Partidel sai loodusest siiber

Asi mida Lembitul polnud...

Kui vaid mõelda, et Lembitul oleks omalajal selline uhke alumiiniumtoru olnud, oleks kindel, et ta suutnuks muistsed Eesti maakonnad üheks riigiks ühendada ning Läänemere Lõunaosa eestlaste valitsuse alla sundida. Ainuüksi sellise imelise roostetamatu eseme olemasolu lisanuks Lembitule tohutult autoriteeti.

Paraku läks ajalugu muidugi teisiti.

* * *

Tegemist on NordArmoury pooltootega

Ainult Tõelistele Daamidele

Jajah...-kui asi pole roosa, siis ei saa ju arugi, mis pidi vasarat käes hoida, eks? Kuid tõeliselt traagiliseks muutub asi alles siis, kui seda tööriistakomplekti kasutab mees. Sest pole üldse kindel, kas ta suudab roosa värvi demoraliseerivat mõju enda loomuomase primitiivsusega tasakaalustada? Ja mis siis saab, kui ei suuda? Kas hakkab jooma?

Tartus sai maja valmis enne, kui rõdud

Lastega peredest on küll päris kahju...-samas, kui näiteks meestele mõjub selline arhitektuuriline lahendus kahtlemata väga positiivselt. Tekib selline tunne, et sul on rõdul mingi oma väike -ja ohtlik saladus. Meestele ju ohtlikud asjad meeldivad? Need on lausa vastupandamatud...

Miks bussis pistikuid ei ole?

Bussi katkine stoppnupp tekitas terve hunniku küsimusi, sest avas tehniliselt täiesti uue perspektiivi. Esiteks -buss teeb ju elektrit, eks? Lambid põlevad ja kõik asjad töötavad? Noh -aga miks siis pistikuid pole? Miks ei võiks makstud piletiraha eest hommikul bussi vooluvõrgus mobiiltelefoni laadida või pardliga habet ajada? Miks on võetud lasteaeda kiirustavalt emalt ära võimalus oma pesumärgi juukseid föönitada? Buss kulutab nagunii kütust ja mõned olmeseadmed, mida sõidu ajal kasutatakse (laetakse) ei muuda kulunud kogust. Isegi arvuti akusid saaks laadida...

Punane

Mõtisklus minister Jänesest

Selleks, et olla kraanajuht, peab sul olema tunnistus. Selleks, et olla minister, ei pea sul midagi olema.
* * *
Elu on ime.

Tundmatu džässbänd Genialistide Klubis

Juhtusin Genialistide Klubis peale toredale ja entusiastlikule bändile, mis esines antud koosseisus üldse esimest korda koos, ega oma isegi nime. Minule, kui muusikavõhikule jätsid nad loomulikult väga kustumatu jälje -sest kuna ma muusikast midagi ei tea, ega aru ei saa, tundub mulle igasugune muusika lausa super. Nii ka nüüd. Kontserdi õhustik oli igatahes väga hubane ja meeleolukas. Loodetavasti näeme neid peagi Suurtel Lavadel.

Samas mainin, et G-klubis esineb 19.novembril Tarrvi Laamann -kes on väga zen-mees ja keda tasub kindlasti vaatama minna (tema pakutavast regemuusikast ei tea ma mõistagi midagi rääkida). Tarrviga on see huvitav asi, et noorusest peale oli ta pähe võtnud, et temast saab Suur Kunstnik -kuigi klassikalist joonistamisannet poisil eriti justkui polnud. Kuid nagu me teame, ei lase korralik kunstnik ennast mingist akadeemilisest terrorist häirida, vaid künnab hoopis oma vagu. Nii ka Tarrvi. Tänaseks on mees igati tunnustatud ja kuulus. Tuleb lihtsalt teha seda mida sa teed...

Väga kole asi -kuid huvitav!

Suvekõrvits. A meenutab pisut pirni ja veel paari muud asja ka.

VARSTI NÄED...

Tartu Kaubamaja vaateakendel on tekkinud iseeneselikult suurepärane kunstižedööver. Ja seda ilma Kultuurkapitali rahadeta...

Kuidas oleks õige arvata?

Vahel juhtub, et põrkad kokku mingi nähtusega, mille suhtes ei oska paugupealt korralikku seisukohta võtta. Nii ka nüüd:

1) Mida arvata, kui inimene kipub ennast suursuguste loodusnähtuste või kunstižedöövrite kõrval pildistama? Näiteks, kui kodanik külastab Suurt Kanjonit ja laseb endast selle taustal pildi teha? Või sätib end Mona Lisa kõrvale?

2) Kas Ülemaailmseks Katastroofiks ettevalmistumine kõneleb inimese arukusest ja alalhoidlikusest või hoopis elavast kujutlusvõimest (eriti keeruliseks teeb olukorra, kui hinnata seda probleemi Noa laevaehitamise-kontekstis, või kui mõelda, et terved riigid on arendanud "igaks-juhuks" kõikvõimalikke tuumarelvi ja kaitsesüsteeme)

3) Kas uudised ja reaalajas edastatav info (CNN, AK, Delfi, BBC, kuulujutud jmt) teevad inimese targemaks (oskab ennast maailmas positsioneerida?) või hoopis kurjemaks ja lollimaks? Kas reaalajas antav info on inimestele üldse vajalik, kui 99,9% sellest neid otseselt ei puuduta?

Simson ja Deliila

Retušeerimisjäljed

Reedel avati Mikkeli muuseumis maali S & D ekspositsioon. Näitus on põnev eelkõige seetõttu, et lisaks restaureeritud maalile endale on esitletud kogu restaureerimisprotsessiga kaasas käinud materjal (sh 30 minutiline film). Avamine ise oli väga peen ja pidulik.

Simsoni ja Deliila loo leiate siit. Olgu öeldud, et tegu on nö olmemaaliga. Selliste taiestega ehiti kodusid.

Lutsuviskamismeistrivõistlused

Üritus 2010 on paraku juba läbi, ent loodetavasti toimuvad 2011 järgmised meistrikad. Usinat treenimist!

Vein põhjustab rinnavähki vä?

Ilgelt karm küll. Selline reklaam. Ma olen alati arvanud, et punane vein on jube tervislik -hoiab kolesterooli eemal ja annab ka muidu krapsakust. Aga nüüd on vist välja uuritud, et tekitab hoopis rinnavähki. Veinimüüjad on siis ju samuti mingid pool-mõrvarid? Ja ilmselt seletab see veel palju muudki...
* * *
Kas see ei lähe samasse kategooriasse aktsiooniga "einevus rikastab!", kus võis samuti küsida lõputult kõikvõimalikke ebaloogilisi küsimusi? Võiks ju teha sellise leivareklaami, kus küsitakse "ülekaalu terviseks?" Või autoreklaami, kus küsitakse "invaliidsuspensioni terviseks?"

Küsida saab ju kõike.

Kas isad on tõesti täitsa soodad?

Olen pidanud isadepäevaga seoses paaril korral veidi mõtlikult nööpi keerutama ja varbaga kivikest toksima.

Teatavasti on Eestis isadest selline eelduslik kuvand, et esiteks -neid lihtsalt ei ole. Teiseks -kui nad ka on -siis on nad tööl. Ja kui nad pole just tööl, siis tegelevad millegi ebaolulisega. Kogu nende aeg kulub autole, spordile ja puhkamisele. Lastega nad tegeleda ei viitsi. Koduste töödega nad -va mõned erandid -hakkama ei saa...

Ja siis tulevad kõik need kehvikud ühel päeval aastas kuhugi saali kokku ja vaatavad kuidas lapsed neile tantsivad ja laulavad.

Aga samas võib ridade vahel tajuda ikka sedasama vaoshoitud etteheidet. Eriti teravalt tajusin seda eilsel kooli isadepäevakontserdil, kus õpetaja väljendas end lausa kurioosel moel: "tahame kõiki isasid tervitada ja öelda, et olete väga kallid -pean silmas just lapsi...". Ligi pool kohalolnutest olid emad. Ehk siis -sõnum kõlas nii, et lastele on isad muidugi olulised -aga meie -emad -oleme siiski pisut pettunud...

Mingi hetk esitasid lapsed endatehtud luuletusi isadest (tublimate luuletused olid eelnevalt spetsiaalselt välja valitud), mis rääkisid suures osas samast asjast: isa magab, sööb, sõidab autoga, käib tööl ja on kodust ära. Mõni luuletus tõi positiivse poolena siiski välja ka isade võimet mängida ja nalja teha.

Rahvas saalis naeris rõõmsalt kaasa -kuigi midagi naljakat selles ei olnud.

Ma ei kujutaks ette, et näiteks emadepäeval või naistepäeval peaks hakkama pidupäevasangaritele mingeid vihjeid tegema -see oleks ju taktitundetu?

* * *

Kas TÕESTI ongi isad siis sellised süüdimatud vennikesed, et isegi isadepäeval tuleb neile nende puuduseid nina alla hõõruda? Võibolla tõesti...? Võibolla olen ma ise selles teemas pisut naiivne? Samas elasin läbi ka väga positiivse isadepäeva-tähistamise ilma vihjete ja alltekstita. Oli lihtsalt mõnus koosviibine ja ühine pudrusöömine. Kõik kohalviibijad olid teineteise olemasolu üle lihtsalt siiralt rõõmsad.

Ega me siin mingi värvilise ja sooja Eesti pärast ei ole...

Eile tuli meeleliigutusest peaaegu nutt peale, kui tee ääres lepavõsa ja küntud põldu silmasin. Kogu ümbrus oli haruldaselt niiske ja lostunud ning kuidagi sõnulseletamatult suursugune. Võsa oli tuttavlikult trotslik ja põld oli ka kuidagi väga mõtlik. Ja ringi vaadates puges hinge vaikne uhkus oma vapra ja kohkumatu isamaa pärast.

Minu meelest just nii ongi hea. Ning ainult eestlased teavad, et tänane hallus ei tähenda seda, et see ongi kõik. Kevadel möllab seesama lepistik tuhandes rohelises toonis.

Armas juhtum häbeliku kokaga

Sohviku vastas asub selline tore atleetvõimlemise klubi.
* * *

Eile -see oli kolmapäev -pidin olude sunnil käima taas oma lapsepõlve mängumaadel. Et olin autoga, siis kihutasin loomulikult siia-sinna, kuni märkasin, et peaks vist midagi sööma. Maabusin koolima küljes olevas kohvikus mille nimi on Kohvik Sohvik. Või lihtsalt Sohvik.

See oli päris tore koht. Suured ristkülikukujulised lauad ja laudadega sama pikad ruumikad nahast tugitoolid (paigutus meenutas pisut USA road-kohvikuid) ning täitsa soodne menüü.

Vaatasin hindavalt ümbrust ja märkasin, et köögiuksel kõõlub hirmus nummi välimuse ja suure valge kokamütsiga meeskokk. Kokk arutas midagi järjepidevalt müüjatariga -kes näis samuti tore inimene olevat. Mõlemad olid kuidagi väga leebed ja hubased. Vahepeal läks kokk korraks kööki ja tuli siis jälle välja juttu puhuma. Siis käis müüja köögis ja peale ta naasmist oli kokk taas uksel juttu tegemas.

Mina tellisin loomulikult pannkoogi moosiga (olin ikkagi lapsepõlve mängumaal...).

Varsti tuligi müüjatar pannkooki tooma. "Ee..." alustasin julgelt "kas oleks võimalik kokast blogi jaoks pilti teha? Praad oli väga hea ja ma sooviks blogis pisut Sohvikut ja kokka ka tutvustada" .

"Ma uurin asja" vastas tütarlaps lahkelt ja läks kööki kokaga läbirääkimisi pidama.

Sõin unistavalt pannkooki ja tegin näo, et kogu teema ei huvita mind absoluutselt (mine tea mida kokk muidu veel mõtleb!!!).

Peagi oli müüja tagasi ja lausus vabandavalt naeratades: "Kahjuks on meil väga häbelik kokk ja ta ei soovi pildile jääda".

"Pole hullu!" vastasin, ja rüüpasin efektselt suure sõõmu külma piima "saan täitsa aru!".

Enam kokk köögiuksele ei ilmunud.

Sõin pannkoogi lõpuni ja lahkusin kurvalt, sest kokk nägi oma vahva valge mütsiga tõesti väga nummi välja.

Igatahes -kui satute Kehrasse -siis otsige üles kohvik Sohvik ja vaadake ise, et kokk on ülilahe.

Küsitluse "Milline on meeste hierarhia kõige edukam mees?" kokkuvõte

Vägev! Nagu näha, on lõppenud ka küsitlus "Milline on meeste hierarhia kõige edukam mees?" ning aeg on tõde päevavalgele tirida.

Nagu arvata oligi, on meeste puhul kõik ääretult lihtne ja lausa totralt ettearvatav: edukaim mees meeste seas on see, kes omab edukat karjääri (kus ta alluvateks on mehed) ning kaunist naist, kes teeb mehe eest ära kõik kodused majapidamistööd.

Ongi kõik. Põhimõtteliselt...

Eriti oluline on muide ka ülejäänu. Pange tähele -meestevahelises võistluses on kahte kõrgharidust omav mees samaväärne mehega, kes oskab nalja teha, omab kõrgemat sõjaväelist auastet või lihtsalt lahedaid asju; või kes on elanud muidu karmilt ja huvitavalt. Nii et meeste seltskonnas pole mõtet oma Tartu Ülikooli juurapaberitega ülbitseda -sellega teenib vaid 0,5 punkti -samas, kui põneva jutuga karmist läbielamisest saab paugupealt terve punkti kätte.

Huvitav on ka, et autoalane pädevus, kinnipidamisasutustes viibimine ning patoloogiline agressiivsus ei suutnud ületada punktikünnist. Põhjuseks on ilmselt meeste üldine pehmenemine ning kaasaegsete autode keeruline diagnostika, mis vajab tavaliselt kalleid erivahendeid. Seetõttu on vähenenud ka meeste otsene kokkupuude autodega. Samuti on nad ähmaselt adunud, et sihitu vägivald ning vangla ei edenda nende tööalast juhtimiskarjääri ja võimalust leida kaunist abikaasat, kes teeks ära tüütud ja tülikad majapidamistööd.... Igatahes tundub, et mehed on oma ajaloolisest identiteedist kaugenemas, ning loovimas pehmemate püsiväärtuste suunas.

Tuult tiibadesse neile! Oodaku neid peale tormist merd alati rahulik kodusadam...

Milline on poliitiliselt korrektne jook (ja söök)?

Juhtusin Solarises peale vahvale rummi-degustatsioonile ning sain paugupealt sõbraks Eluaegse Baarmäniga, kes seda väga entusiastlikult läbi viis. Baarmän rääkis igasuguseid huvitavaid asju, kuid ka ühe eriti huvitava tarkuse: "noh...tänapäeval on moodi läinud segada rummi kokakoolaga...-aga kust on kokakoola pärit? Muidugi! -Ameerikast! Sealt, kus elavad George Bush ja kapitalistid. Aga rumm on läbinisti Kariibi ja Kuuba jook. Sealt, kus elab Fidel...
No ja kuidas siis segatakse need kaks jooki kokku?! See on ju poliitiliselt täiesti ebakorrektne! Need kaks asja ei sobi!
* * *
Tõesti huvitav. Olen ka ise seda teemat pikalt analüüsinud. Keegi võiks välja töötada poliitiliselt sobiva dieedi (menüü). Et kui pooldad kapitaliste, siis sööd kah vastavalt. Aga, kui oled kommar, siis hoiad ka süües oma põhimõtetest kinni. Mitte nii, et ajad samal söögikorral sisse peedisuppi ja õlis praetud kanatiibu.

Villu näituse kokkuvõte

Minu üks lemmikuid (taiest on tegelikult eksponeeritud juba ühel varasemal näitusel) : vaateratas + veel mingit kribu-krabu. Villu -tubli mees -saagis ise kogu kaadervärgi väikese jõhvsaega plekist välja. Väga tubli töö. Eriliseks boonuseks selle ajakuluka ettevõtmise juures pidas ta võimalust rahulikult mõtelda. Kuigi päris täpselt ei selgunudki, et mida Villu siis mõtles. Või mis nendest mõtetest pärast sai?

Näitus koosnes pirakatsest u 30 cm pikkustest nn prossidest. Kuigi sama hästi saaks neid kasutada krunnihoidikutena.

Nii -siin näeme me kohe ühte vääääga ohtlikku suundumust: autoportereed liblikatega...

Võib julgelt öelda, et kui autor hakkab enda kujutisi valmistama, peaks keegi temaga nelja silma all tõsiselt vestlema, sest kui nii edasi läheb, muutub kunstnik peagi tohutuks eneseimetlejaks (loodame, et Villuga seda siiski niipea ei juhtu). Ei lähe kaua, kui kunstnik kaotab huvi kõige muu vastu peale iseenda...

See on tore asi. Mingi islamivastane artefakt. Autor ise arvas küll, et tegemist on "lihtsalt kuuga", aga keda ta lollitab -mundris mees ja must kuu -siin võib tegu olla vaid islamisatsiooni tauniva taiesega. Väga julge väljaastumine...

Noh -siin pole eriti midagi mõelda -kõik on kohe selge. "Kellele lüüakse hingekella?". Ja kuigi loomeinimesed kisavad nüüd kooris: "Sulle!", siis meie teame, et loomeinimesed kordavad tihti vaid ammukulunud klišeesid, ning Tõde on kusagil mujal. Hingekella lüüakse neile, kelle aeg on läbi saanud. Neile, kelle kaardid on otsas. Neile, kes tõmbasid vale loosi.

* * *

Üldiselt tuleb tunnistada, et kriitikuna kunstinäitustel viibimine on naljakas ettevõtmine -eriti siis, kui kuulata, kui valesti kunstnikud ise oma loomingut mõistavad. Ma olen päris veendunud, et kõik kunstikriitikud teavad, et kunstnikud on vaid heatahtlikud ullikesed, kes pingutavad ja näevad vaeva, et teha võimast kunsti -kuid kes ei jaga enda loodud kunstist ise mõhkugi. Ilma kriitiku analüüsita on kunstnik oma taiestega nagu kodutu oma kilekottidega -näha on, et on mingid suured pambud, aga erilist väärtust sellel nagunii pole...

Kunstnikud tegelikult ei tea mida nad teinud on. Alles kriitik ütleb seda.