Nii. Eile rääkisin telefoniga rohkem, kui viimase kuu jooksul. Pidi ju helistama kirikuõpetajale ja hauakaevajale ja pillimeestele ja matusebüroosse ja ütlema tädidele, et nad pole oodatud ja veel mitmesse kohta. Et telefon hakkas tühjaks saama, siis kobisin mustam. keskhaigla kohvikusse seda laadima ja kohvi jooma. Mõne aja pärast ilmus sinna ka Õde.
Jätkasime siis oma organiseerimistööd ja kohvikust kujuneski selline matusestaap.
Kõrvallauas istus 1 vanem tädikene, kes - mida aeg edasi- seda rohkem meie jututeemasid ja kõnesid kuulates- näost ära vajus. Tädi sai vist korraliku masenduse lõpuks...:)
No ja siis ma läksin ju surnukuuri, et emps korda teha ja ontlikult riidesse panna. Ma olin väga hakkamist täis. Aga kohapeal selgus ikkagi, et üksi palju ära ei tee- surnukeha on ju omajagu raske ja liigutamine pole nii lihtne, kui võiks arvata. Üksi riideid igatahes selga küll poleks saanud. Sättisin siis natukene niisama seal (võtsin hingamisvoolikud küljest ära ja tegin veel üht-teist...).
Ema nägu oli rahulik ja kena.
Surnukamber ise oli kah väga ilus- puhas ja jahe. Hoopis teistsugune, kui see remondieelne keskhaigla kohtuekspertiisi surnukuur, kus ma politseis töötades käima pidin. Seal oli ikka täiega sürr...
2 kommenttia:
kas siis voolikuid poldud juba ammu ära võetud? imelik, ma olen mõelnud, et haiglas töötajad korrastavad surnud enam-vähem korda, teine asi, kui meikappi tahetakse lisada, siis tuleb eraldi korraldada.
aga surma konkreetne lähedus vajutab jah enamus inimesi ikka näost ära. me oleme ju surma steriilselt teatud kohtadesse ära paigutanud, et näha ja kuulda poleks. noorusekultuse ajastu ikkagi...
Jah- voolikuid polnud ära võetud...
Täna on (laup.) matustele eelnev päev ja istun sangaste pubis "silva".
Käisime paaris kohas ema asju vaatamas ja kaasa võtmas- ja ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Kangastus, kuidas ema toimetas ja asjatas- ja mina olin kusagil kaugel linnas...
Mitte, et ma oleks ehk väga palju teisiti saanud teha- aga kuidagi nii nutmaajav oli see pilt emast üksi toimetamas...
Lähetä kommentti