Olin sunnitud kuulama kahe meesterahva juttu, kes istusid KUKU kõrvallauas. Tegemist oli vist tantsijate või näitlejatega. Olid vanuselt 30ndate teises pooles.
Tekitas õõva kuulata nende kenitlevat juttu mida pikiti prantsusekeelsete väljenditega ja filossoofiliste tirilimpsudega. Mehed rääkisid kõvasti, et kõik kohvikusviibijad neid ikka kindlasti kuuleksid. Lõpuks jõudsid nad filmini "ülisuur mina", mis räägib mehest, kes sõi kuuaega järjest ainult burgereid.
Kõrvallauamehed lasid kuuldavale hulga edevaid õhkeid ja suisa naiselikke kiljatusi kuna nähtu oli neile niiväga vastumeelne. 1 meestest kirjeldas õhevil, et ta ei suutnud nähtud filmi mõjul isegi uinuda ja ärkas hommikul taas esimese mõttega hamburgeritest.
Mehed olid edevad ja LIIGA intellektuaalsed. Ma ei tea miks see terve mõistuse ja taktitunde kohapealt mõnikord nii halvasti mõjub? Miks muutuvad inimesed iseenda klounideks, kui nad endast liiga palju arvama hakkavad?
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
3 kommenttia:
Your blog is very interesting!
Please, send me the photo of your computer desk.
I'll publish on my blog!.
And if you want link me your blog, so I’ll publish on mine.
EMAIL: pcdesktop1@gmail.com
Jah, tuttav tunne ja tuttavad mõtted. Sa oled hästi lahe :)
No K- võta teadmiseks, et alles hiljuti juhtusin ma bussi oodates kuulma teist kummalist mõttevahetust. Poiss rääkis tüdrukule kuidas tal on punnid (kubeme piirkonnas) ja et ta hakkab kergesti higistama. Ta rääkis veel millegist pikalt kasutades kõiki rahvapäraseid väljendeid millest kõige leebem oli sõna "kusi". Tema kõrval istuv tüdruk kuulas seda kõike aga, kui suurimat imelugu. Bussi peale läksid nad nii, et tüdruku pea toetas usaldavalt poisi õlale.
Mina tundsin ennast muidugi geeniusena ja tekkis tunne nagu oleksin õnnesärgis sündinud. Selline õnnelik ellujääja tunne.
Lähetä kommentti