Seni kui lapsed magasid päevaund, käisin metsas Pugusukka lennutamas. Ilm oli päikeseline ja puud heitsid radadele rohelisi ja kuldseid varje. Pidin taas nentima, et lendoda on tõeliselt vaimustav riistapuu. Teisalt on ta aga ka üpris keeruline, sest kaugemate märkide tabamiseks tuleb teda visata kaares- mitte otse. Kaarvise nõuab aga mõistusele võõrast tegutsemist- see seisneb odale antava jõu ja viskenurga suhte "määramises". Määramine ei põhine nimelt mõistuslikul tegevusel vaid puhtal tajul -mis on pisut ebamaine asi.
Avastasin, et:
1) oda järsemalt üles suunates lendab see suhteliselt nõrga viske puhul siiski hämmastavalt kaugele. Tegelikult kippuski oda pidevalt liiga kaugele lendama.
2) Teine ülitähtis tähelepanek oli see, et (erinevalt minu esimesest katsest sulestamata odaga) lendab stabilisaatorite ja teravikuga lendoda peenikesest võsast peaaegu häirimatult läbi ja tabab kindlalt sihtmärki.
3) Pilum-oda tundub metsasel maastikul- vähemalt jahipidamiseks olevat täiesti mõttetu ja kasutu riist. See on aeglane ja viskekaugus on niivõrd väike, et põdra tabamiseks peab mets neist kas kubisema või tuleb loomale olla ülilähedal. Vaevalt, et eestlased muistsel ajal jahti raskete viskeodadega pidasid.
Pean seega oma varasemaid väiteid pisut ümber hindama...
4) Odavars tuleb lakkida, et kaitsta seda mustumise eest.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti