Puuriit

Puuriidaga meenub mulle kohemaid see õnnis aeg, kui ma pidin vanaema juures maal elama. Oli täiesti kindel, et ühel sügishommikul ütles vanaema midagi sellist, et" noh poiss- mine näe lao need puud lauda taha riita!". Aga kuid raisku oli ju tavaliselt mingid 10 tonni. No eks ma siis ladusin- vaheldumisi vanaema sõimuga, kes manas minu laiskust ja kobakäplust sirge riida tegemisel. Eriti hull oli veel siis, kui kohal juhtus olema mu oivikust tädipoeg- kes oli riidaladumise meister ja kes käis isegi seal pronksmehe juures automaadiga tuld valvamas. Tegelikult on isegi raske ette kujutada, kui okslikke halge olemas on...