata, et oma rühmast mitte maha jääda...
***
Homme tulevad pildid.
Meeli köitsid hoopis teised asjad.
Oli imekaunis hilissuvine päev -taevas sõudsid suured rünkpilved, puhus pehme tuul, ning maastik oli täis kanarbiku lillat, männirohelist ning ajuti tekkivaid tuhmkollaseid liivikuid. Kusagil taamal sinise metsaviiru kohal kogunesid ähvardavad hallid vihmapilved. Oksarägu ja kulu vahelt ilmusid aegajalt tumerohelised laigukesed, mis olid täpitud punaste jõhvikatega. Suve jooksul kõrgeks kasvanud hein rutjus leebes mahedas tuules. Vahel puutus silma mõni asjalikult mööda rohukõrt turniv putukas.
Meie kohalolu keset seda kaunist maailma tundus kuidagi kohatu.
Meil oli palav ning me higistasime oma umbsetes kuulivestides. Veokid, mis meid üle nõmme sõidutasid, paiskasid mootoristest välja sinist vingu ja tossu, mis ei sobinud kuidagi kokku meid ümbritseva rõõmsavärvilise mpressionistliku maastikuga. Masinad vajusid ägades ja põntsudes teeaukudesse ja ronisid valust unnates neist jälle välja. Me rappusime autokastis nagu trummil olevad oad ning tagusime end kõigist püüetest hoolimata vastu portesid ja kaste siniseks. Meie jutt ja naljad olid karmid ning need keerlesid põhiliselt erinevate relvade ning sõjapidamisviiside ümber. Me olimegi juba otsekui sõjas -valmis tapma ja ka ise surema. Valmis kannatama ise ja mitte hoolima neist, kellele me ise kannatusi toome. Me olime märkamatult muutunud sõbralikest tsivilistidest ühtseks tervikuks, kelle elu ja saatus sõltus teineteisest, relvadest meie käes, vaenlasest -ja mõne arvates ka Jumala tahtest.
Nendel väljõppe-harjutustel ei saa ma kuidagi mööda surma-teemast. Kui sa hoiad käes relva ning sind rõhuvad laetud padrunisalved ja sa kannad kuulivesti -on surma kohalolu selge ja tajutav. Vajutades kuulipilduja päästikule aimad sa kusagil oma südamesopis, et sinu teol on hirmsad ja igavesed tagajärjed mida sa ei saa enam KUNAGI olematuks teha. Sa pead mõtlema oma moraalsete valikute üle. Selle üle, mis on õige ja vale, hea ja halb, ajalik ja igavene. Mis on tegelikult tähtis ja mis on selle hind? Ning ennekõike -kes oled sa ise? Mida sa pead tähtsaks ja miks?
On august ja jõhvikad hakkavad juba varisema, kui sa püüad neid kiirustades korjata, et oma rühmast mitte maha jääda...
***
Homme tulevad pildid.
perjantaina, elokuuta 24, 2012
E8 loogiline selgitus teetõkiste kohta
E8 sööb jogurtit ja küsib teistelt:
Teate kuidas lamavad politseinikud tekivad? (=teetõkised)
Teised: Noh, kuidas siis?
E8: Nii, et on kaks politseinikku ja üks väsib ära ja heidab pikali. Teine küsib, miks sa pikali heitsid? Ja esimene vastab: ma väsisin ära!
* * *
Isa vaatab E8t heldinud uhkustundega...
Teate kuidas lamavad politseinikud tekivad? (=teetõkised)
Teised: Noh, kuidas siis?
E8: Nii, et on kaks politseinikku ja üks väsib ära ja heidab pikali. Teine küsib, miks sa pikali heitsid? Ja esimene vastab: ma väsisin ära!
* * *
Isa vaatab E8t heldinud uhkustundega...
Sa pead elama kvaliteetselt!
Suvi on läbi ja koos sellega ka kõik puhkamisega kaasnevad sotsiaalsed pinged. Kuid võta näpust! -sotsiaalne surve ei kao kuhugile!
Vähe sellest, et sa pidid suvel elu-eest puhkama -sa pead ka muidu kvaliteetselt elama, sest vastasel korral pole sa huvitav ja sinu elu on peaaegu väärtusetu. Täpsemalt -sa moodustad ebahuvitava halli massi, kellega edukatel inimestel pole aega ega mõtet tegeleda.
Selleks, et saada huvitavaks, on olemas mitmeid kasulikke võtteid. Esmalt muidugi Facebook, kuhu tuleb üles laadida kõik "ilusad hetked" ja "edukad saavutused". Kuid selleks, et oleks midagi laadida pead sa tegema midagi lahedat. Kõige kindlam on muidugi reisida. Ostad pileti kuhugi Türki, ja siis eksponeerid neid pilte oma edukast reisist (edukas reis = edukas elu). Samuti on ülimalt oluline harrastada midagi lahedat: surfata, sukelduda, purjetada, käia teatris või kontserdil (kuid nb! See peab olema mingi tuntud ja kvaliteetne kontsert -näiteks Tätte ja Ko. -igatahes kindlasti mitte Sensatsiooniline Kevadbänd või Paha Polly). Ka süüa tuleks lahedaid asju (ära unusta oma toitu pildistamast!) ning omada lahedaid sõpru (kes teevad samuti lahedaid asju!). Äärmisel juhul -kui tõesti midagi silmapaistvat ei suuda välja mõelda, -peaks vähemalt lahedaid riideid ja asju hankima.
Sest kõige tähtsam siin elus on saada laike (nii elektroonilisi, kui ka verbaalseid, ja pilke, milles paistab väikene kadedus).
Sest selge on see, et inimene, kes läheb hommikul tööle, õhtul koju ja harrastab malet ning jalutamist, peab olema ka ise mingi nõme ja igav tüüp. Mida taolisega ikka rääkida?
* * *
Oh, see on jälle see kord, et kui veel edasi mõelda, siis pea plahvatab... :(
Vähe sellest, et sa pidid suvel elu-eest puhkama -sa pead ka muidu kvaliteetselt elama, sest vastasel korral pole sa huvitav ja sinu elu on peaaegu väärtusetu. Täpsemalt -sa moodustad ebahuvitava halli massi, kellega edukatel inimestel pole aega ega mõtet tegeleda.
Selleks, et saada huvitavaks, on olemas mitmeid kasulikke võtteid. Esmalt muidugi Facebook, kuhu tuleb üles laadida kõik "ilusad hetked" ja "edukad saavutused". Kuid selleks, et oleks midagi laadida pead sa tegema midagi lahedat. Kõige kindlam on muidugi reisida. Ostad pileti kuhugi Türki, ja siis eksponeerid neid pilte oma edukast reisist (edukas reis = edukas elu). Samuti on ülimalt oluline harrastada midagi lahedat: surfata, sukelduda, purjetada, käia teatris või kontserdil (kuid nb! See peab olema mingi tuntud ja kvaliteetne kontsert -näiteks Tätte ja Ko. -igatahes kindlasti mitte Sensatsiooniline Kevadbänd või Paha Polly). Ka süüa tuleks lahedaid asju (ära unusta oma toitu pildistamast!) ning omada lahedaid sõpru (kes teevad samuti lahedaid asju!). Äärmisel juhul -kui tõesti midagi silmapaistvat ei suuda välja mõelda, -peaks vähemalt lahedaid riideid ja asju hankima.
Sest kõige tähtsam siin elus on saada laike (nii elektroonilisi, kui ka verbaalseid, ja pilke, milles paistab väikene kadedus).
Sest selge on see, et inimene, kes läheb hommikul tööle, õhtul koju ja harrastab malet ning jalutamist, peab olema ka ise mingi nõme ja igav tüüp. Mida taolisega ikka rääkida?
* * *
Oh, see on jälle see kord, et kui veel edasi mõelda, siis pea plahvatab... :(
keskiviikkona, elokuuta 22, 2012
Suurepärane kommentaar pisikute kohta :)
Keegi tore lugeja on postitanud suurepärase kommentaari viiruste ja bakterite kohta. Toon selle eraldi esile ning samas ka tänan sisuka kaastöö eest. Juhin tähelepanu, et tegemist on ka kirjanduslikus mõttes nauditava tekstiga:
Ise mõtlen ma viirustest hetkel kui eluta asjadest.
Elus rakk on see, mis neid tegevuses hoiab.
Nagu näiteks käed, mis zongleerivad pallidega.
Pallid on tegevuses, aga ometi pole need seepärast veel elus.
Või kui viirus oleks halb harjumus.
Nagu näiteks ninanokkimine.
Nokin 12 tundi päevas nina. Minu kogemused on sellest harjumusest iga päev mõjutatud. Ninanokkimisest nakatunud.
Aga ninanokkimine ise on paljas ninanokkimine.
Nii kui ma järgmisel päeval ninanokkimise maha jätan, jäävad ka mu järgmise päeva kogemused ninanokkimisest mõjutamata.
See olen mina, elus olend, kes otsustab ninanokkimise saatuse üle.
Need on minu elusrakud, kes otsustavad, kas lasta viirusel paljuneda ja avalduda või kapseldatakse see minu elusrakkude poolt keha tundmatutesse sügavustesse.
Kus säilib küll potentsiaal muutuda aktiivseks, aga on passiivsus.
Nagu minu potentsiaal nina nokkida on alati minus olemas.
Enamus oma päevadest otsustan ma mitte nina nokkida ja seda halba harjumust mitte aktiveerida. See ei tähenda, et seda ei ole olemas.
See ei tähenda ka, et see on elus.
Lõpetuseks kaks retoorilist küsimust:
Kui paljud inimesed kannavad enda turjal kivi, mille raskus jätab jälje nende igasse issanda päeva?
Kui palju on inimesi, kelle turjal on hiidrahn, aga nad elavad kergelt kui linnud?
Selle teise küsimuse puhul oleks tänuväärne, kui nimetatakse näidetena nimesid.
Oleks kohe, kellest eeskuju võtta!
Ise mõtlen ma viirustest hetkel kui eluta asjadest.
Elus rakk on see, mis neid tegevuses hoiab.
Nagu näiteks käed, mis zongleerivad pallidega.
Pallid on tegevuses, aga ometi pole need seepärast veel elus.
Või kui viirus oleks halb harjumus.
Nagu näiteks ninanokkimine.
Nokin 12 tundi päevas nina. Minu kogemused on sellest harjumusest iga päev mõjutatud. Ninanokkimisest nakatunud.
Aga ninanokkimine ise on paljas ninanokkimine.
Nii kui ma järgmisel päeval ninanokkimise maha jätan, jäävad ka mu järgmise päeva kogemused ninanokkimisest mõjutamata.
See olen mina, elus olend, kes otsustab ninanokkimise saatuse üle.
Need on minu elusrakud, kes otsustavad, kas lasta viirusel paljuneda ja avalduda või kapseldatakse see minu elusrakkude poolt keha tundmatutesse sügavustesse.
Kus säilib küll potentsiaal muutuda aktiivseks, aga on passiivsus.
Nagu minu potentsiaal nina nokkida on alati minus olemas.
Enamus oma päevadest otsustan ma mitte nina nokkida ja seda halba harjumust mitte aktiveerida. See ei tähenda, et seda ei ole olemas.
See ei tähenda ka, et see on elus.
Lõpetuseks kaks retoorilist küsimust:
Kui paljud inimesed kannavad enda turjal kivi, mille raskus jätab jälje nende igasse issanda päeva?
Kui palju on inimesi, kelle turjal on hiidrahn, aga nad elavad kergelt kui linnud?
Selle teise küsimuse puhul oleks tänuväärne, kui nimetatakse näidetena nimesid.
Oleks kohe, kellest eeskuju võtta!
tiistaina, elokuuta 21, 2012
Kas intellektuaalid mängivad maal talupidamist?
Mingi huvitav nähtus on Eestis tekkinud. Viimasel ajal on telekast näidatud mitmeid saateid, kus noored ettevõtlikud linnainimesed on kolinud maale ja peavad seal nö talu. Käivad üksteisel külas piima ja jahu toomas, karjatavad üksteise lapsi, küpsetavad leiba ja elavad ka muidu ökoloogiliselt vastutustundlikult oma palk -ja põhumajades. Tuntav enamus neist rõõsadest punapõsksetest maanaistest, kes kasutavad oma lastel vaid marlimähkmeid on kunagi käinud Tallinna Ülikoolis. Uue põlvkonna stiilselt riietuvad maamehed on tihtipeale õppinud aga ärijuhtimist või pillimängu. Mõnel tublimal asunikul on majapidamises kanad või paar lammast. Kuid NB! -kellegil pole lehma ega siga! Keegi ei külva 100 ha rukist ega rapsi. Keegi ei tee loomadele talveks 100t tonni silo. Keegi ei oma laiu ülestöötamist nõudvaid metsamaid...
Selle liikumise psühholoogiline piir kulgeb ida-lääne suunas Viljandist lõuna pool (ilmselgelt on siin tegemist Viljandi Kultuuriakadeemia mõjuga).
Tekib küsimus kuidas on taoline hõlpelu võimalik? Kust noored maainimesed raha saavad?
Kuid siin peitubki kaval nipp. Noored maanaised kirjutavad "projekte" ning hangivad raha erinevatest fondidest. Normaalsest tööd nõudvast talupidamisest on asi kaugel. Võimalik isegi, et ökoloogiline eluviis on linnarahva poolt kinni makstud lõbu...
Selle liikumise psühholoogiline piir kulgeb ida-lääne suunas Viljandist lõuna pool (ilmselgelt on siin tegemist Viljandi Kultuuriakadeemia mõjuga).
Tekib küsimus kuidas on taoline hõlpelu võimalik? Kust noored maainimesed raha saavad?
Kuid siin peitubki kaval nipp. Noored maanaised kirjutavad "projekte" ning hangivad raha erinevatest fondidest. Normaalsest tööd nõudvast talupidamisest on asi kaugel. Võimalik isegi, et ökoloogiline eluviis on linnarahva poolt kinni makstud lõbu...
Esiklaasiga jalgratas-lasteiste
Huvitav asi. Lapseistmel on esiklaas. Hangitud Hollandist. Aga samas -mis siis kui põnn sealt ülevalt alla sajab? Või kui lapsevanem sõidab juhtumisi vastu kaubikut ja oma keharaskusega järeltulijale otsa paiskub? Näib, et ilma lasteistmeta võiks esiklaas olla praktilisem ja ohutum...
Sirja-Liisa Eesmaa maalinäitus Draakoni Galeriis
Juhtusin kogemata Sirja-Liisa maalinäitusele ja sain kohe aru, et tegemist on millegi heaga. Mitte nii nagu tavaliselt maalinäitustel, kui tuleb kohe elueest mõtlema ja leiutama hakkama, et aru saada, mis kunstniku peas toimus. Või, et mis diagnoos tal olla võiks. Erinevalt tavalisest, saab Sirja-Liisa näitusel nautida tõelist maalikunsti. Just MAALI-kunsti mitte ei pea tegelema kunstniku psühhoanalüüsiga. See on väga värskendav. Ning -mis siin salata -ka pildid ise on ülimalt haaravad. Salapärased ja pinget tekitavad. Tahaks nagu juba teada saada, et...et...et...-et võtke see lina juba maha! Kaua võib?! Ma tahan teada, mis seal on?!
Põnev ja samas rahustav näitus. Hästi tehtud!
maanantaina, elokuuta 20, 2012
STI Spartan .45 ACP
STI koduleht kah. Olgu jutujätkuks mainitud, et kaliiber .45 ACP loodi omalajal ratsaväele -st peatama hobust...
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)