Eile käis külas mu Isa, kes teel bussipeale rääkis mulle usalduslikult, et on hakanud enda võimalike matuste jaoks raha koguma. Tegime mõlemad asjaliku näo ja proovisime võtta seda asja nagu mehed ikka -kui surm, siis surm...mis seal ikka...-saame hakkama. Nii elusad, kui ka surnud.Täna võtsime uut aastat vastu meie ületee-naabrite pool. R (1973) ja E (1971) olid katnud imekauni pidulaua ja teinud suure hulga maitsvat sööki. Lapsed jooksid ja mängisid, suured rääkisid juttu ja olid õnnelikud.
Vaatasin neid inimesi, kellega koos ma olin. Nad olid toredad. Vahvad inimesed. Tublid ja hakkajad. Sellised, keda on rõõm tunda...
Ja ometi on nende elud nii haprad ja nende maailm nii ebakindel (nagu meil kõigil). Ning just seetõttu on nende olemasolu ja kohalolu tohutult tähtis. See on tõeliselt tähtis...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti