Ma olen tüdinud ja pettunud kuulmast lauseid a la :"Elu Eestis on nagu karbis", "Eesti on nagu konnatiik", "Eesti on muust maailmast ikka kõvasti maha jäänud", "Mul saab Eestis õhk otsa" jmt.
Ütleja vihjab justki oleks TEMA vabam ja targem, kui Eesti. Õilsam ja õiglasem, kui Eesti. Loomingulisem ja suuremeelsem, kui Eesti. Sellise suhtumisega osutab ütleja, et Eesti pole pingutamist väärt, sest siin elavad inimesed on rumalad kitsarinnalised egoistid ning kõik nende teod on vaid omakasule suunatud. Et Eesti on nõme ja määratud põrgutulle.
Selline suhtumine vihastab mind ja tekitab põlgust, sest ütleja distantseerib ennast probleemidest ja väldib isiklikku vastutust. Muutudes nii vaid sarkastiliseks kriitikuks. Pannes kohustused ja vastutuse teiste õlgadele. Unustades kõik nähtamatu mille poole inimene peaks oma südametunnistuse pärast püüdlema. Arvates, et nähtav tegelikkus on piisav põhjendus oma panuse andmatajätmiseks.
Kas häda hetkel ei peaks tegutsema just parema Eesti nimel? Vabama ja õiglasema Eesti nimel? Mitte vaid tegelema oma tunnete ja egoga?
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti