Tegin väikese uurimustöö. Lugesin Njalli saagas (eestikeelses väljaandes 330 lk) kokku kõik juhud, kus mainitakse kellegile surma toonud taparelva. Tulemused on huvitavad ja annavad ehk teatud pildi X-XI saj. populaarsematest relvadest ja tapmisviisidest (samas peab mäletama, et saagades kajastatud mehed olid tihtipeale ülikud või taluperemehed, kes omasid ilmselt paremaid relvi, kui rahvas üldiselt). Statistikasse võtsin vaid need juhud, kus taparelv on täpselt nimetatud.
Tapmised jaotusid nii:
Mõõgaga tapetuid -34 tk
Odaga -17 tk
Kirvega -11 tk
Tapriga -11 tk
Noolega -5 tk
Kiviga -1 tk
Keeva veega -1 tk
Tulega (majja sisse põletatud) -6 tk
Huvitav on fakt, et tapri puhul kasutati tapmiseks "tapri teravikuga torkamist". Tundub lausa, et tapper kujutas endast midagi sõjavasara taolist, millel oli lisaks raieterale ka terav torkeots (või kasutati torkamiseks kirve ülespoole kaarduvat teraosa?). Kuigi Eestis nimetati tapriteks pigem kergeid viskekirved.
Visatud odad püüti tihti õhus kinni ning heideti tagasi. Ka odavarte pooleksraiumine oli levinud. Kilbid purunesid tihti ning sageli ei suutnud need peatada ka oda või mõõgahoopi (oda visati fataalsete tulemustega läbi kilbi). Inimeste majja sissepõletamist peeti üldiselt alatuks ning seda võtet kasutati pigem, kui hädaabi. Samuti ei peetud sobivaks tappa magavaid vastaseid.
lauantaina, marraskuuta 24, 2012
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti