Ei teagi miks, aga viimasel ajal on nn võitlevad ateistid mulle eriliselt närvidele hakanud käima. Mitte, et ma neid tunneks, aga vahel juhtud nagu midagi lugema ja...
Võitlevaid ateiste näib ühendavat peamiselt põhimõte, et kristlus, usk, ja piibel on väga pahad asjad. Ja kõik, kes midagi "üleloomulikku" usuvad, on naiivsed lollpead või lausa kurjategijad. Mitte nagu ateistid, kes teavad, kuidas asjad tegelikult on.
No sellega võib veel harjuda. Kuid ateistid ei jää poolele teele vaid kasutavad usumeeste vastu TÄPSELT neid võtteid milles nad neid ise süüdistavad. Toon paar eredat näidet:
1) usumees, kes ateistile kohkumatult oma maailmavaatelisi seisukohti kirjeldab (ateist ise provotseeris), on "agressiivne religionäär", kes püüab oma usku "tule ja mõõgaga" peale suruda -selline käitumine nõuab ateisti arvates loomulikult teravaimat hukkamõistu. Ateist loob kiiresti seosed inkvisitsiooniga, USA invasiooniga Iraaki ja Vanalinna Hariduskolleegiumis toimuva nn ajupesuga. Tublist usumehest saab paugupealt kõigi ristiusu kuritegude esindaja ja kaasvastutaja
2) usumes, kes kirjeldab oma mailmavaatelisi seisukohti leebelt ja püüab ateisti ärakuulata, on võitleva ateisti meelest "nõrk ajupestud religionäär ja petetud lambuke", kes on targemate ja kurjemate usumeeste lõa otsas. Sellisel puhul kasutab ateist kõiki oma oskuseid, et usumeest naeruvääristada, mõnitada ja lolliks teha. Selline olukord annab ateistile võimaluse tõeliselt särada ning demonstreerida oma eruditsiooni sügavamaid varasalvesid.
Mingit sisulist ja asjalikku dialoogi aga ei toimu. Võitlev ateist pole suuteline kainelt arutlema vaid mõtleb vaid USA Afganistaani ja Iraagi invasioonist ning ennemuistsetest lugudest mida ta kunagi pioneerina kuulis.
Seega võib väita, et võitlev ateist on tüüpiline demagoog ja fašist, kes käitub agressiivselt ja kaasinimeste suhtes hoolimatult. Näiteks kuskil üksikul saarel olles on aus usumees iga kell parem valik, kui targutav ja ennasttäis ateist.
8 märts 2010, kl 18.50 Viru tänava lillekioskite juures.
Nagu isegi aru saate, pole loomeprotsess mingi meelakkumine. Vahel tuleb päris tõsimeeldi millestki mõtelda ja seejärel neid mõtteid korrastada. Sisemine pingutus on niivõrd intensiivne, et väline muutub marginaalseks...sest loomine on samasugune töö nagu iga teinegi.
Eile oli üksuse aastakoosolek. Räägiti 2010 aasta väljaõppeplaanidest ja tegevuskavadest. Iga mees sai paberi mida tuleb säilitada raudkapis, ning kus on kirjas kuhu koguneda, mida kaasa võtta ja kellele teade edasi anda. Laskeharjutused toimuvad iga kuu...+ kõikvõimalikud muud erialakursused.
Eee...see pilt kujutab sellist olukorda, kui inimene loodab midagi, mida asjaolud ei kinnita. Üpris tüüpiline olukord seega.
Probleem on tegelikult muidugi selles, et putukatel on veidi teistsugune silma ehitus, kui inimestel. Kuid huvitav siiski. Minu arust päris meeleolukas ja rõõmsameelne maastik. Keskel oleks nagu mingi markeeritud tee...
Pange tähele, et balloon on klapiga. Piisab vaid pöidalga pisut lükata ja kaas põrkabki lahti. Mis tähendab, et iseenesest ei juhtu midagi.
See on suurepärane näide, mis võib juhtuda inimesega, kes keskendub detailidele ja pisiasjadele ning ei oma olukorrast nn Suurt Pilti. Kes ei hooma konteksti. Võib lõputult muretseda paari laialivalgunud täpi pärast -samas, kui tervik on väga ilus.
Eehh. Selle peale ma polegi tulnud, et emad võiks peale lapse sündi endale ka asjakohase tätoveeringu teha. Näiteks iga lapse puhul 1. Siis oleks kohe näha, et mitu last kellegil on. Saaks ujulas šefata jmt...
Päris karm, kui sul on kaks garaažinaabrit ja sa ei jõua kohale õigel ajal...
:)
