Auhinnad

Eelmisel nädalal kulus kogu aur Sügisrifle auhindade tegemisele. Olen nende üle suhteliselt uhke. Põhimõte on järgmine: 6 märki, hõbe ja kullatud hõbe; vapidetailid eraldi välja saetud ja joodetud (+ oksüdeeritud), märklehe jaotused lasergraveeritud.

I koha märgil on 2 "tabamust" jaotises A, II koha märgil jaotises C ja III koha märgil jaotises D. Reaalsuses on ilusamad, kui siin pildil...

Hea visandlik karu

Päris hea pink. On pinget ja dünaamikat. Karu on värske visandliku joonega.
Kuskil võiks olla ka mees õllepudeliga...

Tegelikult ongi nii, et kui Tallinna Linnavalitsus sooviks luua (Meres oleva Kalevipoja asemel) head kõnetavat linnaskulptuuri, tuleks teha pink kahe istuva kodutuga. Et seisaks meeles, et mitte kõigi meeste saatuseks pole saada Oscar -või Eduard Wildeks.

Ja just nemad kannavad ühiskonna kogu raskust oma õlgadel...

Miks Sotsiaalministeerium venelased haridusest ilma jätab?

Imelik värk -kõik need reklaamid on ainult eesti keeles. Kas Sotsiaalministeerium on seisukohal, et vene keelt kõnelevad inimesed on väga tolereerivad või? Et neil on uued postmodernistlikud veendumused juba omandatud?

Mina mäletan nagu midagi muud.

Näiteks 2007ndal aastal nimetasid kokkutulnud antifašistid Tõnismäel politseinikke väga järjekindlalt pederastideks (pidarassõ). Ning võis aimata, et seda ei mõeldud just positiivses kontekstis. Oluline on fakt, et selliseid sallimatuid isikuid oli kogunenud tuhandeid. Tõsiasi, et antifašistid seostasid politseinikke gaydega, tundus mulle esialgu väga imelik. Võib oletada, et oma osa mängis asjas sinine munder, mis tekitas sellise huvitava paralleeli.

Igatahes tundub, et Sotsiaalministeerium on oma reklaamikampaanias venelased täiesti unustanud. Huvitav, miks?

Kas stressivaba toit on ületähtsustatud?

Jutt läks kanakasvatusele ja sellele, et kanad on stressis ning munad mida nad munevad on samuti kahtlased -hormoonide abil toodetud ja samuti stressis. Ja et tervislik on hankida vabade kanade mune. Loogiliselt arutledes, peaks stressivabade munade tarbimine alandama ka sööja stressitaset.

Väga imelik.

Ma mäletan selgesti, et sellal, kui ma maal Vanaema juures elasin, sõin ma ainult vabade kodukanade stressivabu mune. Sellest hoolimata olin ikkagi pidevas stressis, sest Vanaema (-kes sõi neidsamu mune) pahandas minuga alailma ja noomis tuhande erineva asia pärast.

"Miks?" küsin ma, kui stressivabal toidul on justkui nii oluline roll? Miks ma maal stressis olin? Ja miks oli vanaema stressis? Ning mis peamine -miks munad stressi ei maandanud?

Kas see stressivaba toidu jutt on mingi ökomeeste väljamõeldis?

Sügisrifle 2010

Tavalised inimesed ehk teavad kuskil oma mahasurutud alateadvuses, et siinsamas -meie keskel -elab igasuguseid kahtlaseid hulle, kes tegelevad asjadega, millega normaalsed inimesed ei tegele.

Võtame näiteks triatlonistid ja maratoonarid. Iga normaalne inimene saab paugupealt aru, et see on täielik hullumeelsus -joosta mitu tundi järjest ilma mingi selge eesmärgita. Sest arukad inimesed läbivad nii pikkasid vahemaid ikka auto või rattaga.

Siis on veel tohutu hulk neid, kes õhtu saabudes tõmbavad selga liibuvad kombinesoonid (mis on juba ise imelik) -ja suunduvad pimedatele pargiteedele rulluisutama (või rattaga sõitma). See sõitmine ise on minu arvates puhas kattevari ja asja tegelik mõte on jalakäiate ja laste ehmatamine ja hirmutamine. Kujutan ette, kui õnnelikud nad on, kui neil õnnestub kellegist tohutu kiirusega napilt mööda tuhiseda. Mõned eriti agressiivsed rulluisutajad kasutavad isegi keppe, mille nad rahumeelsetele jalakäiatele tihti peaaegu silma torkavad...

Mootorispordist ei tasu üldse rääkida, sest tegemist on otsese sõjaga looduse vastu. Mootorisportlaste alamkihti võime me tihti näha rolleritel ja mootorratastel ühise mütsakuna mööda linna kimamas ja päevaund magavate beebide und häirimas. Mootorisportlaste salajaseks eesmärgiks näib olevat üldise turvatunde lõhkumine ja efektiivne fossilkütuste hävitamine. Loodust nad igatahes ei salli...

Siis on veel olemas püssimehed.
Püssimeestega on see asi, et ükskõik mida nad teevad või räägivad -tegelikult mõtlevad nad vaid ühest asjast.
Ning südamepõhjas on nad kõik veidi pettunud, et nad ei saa oma harrastusega tegeleda seal, kus tuju tuleb (nagu maratoonarid) vaid peavad minema mingitesse spetsiaalsetesse kohtadesse ja enne mitu avaldust kirjutama. Samuti on nad pahased, et riik ei toteeri laskemoona, sest see on üpris kallis.

Ometi on nad õnnelikud, et nad niigi palju saavad. Püssirohusuits ja ja läikivad padrunid tekitavad neis õnne -ja ärevuseseguse tunde, mille nimel on nad valmis täitma igat seadusesätet ja ühiskondlikku ootust...

Sellel laupäeval ja pühapäeval kogunevadki paljud laskurid Männikule, et maha pidada järjekordne vintpüssi praktilise laskmise võistlus "Sügisrifle 2010". Laupäeval tehakse esimene pauk kl 10.00. Staged on väga loodussäästlikud (ehitatud igasugustest vanadest jääkidest) ning üldmulje on nagu kuskil Aafrika slummis. Distantsid on 300-100-50 ja 10 m. Ilm tõotab tulla külm ja lörtsine.

Ilmselt on kaitseriivi kohmetunud sõrmedega raske maha saada...

Sirgumas on MUPO noor järelkasv

Õudne! Eile olin tunnistajaks mingile MUPO noorteorganisatsiooni koondusele. Nähtu meenutas väga kunagisi pioneeride üritusi, kus seisti reas ja kuulati vanempioneerijuhi mõtteid.

Kas ajalugu tõesti kordub?! Juba tundubki, et MUPOsse mittekuulujaid on hakatud taga kiusama...

Mehed teevad Vabadussambale kõdi

Ma olen ju alati rääkinud, et Eesti Mehed on hirmus kelmikad sellid. Nüüd on nad välja mõelnud, et tuleb Vabadussammast kõditada. Täitsa naljamehed.
Ja kuidas nad tõstuki trepist üles vedasid? Lükkasid vä?

Ma ju ütlesin, et rehve ei tasu ära visata...

Lisaks kenadele rehvidele võime siin näha ka päris keerulist ja innovatiivset piirdeaia-lahendust. Kohe näha, et inimest ei kapselda akadeemilistes ringkondades pähe tambitud arvamus, milline üks piirdeaed peab olema. Inimesed oskavad ka ise mõtelda!

Ära viska oma suverehve ära!

Rehvidest saab lastele igasuguseid asju teha. Kui pole aega midagi spetsiaalset valmistada, võib laps rehvi lihtsalt niisama veeretada. Ma usun, et see on tegelikult kohati arendavamgi, kui mõni muu tegevus.

Mida veame, sõbrad?

Teatavasti toimus Hiinas Expo Maailmanäitus, kus osalesid ka mõned Eesti akadeemikud (nö teadusringkonnad) -ja ka mõned kunstnikud. Juhtus nii, et kuna akadeemikud (kes olid auväärsed vanemad härrasmehed) olid Hiinast kodu poole tulemas, ei hakanud kunstnikud ise oma kraami Hiinast tagasi tooma vaid palusid, et akadeemikud nende pakid kaasa võtaksid (pakid mahtusid kenasti kohvrisse). Teadusemeestel, kusjuures, polnud aimugi mida pakid sisaldavad...

Oli mis oli, kuid igatahes jäid meie tublid teadlased-geenitehnoloogid piiril Hiina tollitöötajatele silma, ning suur oli akadeemilise ringkonna ehmatus, kui selgus, et kunstnike pakk sisaldab igasuguseid kahtlaseid väärismetalle (tegu oli nn artefaktidega).

Algas paanika. Helistamine. Teadlased olid insuldi piiril...-milline blamaaž!

Õnneks läks kõik siiski hästi ning süütud teadlased lasti peale ohtraid vintsutusi tagasi kodumaale.
* * *
Mida me sellest loost õpime?
1) Vältige reisimist
2) Kontrollige mida teie pakid sisaldavad
3) Ärge usaldage kunstnikke
4) Alati kannatavad süütud

Miks on Eestis parem, kui Soomes või mujal

Reedel sain ma jälle täiesti kindlalt aru, miks Eestis on parem elada, kui kusagil Euroopas. Põhjus on see, et sa pead Eestis pidevalt ärkvel püsima. Eestis elades on alati sees väike värin, sest kunagi ei tea, kuidas päev kulgeb ja mida õhtu toob. Võibolla sõidad sa läbi löökaugu ja saad tuttavaks toredate remonditöökojameestega? Võibolla ilmub võsast alkohoolik? Võibolla tekib sul tänaval eriarvamus MUPOga ja sa saad trahvi? Vahest aga juhtub midagi sellist, mida sa isegi ette ei oska kujutada?

Kunagi ei tea...-ja just see ongi põnev! Just see ongi Tõeline Elu!

Erinevalt näiteks välismaast, kus sa võid juba ette kindel olla, et päeva tippsündmuseks kujuneb kohaliku supermarketi külastus.

Nagu Matrixi oraakli juures

Reedel avati taas üks väga hea ehtenäitus. Õnneks polnud autoriks mitte mingi kriiskav ja ülbitsev videokunstnik nagu tavaliselt vaid malbe ja heatahtlik Kristiina Kibe.

Me kõik mäletame ju seda kuidas Neo käis koos Morpheusega Oraakli juures?

Ja seda, et Oraakel pakkus külalistele küpsist? Ning, et Neo ajas pärast vaasi maha?

Vatt selle näitusega oli täpselt sama moodi -pakuti hullult palju igasuguseid koduküpsetatud asju: seenepirukat, tikuvõileibu, kapsapirukaid, lihapirukaid, kooki, veini, mahla, viinamarju...-ja veel mitut väga maitsvat suupistet. Igatahes oli meeleolu täpselt nagu Oraakli juures Köögis. Keegi ei terroriseerinud su mõistust. Keegi ei esinenud mingite piinlike sõnavõttudega Suurest Kunstist...keegi ei arvanud, et ajalugu algab temast.

Igati kena ja sõbralik näitus.

Disainiauhinna oleks võinud anda Pakendikeskusele!

Täna avastasin küll midagi täiesti geniaalset. Tegemist on Pakendikeskuse originaaltootega, mis täidab kõik hea Eesti disaini kriteeriumid: leidlik, lihtne, odav toota, universaalne, ilus, öko (mullikilet toodetakse nagunii) jne. Loomulikult tasub esile tõsta ka toote pakendil olevat viidet, et toode maandab stressi 0 kaloriga (mitte nagu šokolaad, millest saab umbes 1420 kalorit). Hea on ka asjaolu, et toode sobib miljonitele kasutajatele. See on peaaegu veel parem, kui NOKIA telefon...

Tormake ostma!

Maria Valdma ülilahedad kärbsed

Kui rääkida ehtekunstist, siis selle positiivseim omadus on mitmemõõtmelisus ja universaalsus. Sa võid meisterdada valmis skulptuuri, maali, tekstiili, masina, süsteemi vmt -ja anda sellele ehte kuju. Maaliga sa seda teha ei saa. Või arvutigraafikaga (mis on ju väga popp).

Käesolev ehe on selle nähtuse suurepärane näide -või kuidas saaks veel paremini kujutada kärbse lendu? Eriti positiivne asja juures on see, et ka Maria ise on väga normaalne tegelane...

Maailmapilt ei sõltu reisimisest

Sattusin sööklas vestlusse reisimise-teemadel. Nagu tähelepanelikumad lugejad ehk juba teavad, suhtun reisimisse suhteliselt pahakspanevalt.

Täna esitati jälle see vana tuttav väide, et "reisimine laiendab maailmapilti". No kuulge. Esiteks -mida kõik need tuhanded eestlased (kes on halastamatult kahjustanud Egiptusesse ja Türki lennates loodust ja osooni) oma laienenud maailmapildiga peale on hakanud? Kuidas võidab sellest avardunud maailmapildist Eesti ühiskond?

Kas nad on midagi leiutanud? Tuuninud? Avastanud?
Kas nad on muutunud sõbralikumaks, julgemaks ja vapramaks?
Kas nad on hakanud rohkem armastama (sõna)vabadust, rahvast ja maad?

Ehk on nad mutunud jumalakartlikumaks ja panevad rohkem rõhku kasinusele ja meeleparandusele?

Või -järsku pole mingit vahet?

Teiseks on see, et sa ei pea selleks kuhugile kohale sõitma, et midagi näha ja siis otsustada. Suuri põhimõtteid ja tõekspidamisi (mis omavad üldist mõju) saab otsustada täiesti seisult. Näiteks võib inimene vabalt otsustada -ilma hiinasse sõitmata -et "hiinlased on tore rahvas ja nad meeldivad mulle". Ning edasi võib elada juba sellesama äsja omandatud suhtumisega. Võib otsustada, et "India orbude eest tuleb hoolitseda" ja hakata mõne India lapse kasuvanemaks (on olemas selline süsteem, et sa ei lapsenda vaid oled kasuvanem).

Sa ei pea sõitma Dodge V12 mootori jõul läbi Ameerika, et teada saada kuidas Ameerikas olukord on. Sa ei pea tingimata kohtuma Obamaga, et kujundada temast enda poliitilist arvamust. Sa ei pea töötama Soomes, et omada kõrget töökultuuri.

Otsustamine on ümbritsevast keskkonnast täiesti sõltumatu. Turism ei edenda "avarat maailmapilti" mitte mingil moel. Sest, kui inimene ei MÕTLE -siis ta EI MÕTLE...

Mis tõestab, et mõeldes võib omada avarat elunägemust ka kuuris paku peal labidat teritades.

Peaaegu nagu Teletabi

Tuunitud Eestis

Jälle üks ülikõva hiina elektrijalgratas -mis on tuunitud meie kallil kodumaal. Masinale on paigaldatud võimsam aku, ülbe elektriregulaator (paigutatud vanasse mutrikarpi) ning akuindikaatori-lambil on vahetatud tavaline pirn LEDi vastu. Mootor on tagumises rattarummus. Kusjuures -masinal on jõudu isegi üleliia.

Lisatud on ka õpetlik slõugan "Kõik on väga lollid", mis jagab inimesed tahtmatult kahte gruppi -ühed, kes silti nähes äratundvalt ohkavad ja teised, kes panevad pahaks. Mis on väga imelik, sest kui "kõik on lollid", siis on tõepoolest KÕIK lollid (sh ka slõugani autor), mis omakorda peaks aitama mõista enda kohta maailmakõiksuses. Sest, kui keegi arvab, et silt on tema jaoks solvav ("kuna mina olen tark") , on see vaid tunnistus inimese väikesest arusaamisest ja pöörasest enese ülehindamisest.

Eile käisin Tüdrukute Maailmas

Näha tüdrukuid askeldamas enda maailmas on sama tore (või isegi toredam?) nagu näha neid kahte autolukkseppa seal Hiiu autoparanduses, kus oli nii tugev tavoti, nafta, määrdeõli jm lõhn, et peaaegu hakkas halb. Aga selle korvas tõsiasi, et meestel oli riiulitel hulk pappkaste, kus oli sees igasuguseid väga kasulikke asju. Olid sellised veidi salapärased lukksepad, sest need asjad seal pappkarpides polnud autodega üldse seotud. Kuid midagi ebaseaduslikku ka polnud.

Valikuline traagika

Ehmatasin seda õuna nähes täitsa ära. Aga mis siis, kui selline asi oleks juhtunud inimesega? Sellisel juhul poleks see mitte lihtsalt "huvitav juhtum" vaid sügavalt traagiline olukord. Ent miks nii? Kas on nii, et mida keerulisema enesetajuga olend, seda traagilisem on temaga toimunud õnnetus? Või on õnnetuse suurus seoses vaatlejaga? Ja veel -Kas oleks võimalik koostada õnnetuste "häiretabel" (roheline-kollane-oranž-punane)?

Kiire keskpäevane palve

Muidugi võiks alati pisut pikemalt palvetada...-ning eriti tuleks vältida nn ostunimekirjade esitamist.