Taamal noored...(kunagi oli ta üks nende seast)
perjantaina, huhtikuuta 29, 2011
torstaina, huhtikuuta 28, 2011
Lastest on kahju
Elektrigrill Lucifer
Respekt, juuksurid!
-Eile olin tunnistajaks imetabasele vaatepildile, kui punases kostüümis (vist oli must seelik?) ja kõrgete kontsadega naisterahvas Ristiku tnvl lööktrelliga juuksuritöökoja seinalt vana krohvi eemaldas.
Tal polnud isegi töökindaid. Tundus nii, et ühel hetkel oli juuksuril "küllalt saanud" ja ta haaras trelli. Paraku ei jõudnud pildistada.
* * *
- Ostes ajakirja Popularnaja Tehnika, saate kaasa Georgi lindi (= võite infiltreeruda antifašistide ridadesse). Neid üllitisi müüakse R-kioskites.
Tal polnud isegi töökindaid. Tundus nii, et ühel hetkel oli juuksuril "küllalt saanud" ja ta haaras trelli. Paraku ei jõudnud pildistada.
* * *
- Ostes ajakirja Popularnaja Tehnika, saate kaasa Georgi lindi (= võite infiltreeruda antifašistide ridadesse). Neid üllitisi müüakse R-kioskites.
keskiviikkona, huhtikuuta 27, 2011
Lapsed on aksessuaarid
Juhtusin nägema ühte naisterahvast-lapsevanemat, kes nägi välja nagu vanaks saanud klubipeib. Tikkkontsad, solaarium, blondeeritud soeng, tugev roosa huulevärv ja küüned, huuleläige, näos veel mingi läige, sätendavate detailidega riided, eriti silmatorkav vöö, sportlik mercedes, efektne käekott -ja Laps.
Laps.
Laps nägi välja nagu ema esteetiliste arusaamade pikendus: alumiiniumhõbedane puhvidega jopats, liibuvad kitsad püksid, soeng, sätendavad kõrvarõngad...
* * *
Veider värk. Mina mäletan, et vanasti seisnes laste väärtus põhiliselt tööjõus mitte ema aksessuaariks olemises. Last sai saata prügiämbrit välja viima, poodi, peete rohima, taarapunkti, nooremat õde lasteaiast koju tooma jne jne. Laps polnud mingi aksessuaar vaid konkreetne (tööjõu)ühik.
A siin on vist see asi ka, et kui on ainult 1 laps, siis muutubki aksessuaariks? Sest kui on rohkem, siis pole aega ja võimalust nii palju neid putitada? Siis nad peavad ise ennast tõestama hakkama...-vist?
Laps.
Laps nägi välja nagu ema esteetiliste arusaamade pikendus: alumiiniumhõbedane puhvidega jopats, liibuvad kitsad püksid, soeng, sätendavad kõrvarõngad...
* * *
Veider värk. Mina mäletan, et vanasti seisnes laste väärtus põhiliselt tööjõus mitte ema aksessuaariks olemises. Last sai saata prügiämbrit välja viima, poodi, peete rohima, taarapunkti, nooremat õde lasteaiast koju tooma jne jne. Laps polnud mingi aksessuaar vaid konkreetne (tööjõu)ühik.
A siin on vist see asi ka, et kui on ainult 1 laps, siis muutubki aksessuaariks? Sest kui on rohkem, siis pole aega ja võimalust nii palju neid putitada? Siis nad peavad ise ennast tõestama hakkama...-vist?
tiistaina, huhtikuuta 26, 2011
Spordivarustuse valik nõuab semiootilist taju
Mind on rulluisutajad ja jalgratturid alati huvitanud. Tegelikult kõik, kes kannavad kirevavärvilisi (õigupoolest vahet pole) spordirõivaid, mis on kooskõlas jalgratta, rulluiskude või purjelauaga. On väga huvitav jälgida kuidas inimene oma esteetilised valikud on teinud -millised värvid valinud, millist sõnumit ta edastab, milline on ta stiilitaju. Spordivarustus pole juba ammu vaid mingi nö erivarustus vaid inimese sõnum ümbritsevatele sellest kuidas ta spordib -kui tõsiselt ta teemasse suhtub, kui pühendunud ta oma tegevuses on, kui haritud, kui teadlik...
Lahendada tuleb sellised küsimused nagu: kas mu rulluisu rattad peaks värvilt sobima ülejäänud varustusega? Kas rattad peaks sobima ainult kiivri värviga? Kas tõukekepid peaks muust värvigammast erinema või mitte? Mis on minu varustuse nn tulipunkt (kõige olulisem detail/komponent)? Kas värv on üldse oluline? Kas tekstid ja logod on olulised või mitte? Kas ma usun, et "vähem tekste, rohkem sisu"? Kas ma soovin, et möödujad paneks mind varustuse tõttu tähele? Millist sõnumit ma tahan sporti tehes edastada? Milline roll on selles sõnumis varustusel? Kas mu varustus peaks vastama mu võimetele või peaks olema ressurss piiramatu?Jne jne.
Nagu isegi näete, ei ole sportimine tänapäeval mingi lihtne asi vaid suhteliselt keeruline semiootiline konstruktsioon...
Lahendada tuleb sellised küsimused nagu: kas mu rulluisu rattad peaks värvilt sobima ülejäänud varustusega? Kas rattad peaks sobima ainult kiivri värviga? Kas tõukekepid peaks muust värvigammast erinema või mitte? Mis on minu varustuse nn tulipunkt (kõige olulisem detail/komponent)? Kas värv on üldse oluline? Kas tekstid ja logod on olulised või mitte? Kas ma usun, et "vähem tekste, rohkem sisu"? Kas ma soovin, et möödujad paneks mind varustuse tõttu tähele? Millist sõnumit ma tahan sporti tehes edastada? Milline roll on selles sõnumis varustusel? Kas mu varustus peaks vastama mu võimetele või peaks olema ressurss piiramatu?Jne jne.
Nagu isegi näete, ei ole sportimine tänapäeval mingi lihtne asi vaid suhteliselt keeruline semiootiline konstruktsioon...
E7 on tunginud meediasse!
E7 tegutseb viimasel ajal väga laiahaardeliselt...
Seda vaatamata eilsele arutelule, mis eelnes baletitrennile:
E7 (kilgates): Lähme hoopis (balleti asemel) poodi!
Isa (kiuslikult): Ei, te lähete (sõbranna on ka) hoopis väikesesse pimedasse tuppa mille uks on lukus!
E7 (jätkuvalt positiivselt): Väga tore! Siis me läheme ju põrgusse! Seal on nagisevad põrandada ja kondid (tegemist on ilmselt mälestusega Rakvere linnusesse rajatud "põrgust")
Isa (ettevaatlikumalt): Kuule, E7...Sa ära selle põrgu-teemaga liiga entusiastlikuks muutu...
Seda vaatamata eilsele arutelule, mis eelnes baletitrennile:
E7 (kilgates): Lähme hoopis (balleti asemel) poodi!
Isa (kiuslikult): Ei, te lähete (sõbranna on ka) hoopis väikesesse pimedasse tuppa mille uks on lukus!
E7 (jätkuvalt positiivselt): Väga tore! Siis me läheme ju põrgusse! Seal on nagisevad põrandada ja kondid (tegemist on ilmselt mälestusega Rakvere linnusesse rajatud "põrgust")
Isa (ettevaatlikumalt): Kuule, E7...Sa ära selle põrgu-teemaga liiga entusiastlikuks muutu...
maanantaina, huhtikuuta 25, 2011
Valus suhtedraama
Kasvuhoones on vaikne ja rahulik
Juhtusin kogemata ühte kasvuhoonesse. Sain kohe aru, et midagi on teisiti -kuid mis? Seisatasin ning kuulatasin. Oli täiesti vaikne (võis peaaegu kuulda kuidas väikesed peedid ja kaalikad kasvavad) ja natuke niiske. Hinge ronis tasane rahu ja turvatunne. Kõik on hästi...olen kasvuhoones...siin on taimed...taimed on head...nad vajavad kaitset...ma olen siin...-kõik on hästi.
* * *
Kasvuhoone on väga rahustav paik.
* * *
Kasvuhoone on väga rahustav paik.
Viljandis oli tutipidu
sunnuntai, huhtikuuta 24, 2011
Meri on jama (E7)
Sõidame autoga mööda mereäärset teed ja lapsed on pikalt igasugustel teemadel jahvatanud. Vanemad on tüdinenud.
Isa: "Kuulge, järsku teeks nüüd nii, et oleme lihtsalt tasa? Keegi ei räägi midagi. Vaadake lihtsalt merd!"
E7: See ei huvita mind! Miks ma pean lihtsalt mingit sinist asja vahtima?
Isa: "Kuulge, järsku teeks nüüd nii, et oleme lihtsalt tasa? Keegi ei räägi midagi. Vaadake lihtsalt merd!"
E7: See ei huvita mind! Miks ma pean lihtsalt mingit sinist asja vahtima?
perjantaina, huhtikuuta 22, 2011
Ärevus Männikul (täiendatud)
Homme algusega 11.00 toimub Männiku Lasketiirus tegevuslaskmisvõistlus Jüriöö Karikas. Võistlus, kui niisugune on kindlasti tore, kuid kas sellisel moel tasub meenutada kunagist sakslastevastast rahvaroima, on iseküsimus. Pigem võiks olla mingi lilleseade -võistlus...
* * *
Võistlus on läbi. Mõned muljed.
Esiteks kummastav arusaamine, et Jüriöö Karikas (edaspidi JK) pole tegelikult üldse Kaitseliidu võistlus -millena seda paista lastakse - vaid KL laskeklubi MÄLK entusiasmil ja rahal seisev üritus. KL annab vaid laskemoona -ja ei midagi muud. Tln Malev ei suvatse võistlustele isegi relvurit saata, kes aitaks relvade-spordiriistade jagamist ja arvepidamist korraldada. Kõike seda peab tegema vaid 1 õbluke naisterahvas (nagu ikka)...
Üritus ise oli aga kuldaväärt. Hoolimata iseloomulikust manjaana-meeleolust ja veidi ebaselgest laskmisjärjekorrast. Oli üks 100m vintpüssi stage ja 2 püstoli stage. Kohal olid ka soome ja leedu laskurid.
Vintpüss: stagede ülesehitus oli sarnane Armatuse riflele, kus tuli lasta kolmest avast erinevaid märgigruppe (pikali, põlvelt, püsti). A4 märgid olid oranzhid, mis hõlbustas oluliselt sihtimist. Lisaks trobikond beezhe Classic -märke ja valgeid "pantvange". Miinimumlaske oli 28 (Galili salv mahutab 35 padrunit). Kasutada tohtis vaid lahtisi raudsihikuid.
Minu isiklik väljakutse oli "suruda maha ärevus" (ärevus on tegelikult lahe) ning mitte hingeldada, rabistada, kiirustada, tõmmelda ja kaasvõistlejate pärast muretseda. Ning kasutada õigeid ja ratsionaalseid laskeasendeid -st otsida püssile tuge seinast ning põrandast ja mitte jääda mingisse ebamäärasesse asendisse värisema.
Kinnitasin põlvekaitsme vasakule põlvele, et mäletaksin just õige põlve maha toetada (siis saab toetada parema küünarnuki paremale põlvele). Sest instinktiivne on maha asetada just parem põlv...
Esimeste laskurite suhteliselt kõikuvaid tulemusi jälgides tekkis hirm, et lasen puhtalt mööda ning mõrvan tahtmatult kõik pantvangid.
Õnneks nii ei läinud. Tabasin 16 Ad, 9 Cd, ühe D ja ühe pantvangi. Neli lasku läks mööda. Aeg oli 137:02 (üle kahe minuti). Sellise tulemuse üle olen täitsa häppi (A4 märklehed muutuvad ju 100m kaugusel teatavasti vastikult väikeseks)...
Püstol.
Võrreldes vintpüssi-stagega olid 2 püstolistage lausa puhas lõbu. Esimene neist lasti väikeses "labürindis", kus tuli ringi liikuda, nurkade taha piiluda ja kõik papid ära augustada. Kusjuures pantvange oli rohkelt. Märgid oli väikesed classicud. Distants u 7 m. Tulemuseks oli 14 Ad, 9Dd ja 1 möödalask. Aeg 40:31 sek (see polnud kiire).
Püstoli stage nr 2 tuli lasta toolil istudes vaheldumisi ainult vasaku ja parema käega. Kummalgi korral võis lasta vaid 2 lasku ühte märki. Rapsisin ja kiirustasin ning lasin 6 Ad, 5 Cd, 3 Dd ja 2 möödalasku (kuidas nii lähedalt üldse mööda saab lasta?!). Aeg 12:20 parema käega ja 16:47 vasakuga.
Ning oligi kogu võistlus. Söögist jäin ilma kuid sõber pakkus oma kodust kaasavõetud kooki. See osutus ülinämmaks.
Kena kevadpäev oli :)
* * *
Võistlus on läbi. Mõned muljed.
Esiteks kummastav arusaamine, et Jüriöö Karikas (edaspidi JK) pole tegelikult üldse Kaitseliidu võistlus -millena seda paista lastakse - vaid KL laskeklubi MÄLK entusiasmil ja rahal seisev üritus. KL annab vaid laskemoona -ja ei midagi muud. Tln Malev ei suvatse võistlustele isegi relvurit saata, kes aitaks relvade-spordiriistade jagamist ja arvepidamist korraldada. Kõike seda peab tegema vaid 1 õbluke naisterahvas (nagu ikka)...
Üritus ise oli aga kuldaväärt. Hoolimata iseloomulikust manjaana-meeleolust ja veidi ebaselgest laskmisjärjekorrast. Oli üks 100m vintpüssi stage ja 2 püstoli stage. Kohal olid ka soome ja leedu laskurid.
Vintpüss: stagede ülesehitus oli sarnane Armatuse riflele, kus tuli lasta kolmest avast erinevaid märgigruppe (pikali, põlvelt, püsti). A4 märgid olid oranzhid, mis hõlbustas oluliselt sihtimist. Lisaks trobikond beezhe Classic -märke ja valgeid "pantvange". Miinimumlaske oli 28 (Galili salv mahutab 35 padrunit). Kasutada tohtis vaid lahtisi raudsihikuid.
Minu isiklik väljakutse oli "suruda maha ärevus" (ärevus on tegelikult lahe) ning mitte hingeldada, rabistada, kiirustada, tõmmelda ja kaasvõistlejate pärast muretseda. Ning kasutada õigeid ja ratsionaalseid laskeasendeid -st otsida püssile tuge seinast ning põrandast ja mitte jääda mingisse ebamäärasesse asendisse värisema.
Kinnitasin põlvekaitsme vasakule põlvele, et mäletaksin just õige põlve maha toetada (siis saab toetada parema küünarnuki paremale põlvele). Sest instinktiivne on maha asetada just parem põlv...
Esimeste laskurite suhteliselt kõikuvaid tulemusi jälgides tekkis hirm, et lasen puhtalt mööda ning mõrvan tahtmatult kõik pantvangid.
Õnneks nii ei läinud. Tabasin 16 Ad, 9 Cd, ühe D ja ühe pantvangi. Neli lasku läks mööda. Aeg oli 137:02 (üle kahe minuti). Sellise tulemuse üle olen täitsa häppi (A4 märklehed muutuvad ju 100m kaugusel teatavasti vastikult väikeseks)...
Püstol.
Võrreldes vintpüssi-stagega olid 2 püstolistage lausa puhas lõbu. Esimene neist lasti väikeses "labürindis", kus tuli ringi liikuda, nurkade taha piiluda ja kõik papid ära augustada. Kusjuures pantvange oli rohkelt. Märgid oli väikesed classicud. Distants u 7 m. Tulemuseks oli 14 Ad, 9Dd ja 1 möödalask. Aeg 40:31 sek (see polnud kiire).
Püstoli stage nr 2 tuli lasta toolil istudes vaheldumisi ainult vasaku ja parema käega. Kummalgi korral võis lasta vaid 2 lasku ühte märki. Rapsisin ja kiirustasin ning lasin 6 Ad, 5 Cd, 3 Dd ja 2 möödalasku (kuidas nii lähedalt üldse mööda saab lasta?!). Aeg 12:20 parema käega ja 16:47 vasakuga.
Ning oligi kogu võistlus. Söögist jäin ilma kuid sõber pakkus oma kodust kaasavõetud kooki. See osutus ülinämmaks.
Kena kevadpäev oli :)
tiistaina, huhtikuuta 19, 2011
Päevale järgneb päev
Ülestõusmisel oli ka oma tehnilis-geoloogiline pool...
Matteus mäletab toimunud sündmuseid nii:
...maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast temasurnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha...
* * *
Jah, see kõlab nagu zombi-apokalüpsis, ent vaevalt see seda siiski oli. Lihtsalt meedia on meid ära rikkunud. Häid ülestõusmispühi sõbrad! Paha(d) ei võida kunagi! ;)
...maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast temasurnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha...
* * *
Jah, see kõlab nagu zombi-apokalüpsis, ent vaevalt see seda siiski oli. Lihtsalt meedia on meid ära rikkunud. Häid ülestõusmispühi sõbrad! Paha(d) ei võida kunagi! ;)
maanantaina, huhtikuuta 18, 2011
Maailma kõikehõlmav fraktaalsus
Krohvitud sein on oma struktuurilt samasugune nagu planeet Maa pinnamood. Ilmselt pole see juhus vaid mingi seaduspära. Maakera nano-tasand...
Imelik on veel see, et nii nagu me kuuleme vaid teatud helide sagedusala, me ka näeme vaid teatud sagedusala. Mingit väikest lõiku maailmast. Selleks, et näha rohkem, tuleb vaadelda kaugemalt või lähemalt. Ja kogu tervik allub samadele vormidele. Salapärane.
See on küll rassistlik...
sunnuntai, huhtikuuta 17, 2011
Tallinnas tõlgitakse vene keelt eesti keelde
Saku mõdu ja kultuuriõlu (hommikune õlleminut)
Jeah -peale seda, kui kukemehed (A le Coq) on Sakult turuliidri koha ära kahmanud, on Saku ennast kokku võtnud ja päris huvitavaks muutunud (ehk mängib siin teatud osa ka Saku poolakast peadirektori asendamine soomlasega?). Igatahes on Saku üllitanud midagi tõeliselt avangardset -ja selleks on loomulikult 4 vatine Saku Mõdu ning 2011a Kultuuriõlu (-mis loomulikult nii avangardne ei ole ja lõhnab pigem MUPO ja Keskerakonna järele).
"Mis pagana mõdu? Mis asi see mõdu veel on?" tahavad tõsised õllesõbrad nüüd teada.
Jah -kuidas kirjeldada Mõdu? Ee...ää...no ütleme nii, et...Saku Mõdu on üks äärmiselt eriskummaline jook ja ei sarnane ausaltöeldes ühelegi senituntud vedelikule. Kui, siis ehk ainult õige pisut nendele laimimaitselistele Saku jääõludele -kuigi tegelikult ei sarnane ka.
Neil on seal pudelil kirjas, et see on tehtud mee-baasil. Aga see peab olema mingi eksitus, sest meemaitset seal küll ei ole vaid pigem taruvaigu maitse. Vennikesed on ilmselt õlle sisse taruvaiku riivinud ja selle ära lahustanud...
Aga maitse on täitsa hea. Selline magusapoolne ja leebe. Oleks nagu justkui selline naistekas. Hea õhtust seebikat vaadata ja kõrrega pudelist mõdu imeda. Või siis kuskil Tartu Ropka linnaosa sirelihekiga ümbritsetud aias võrkkiiges pekitada (ja mõdu rüübata).
See on selgelt naiste jook.
No ja siis on see 2011. a Saku Kultuuriõlu. Selle suur pluss on väga ilus välimus. Ilmselt on tegu kõige sildivaesema Eesti õllega üldse, sest kogu pauk on läinud kauni pudeli peale. Ning tulemus on tõesti kaunis. Väga ilus!
Kuigi sisu on surmigav euroõlu. Sellepärast tundubki pisut, et tegemist on jälle mingi Keskerakonna ettevõtmisega. Võibolla on Yana Toom isiklikult õlle asjus nõu andnud? Vaevalt ju, et sakukad omaalgatuslikult taolise asjaga välja tulevad?
Teine pluss on asjaolu, et nüüd võib kultuurilembene kodanik puhta südametunnistusega piiramatult "2011.a kultuuriõlu" kaanida ja ei pea tundma hingepiina, et sama raha eest oleks võinud külastada mõnda etendust või muuseumi. Selles mõttes on tegemist vaimselt väga vabastava joogiga.
perjantaina, huhtikuuta 15, 2011
Vesi võib tekitada tasakaaluhäireid
Põltsamaa paisjärvetagune veevool 14.04.2011. Otse ülevalt voolavat vett vahtides tekib veider uim -tunne, et võib alla kukkuda...st vägagi sürr elamus.
torstaina, huhtikuuta 14, 2011
keskiviikkona, huhtikuuta 13, 2011
Ettevaatust kummikutega
Täna hommikul jäi käsi kummikusse kinni. See juhtub nii, et, kui torgata jalg viuh! kummikusse, läheb sees olev vilt tihti krussi. Mis tähendab, et vilti tuleb käsitsi kohendada. Topid käe kummikusse ja sätid vildi paika. Kuid kummiku servas on niuke pael, millega saab kummiku ülaosa kinni krookida (et lumi sisse ei läheks). Nüüd tekibki oht, et topid küll käe kummikusse (jalg juba on), aga kätte enam ei saa, sest pael on tugev ja kummiku sees tekib mingi huvitav pükste ja kummiku kooslus. Siis keksid seal sellises nõmedas asendis ja tunned end naeruväärselt. * * * Nagu näete, on elu täis igasuguseid ootamatuid ohte. Päris põnev...
tiistaina, huhtikuuta 12, 2011
Kuidas lõpetada soovimatud vestlused (telekool)
Kl 07.55 siseneb bussi väikeste jääknähtudega -suhteliselt ontlik -mees. Samas seisab ka 40ndates aastates ema koos lapsega. Buss nõksatab ja mees vajub kergelt lapsele otsa. Ema (nokastanud mehele): "On keeruline jah, aga mis teha..." Nokastanud mees (uurivalt): "Mis Su mõttekäik oli, printsess? Ma ei saanud päris aru..." Ema: Me ei ole sina peal ja ma ei soovi hommikust vestlust. Sa kukkusid lapsele otsa ja see ei olnud meeldiv". Nokastanud mees (jõllitab pisut mõtlikult ja lahkub sõnatult bussist). * * * Tegemist on suurepärase näitega sellest, et ebamugavate inimestega pole vaja hakata dialoogi arendama. Pole vaja püüda neile meeldida. Kuid pole vaja ka solvata. Väljenda selgelt ja tõrjuvalt oma seisukohta ja jää selle juurde. Sest su vestluskaaslane võib olla avastamata sotsiaalmõrvar...
Mercedes, kui ajastu sümbol ja sõnumitooja
(Loe autol olevat teksti)Maailm on kaduv. Ja tema au. Sellistel hetkedel on paslik tsiteerides hullu tädi, kes mulle tänaval järgi hüüdis (täitsa ilma põhjuseta, võibolla sellepärast, et mul oli nokamüts?): "Kuhu sa oma rahaga kiirustad? Krematooriumisse või?". Vaatasin tädi suure austusega, sest oli näha, et ta oli sügavamõtteline, ja polnud mitte niisama tulutult asjatanud...
maanantaina, huhtikuuta 11, 2011
Meid ootavad ees suured teod!
Velled! Nagu isegi näete, on kohe-kohe saabumas kevad! Kevad on aga juba ammustest aegadest olnud meeste jaoks aeg, et parandada enda positsiooni hierarhias, proovida oma jõudu ja vastupidavust ning teostada talve jooksul varuks hoitud uitmõtteid. Asjadest blogi soovib kõigile jõudu ja vaprust leppimaks ebaõnnestumiste, marrastuste ja ebamugavate tagajärgedega! Kivi kotti, sõbrad! Elagu risk!
Naised teavad ja mehed mõtlevad...
Päris semiootiline reklaam. Naised teavad ja armastavad, mehed mõtlevad. Huvitav on see, et näiteks Piibel kutsub hoopis mehi üles armastama (Kol 3: 19). Naised peaks aga vähem suud pruukima (1 Tim 2:11). Tundub, et see oleks päris idülliline olukord, kui asi teostuks.
Kaunista ülestõusmispühadeks oma banaanid ära
Imestangi, et banaane tõhusamalt ei kaunistata. Banaan on väga tänuväärne materjal. Saab mustreid teha, värvida, paelakesi kruttida. Ülestõusmispühade kontekstis on banaanil aga lausa määratult suur roll ja tähendus. Need meist, kes on TÜs teoloogiat õppinud, võiksid sellest pikemalt rääkida... Tõepoolest! Miks me koksime kevadel keedumune ja mitte banaane? Milles see muna ülestõusmine õigupoolest seisneb? Keetmises või? Toorelt ju ei koksi keegi? Näiteks banaani puhul on kõik palju arusaadavam.
sunnuntai, huhtikuuta 10, 2011
Väike Poiss VHK koolikatsetel
Õpetaja (alustuseks): Noh, Sina tulid siia siis koos ema ja isaga?
Väike Poiss: Ei, ei! See mees ei ole üldse mu isa vaid ema abikaasa ja me elame kõik kolmekesi Tartu maanteel!
* * *
Vanemad vaatavad teineteist pika pilguga, sest VHKs on see äärmuslikult vale vastus. Oleks pidanud vastama: Jah, Ta on mu vahva kasuisa ja me elame õnnelikult Tallinna ühe pikima ajalooga tänaval...
torstaina, huhtikuuta 07, 2011
Lapsed on nüüd mingid memmekad vä?
Nägin Itaalia TV uudist, et Roomas on avatud selline laste hambapolikliinik, kus kõik ruumid on dekoreeritud värviliste piltidega (Miki Hiir jmt), aparaadid on värvilised ja hambaarstid kannavad erinevaid kostüüme. Kõik on hästi värviline ja pluti-pluti. Ja siis polikliinikut külastanud õnnelikud emad rääkisid, kui võimas ja hea elamus oli. Tited ise olid kah veidi justkui laksu all (nagu peale pallimere külastamist).
Täitsa huvitav nähtus.
Lastel ei lasta enam hirmu tunda. Hirm on aga paljude positiivsete protsesside liikumapanev jõud. Näiteks aitab see läbida lasteaeda ja põhikooli. Aitab sooritada eksameid ja püüelda parema tuleviku poole. Aitab leida oma väärikat kohta ühiskonnas...
Kuid mis saab lastest, kes pole kunagi kartnud? Pole kunagi oma hirmu ületanud? Pole kunagi tajunud, et eksisteerib nende tahtest võimsamaid jõude?
* * *
Siinkohal meenub, et olid ajad, kui hambaarsti kabinetti sisenedes nägid sa esmalt roostevabast terasest klaasakendega kappi, kus hõbedastel liudadel asetsesid kõikvõimalikud võikad noad, näpitsad ja orgid. Otse suurte klaassüstalde kõrval. Sealsamas olid ka nõelad.
Hambapuur oli tihti veel eelmise patsiendi verega koos (polnud jõutud vahetada).
Maailm meie ümber oli täis ohte ja saatuslikku salapära. Me pidime saama tugevaks, et ellu jääda...
keskiviikkona, huhtikuuta 06, 2011
Eotech -i sihik
Tegemist on tõepoolest väga mugava seadeldisega. Välimine rõngas võimaldab määrata kauguseid ja hõlbustab sihtimist. Vaateväli on avar. Suurepärane asi.
Kas tüdruk ei või olla lihtsalt ilus? Kas poiss ei või olla lihtsalt tugev?
Eile pidid lapsed lasteaias polkat tantsima. Tüdrukud tantsisidki polkat, aga poistel kujunes sellest mingi jõukatsumine ja maadlus (kuhu kaasati osaliselt ka tüdrukuid). Peale seda esitasid tüdrukud laulu, mis rääkis sellest, et neil on ainult 5 mõtet -ja poisid laulsid sellest, et neil pole üldse mittemidagi (peale käimasoleva laulujupi). Naeratasin rõõmsalt, sest nähtu oli nagu värskendav tuulehiil. Moodsad inimesed tunnevad sellistel puhkudel vajadust esineda sõnavõtuga, et tegemist on klišeedega, et tegelikult võivad ka tüdrukud maadelda ja et poisid võiksid tikkimist õppida. Et ka naised mõtlevad ja mehed räägivad tunnetest. Jah. Seda kõike võib ja saab teha. Poisid võivad ilusti laulda ja tüdrukud maadelda. Kui asjaosalistel on selline soov. Kuid sellega ei tasuks pidevalt pinda käia. Kui keegi tüdruk tahab olla lihtsalt ilus -siis ei pea hakkama teda naeruvääristama, et ta pole "tark". Ta ei PEA olema, kui ta ei soovi. Kui see pole tema jaoks kõige tähtsam. See "tarkus" millest tavaliselt räägitakse on nagunii lihtsalt mingi kätteõpitud sorav jutt ja kusagilt kuuldud lugude kordamine. Poistega sama asi -kui poiss ei huvitu tikkimisest -milleks teda siis painata sellega? Las ta kangutab õues aiaposti. Las käib kalal. Las ehitab onni. Ei pea hakkama teda sellepärast šovinismis ja macholikkuses süüdistama. Ta ei PEA rääkima oma tunnetest.
tiistaina, huhtikuuta 05, 2011
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)