Pajatan teile loo mille rääkis mulle mu Isa, kes oli seda omakorda kuulnud oma Isa käest.Minu vanaisa oli enne sõda Valgas vedurijuht. Kui punased Eestist lahkusid, tähendas see seda, et hulk eshelone liikus varustusega sakslaste eest ära Venemaa poole. Ühel tavalisel päeval haagiti vanaisa vedurile sappa pikk eshelon sõjavarustuse ja sõduritega ning anti käsk võtta suund Venemaale. Veduri ustele pandi vintpüssidega vene sõdurid. Vanaisa koos abiga sättisid vaikselt valmis suure mutrivõtme, millega punasõdurid uimaseks lüüa ja enne Venemaale jõudmist uttu tõmmata. Nende meelehärmiks saabus vedurikabiini enne piiri ületamist veel üks punaväe ohvitser, kes jäi kätt nagaanil hoides kolmandana kabiininurka seisma. Rong ületas piiri ja tossutas Venemaa avarustele -kaasas vanaisa ja tema abi.
Kusagil SEAL ründasid esheloni aga saksa sööstpommitajad. Pommid plahvatasid ja rong sai tabamusi. Vanaisa koos kolme teise mehega varjus ühte värskesse pommilehtrisse, et kildude ja õhus lendava raua eest pääseda. Paraku tabas nende peidukohta pommiplahvatuses vaguni küljest lahti kistud raske vaguniuks, mis tappis kõik augus viibinud mehed -peale vanaisa, kes põrutusest taas toibununa ennast vaguni ukse alt välja kaevas (kujutan ette, mis fiiling on olla pimedas augus lõksus koos kolme verise laibaga!).
Kasutades ära tekkinud segadust ja korralagedust, pages vanaisa võssa.
Metsas sai ta kokku ühe Saaremaa mehega, kellega koos varjasid nad ennast kuni sügise tulekuni (ma ei teagi, miks nad Eestisse tagasi ei saanud tulla). Süüa hankisid nad kolhoosidest varastades. Korra tapsid nad koguni ühe hobuse ja pistsid nahka. Soola neil muidugi polnud.
Külmade tulekul andsid nad ennast võimude kätte ja saadeti Kotlasesse metsatöödele, kuhu koguti kõik Venemaale viidud eestlased.
Kevadeks 1942 oli nälja, haiguste ja raske töö tõttu surnud nii palju mehi, et laagri servas kõrgus suur ja pikk laipadest laotud riit. Vanaisa oli rääkinud, et suri umbes kolmandik meestest.
Ellujäänutest formeeriti Eesti Korpus.
Vanaema nägi ta alles nelja aasta pärast...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti