On olnud juttu, et narvakad soovivad oma linna püsti panna Peeter I ausamba. Esmalt on selline soov arusaamatu venelaste enda vaatevinklist vaadates, sest Peeter I põlgas sügavalt "juhme venelasi", kes polnud pooltki nii haritud ja arukad, kui ta soovinud oleks. Tema igapäevane arutu julmus ja hoolimatus venelaste vastu peaks olema piisav põhjus kujust loobumiseks.
Teiseks tappis Peeter I armee hulga Narva kaitsjaid ja saatis Eestis korda kirjeldamatuid jälkusi (tsiteerin Christian Kelch-i):
Need Ingerimaa talumehed, kes on sünni ja religiooni poolest venelased, jätsid nad rahulikult puutumata, sest nad mitte ainult ei lootnud seda maad endale hoida, vaid pidid sealt ka toidust ja muud vajalikku hankima, ka sellepärast, et tähendatud Ingerimaa venelased ilmutasid oma suguvendade saabumise üle suurt rahulolu, ja aitasid koos nendega sealsamas elavaid soome talupoegi piinata ja kiusata. Ka andsid venelased algul Vasknarva juures ja Peipsi ääres talupoegadele turbekirju ja käitusid nõnda, kui tahaks nad sõda pidada nii, nagu teisedki inimesed; aga nii nagu hunt muudab küll oma karva, kuid mitte iial oma vigureid, nii ei kestnud ka see nende näilik malbus kaua, vaid nad hakkasid Eestimaal varsti oma vanal kombel vägivallatsema. Saksa ja Rootsi rahvusest isikud, kelle nad kätte said, küüditasid nad vangidena minema ja käisid nendega väga halvasti ümber. Talurahva lõid nad osalt kohe maha või piinasid muidu surnuks, osalt küüditasid jubeda peksu ja julma kohtlemisega Venemaale. Noored naised ja tüdrukud vedasid nad oma laagrisse, kus need päeviti pidid hurtsikuisse aheldatuna käsikivi keerutama ja öösiti noid loomalikke kaltsakaid nende kõlvatuste tegemisel teenima. Nad põletasid maha aadlimõisad, külad ja kirikud. Nad kiskusid surnud haudadest välja, naelutasid nood seinte külge, mõnitasid sinatseid igati ja panid korda veel palju muid hirmsaid julmustükke.
* * *
Asjade niisuguse käigu juures, nüüd, kus karjakaupa segamini põgenemas oli näha inimesi ja lojuseid; kus nutu ja ulumisega järgnes üks peremees teisele, üks küla teisele, üks piirkond teisele, üks kihelkond teisele, teadmata ise, kuhu peaks nad oma sammud seadma; kus põgenemisel kuuldus sadade alaealiste laste nii kaeblikku hädakisa; paistis, et meil ei seisa ees midagi kindlamat, kui et me kõik viimaks ühte nurka kokku aetuna peame laskma endid nagu lambad maha nottida või raskesse vangipõlve ja orjusse viia.
***
Rakvere aga, väike ja kindlustamata Virumaa linnake, otsustas paigal püsida ja ära oodata, mis Jumal laseb neile osaks saada. Tähendatud väike hulk kodanikke (40 tk) läkitas omaksed, kes vastupanuks kõlbmatud, sinna-tänna sügavamale sisemaale, ja jäi kaubateenrite, käsitöösellide, täisealiste õpipoiste, ja majasulastega - umbes 200 mehega - hästi relvastatult oma kohale.
(Peeter I armees oli üle 100 000 mehe).
* * *
Kas sellise mehe jaoks peaks tõesti Narvas kuju olema? Kindlasti mitte!
Sõiduk ajast, kui taheti lennata kuule, kui külmetuskappidel olid ümarad nurgad ja bensiin ei maksnud midagi. See oli aeg, kui kõik mehed oskasid autosid parandada ja naised küpsetada; -aeg, kui päike alles tõusis.
