perjantaina, helmikuuta 12, 2010
Reklaam ei vaja palju raha
torstaina, helmikuuta 11, 2010
EKA lammutuspidu (19.02.2010)
Saabus selline segasevõitu e-kiri (ma väga loodan, et peol jagatakse ka lammutusvasaraid):
Pressiteade10. veebruaril, 2010
Tallinnas EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU ja KOGUMIKPLAAT “EKA MUUSIKA FOND”
Järgmisel reedel, 19. veebruaril toimub Eesti Kunstiakadeemias EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU. Üles astuvad festivali-jagu bände ja DJ’sid, oodatud on kõik kooli vilistlased, sõbrad ja huvilised. Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat EKA bändide kogumikplaati “EKA Muusika Fond”. EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU saab olema viimane võimalus nii vilistlastele, üliõpilastele kui linnarahvale värvika ajalooga koolimaja veelkord keldrist pööninguni näha.
Maja on sel korral avatud läbi kõigi korruste: klassid, raamatukogu, frescodega kaetud keldrikäigud. EKA avab uksed peoks reedel kell 20:00 ning kõik vilistlased on oodatud tagasi oma vanadesse õpperuumidesse ja osakondadesse, kus taaskohtuda ja koolikaaslastega vanu aegu meenutada. Kell 21:00 avab peoõhtu rektor prof. Signe Kivi ning edasi on lavad bändide päralt. Nii aulas kui raamatukogus astuvad õhtu jooksul üles: Pära Trust, Kukerpillid, Röövel Ööbik. Luarvik Luarvik, Lu:k, Zahir, Ki wa ja Andres Lõo. Lemmikplaatidega läbi aegade tulevad kohale: Hardi Volmer, Janek Murd, Erkki Tero, Holger Loodus, Aivar Tõnso, Alari Orav, QBA ja paljud teised. Spetsiaalselt selle peo jaoks saavad laval taas kokku Pära Trust ja Luarvik Luarvik, live’iga astub üle pika aja üles ka Lu:k. Kõige ülemisel korrusel taaselustatakse legendaarne bändide prooviruum ja peopaik Heven, kus õhtujuhtideks Erkki Tero ja Janek Murd.
Näitamisele tulevad rariteetsed Pära Trusti tummfilmid ning Hardi Volmeri animatsioonid; installatsioonide ja kunstiprojektidega on üles astumas mitmed tudengid ja vilistlased ning võimalik, et öötundidel saab näha ka Veenus Kabareed (kes teavad need teavad).
Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat Kunstiakadeemia bändide kogumikplaati „EKA Muusikafond”, kus haruldaste ja vähemtuntud lugudega astuvad üles muusikud, kes on läbi aegade olnud seotud ERKI ja EKA-ga: Rock Hotelist ja Turistist Ki wani, vahepeatusega Boraxi, Röövel Ööbiku ja ÖÄKi juures. Plaadi muusikalised kujundajad on Janek Murd ja Erkki Tero rühmitusest 3Pead ja väljaandja Eesti Kunstiakadeemia. Plaat on esimest korda müügil samal peol, erihinnaga 150.-. Peo järgselt saabuvad plaadid müügile ka hästivarustatud plaadipoodidesse. „EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU“ piletid on müügil reedest: eelmüügist Kukus, Nokus, Von Krahlis ja EKA kantseleis 150.- / kohapealt 195.- Plaadimüügi ja peo tulud lähevad EKA uue maja fondi. Viimane võimalus EKA-ERKI vana maja näha on reedel, 19. veebruaril, sest kevadel algab lammutus, et asemele saaks kerkida uus – aadress ikka Tartu mnt.1!
Lisateavewww.artun.ee/ekapidu
Solveig Jahnkesolveig.jahnke@artun.ee
Avalike suhete juht
Eesti KunstiakadeemiaTel 6 267 111Mob 56 26 4949
Helen Sildnahelen@musiccase.ee
Plaadi ja peo produtsent
Pressiteade10. veebruaril, 2010
Tallinnas EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU ja KOGUMIKPLAAT “EKA MUUSIKA FOND”
Järgmisel reedel, 19. veebruaril toimub Eesti Kunstiakadeemias EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU. Üles astuvad festivali-jagu bände ja DJ’sid, oodatud on kõik kooli vilistlased, sõbrad ja huvilised. Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat EKA bändide kogumikplaati “EKA Muusika Fond”. EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU saab olema viimane võimalus nii vilistlastele, üliõpilastele kui linnarahvale värvika ajalooga koolimaja veelkord keldrist pööninguni näha.
Maja on sel korral avatud läbi kõigi korruste: klassid, raamatukogu, frescodega kaetud keldrikäigud. EKA avab uksed peoks reedel kell 20:00 ning kõik vilistlased on oodatud tagasi oma vanadesse õpperuumidesse ja osakondadesse, kus taaskohtuda ja koolikaaslastega vanu aegu meenutada. Kell 21:00 avab peoõhtu rektor prof. Signe Kivi ning edasi on lavad bändide päralt. Nii aulas kui raamatukogus astuvad õhtu jooksul üles: Pära Trust, Kukerpillid, Röövel Ööbik. Luarvik Luarvik, Lu:k, Zahir, Ki wa ja Andres Lõo. Lemmikplaatidega läbi aegade tulevad kohale: Hardi Volmer, Janek Murd, Erkki Tero, Holger Loodus, Aivar Tõnso, Alari Orav, QBA ja paljud teised. Spetsiaalselt selle peo jaoks saavad laval taas kokku Pära Trust ja Luarvik Luarvik, live’iga astub üle pika aja üles ka Lu:k. Kõige ülemisel korrusel taaselustatakse legendaarne bändide prooviruum ja peopaik Heven, kus õhtujuhtideks Erkki Tero ja Janek Murd.
Näitamisele tulevad rariteetsed Pära Trusti tummfilmid ning Hardi Volmeri animatsioonid; installatsioonide ja kunstiprojektidega on üles astumas mitmed tudengid ja vilistlased ning võimalik, et öötundidel saab näha ka Veenus Kabareed (kes teavad need teavad).
Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat Kunstiakadeemia bändide kogumikplaati „EKA Muusikafond”, kus haruldaste ja vähemtuntud lugudega astuvad üles muusikud, kes on läbi aegade olnud seotud ERKI ja EKA-ga: Rock Hotelist ja Turistist Ki wani, vahepeatusega Boraxi, Röövel Ööbiku ja ÖÄKi juures. Plaadi muusikalised kujundajad on Janek Murd ja Erkki Tero rühmitusest 3Pead ja väljaandja Eesti Kunstiakadeemia. Plaat on esimest korda müügil samal peol, erihinnaga 150.-. Peo järgselt saabuvad plaadid müügile ka hästivarustatud plaadipoodidesse. „EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU“ piletid on müügil reedest: eelmüügist Kukus, Nokus, Von Krahlis ja EKA kantseleis 150.- / kohapealt 195.- Plaadimüügi ja peo tulud lähevad EKA uue maja fondi. Viimane võimalus EKA-ERKI vana maja näha on reedel, 19. veebruaril, sest kevadel algab lammutus, et asemele saaks kerkida uus – aadress ikka Tartu mnt.1!
Lisateavewww.artun.ee/ekapidu
Solveig Jahnkesolveig.jahnke@artun.ee
Avalike suhete juht
Eesti KunstiakadeemiaTel 6 267 111Mob 56 26 4949
Helen Sildnahelen@musiccase.ee
Plaadi ja peo produtsent
keskiviikkona, helmikuuta 10, 2010
Märtsis tuleb näitus -hakake häälestama :)
Kuigi mul on olemas ka üks teine teooria. See on nn "pahanduse varjamise teooria". See on seotud juhtumiga, kui sa oled järjekordselt salaja assortiikarbi vahelt noaga kommi välja koukinud (teades, et see assortiikarp kingitakse hiljem mõnele ema sõbrannale) ja aimad, et sellest võib tekkida mingi jama. Selleks, et tähelepanu varastatud kommilt kõrvale juhtida, koristad sa ära enda toa...
Vatt näitusega on sama asi. See on nagu õigustus ja vabandus üheaegselt...
Teise generatsiooni Glock 19 (telekool)
Vabandan lugejate ees, et blogi sisu kipub viimasel ajal pisut ühekülgseks kujunema. Paraku on lihtsalt nii, et aegajalt tekivad erinevad teemad, mis annavad sisule peamise tooni. Olge kannatlikud...
Püstol Glock 19. Relv on seisnud aastaid kasutamata ning sellest on läbi lastud u 7-800 padrunit. Pildil oleva püstoliga on seotud üpris kurb, kuid samas ka huvitav lugu -mida ma siinkohal ei räägi. Tegemist on nn 2 generatsiooni Glockiga, mis erineb kolmanda gen. Glocist peamiselt puuduvate näpupesade poolest relva raamil (parandamaks püstoli ergonoomikat, on käepidemele lisatud kummist kate)
Kelk on kuiv -märk pikast seismisest
Väike kriim
Käepideme kummikatte struktuur. Kate muudab püstoli ülimugavaks.
(pikem) salveriiv. Peale paigaldamist tasub uue salveriivi teravad nurgad liivapaberiga ümaraks lihvida -see parandab kasutusmugavust
Kelguriiv (nimetatakse ka kelgupeatajaks). Pildil olev kelguriiv on nö tuunitud variant-originaalriiv on ilma kolmnurkse eenduva osata.
Raud peale u 800 lasku. Relva raud on muide üks parimaid indikaatoreid mille abil määrata umbkaudset relvast läbi lastud laskemoona kogust. Põhimõtteliselt võiks koostada skaala, kus on erineva kulumisastmega rauad, mille abil on võimalik määrata lastud laskemoona hulk.
Võimas innovatiivne sõrmik!
tiistaina, helmikuuta 09, 2010
Mis teeb inimese sisemiselt võltsiks?
1) Püüd olla/näida parem, kui tegelikult oled
2) Püüd kirjeldada olukordi nii, et sulle saab osaks au ja kuulsus
3) Klatš
* * *
Tegelikult on väga raske leida midagi , mis teeks inimest võltsiks peale soovi näida kellegi teisena, kui sa oled (on ilmselt olemas ka juhtumeid, kus inimesel puudubki endast selge arusaam). Näiteks valetamine ei tee inimest võltsiks, sest kui keegi valetab -siis ta on lihtsalt tavaline valetaja -ja kõik võivad sellega arvestada.
Kuid klatš on midagi palju enamat. Klatšiv inimene esitab erinevaid -vastuolulisi -rolle, mis laseb teda paista erinevas valguses. Ning enamasti jätab see alati mulje, et tegu on nö hea (õigete poolel) oleva isikuga. Või siis see, et sa kohtled inimesi erinevalt.
Seega, kui sa ei taha olla võlts ja ebausaldusväärne, siis kuuluta kohe, et oled vastik süüdimatu valevorst, kes annab rohkem lubadusi, kui neid täidab. Ja põhimõtteliselt on see info olenemata ütlejast -alati tõsi...
2) Püüd kirjeldada olukordi nii, et sulle saab osaks au ja kuulsus
3) Klatš
* * *
Tegelikult on väga raske leida midagi , mis teeks inimest võltsiks peale soovi näida kellegi teisena, kui sa oled (on ilmselt olemas ka juhtumeid, kus inimesel puudubki endast selge arusaam). Näiteks valetamine ei tee inimest võltsiks, sest kui keegi valetab -siis ta on lihtsalt tavaline valetaja -ja kõik võivad sellega arvestada.
Kuid klatš on midagi palju enamat. Klatšiv inimene esitab erinevaid -vastuolulisi -rolle, mis laseb teda paista erinevas valguses. Ning enamasti jätab see alati mulje, et tegu on nö hea (õigete poolel) oleva isikuga. Või siis see, et sa kohtled inimesi erinevalt.
Seega, kui sa ei taha olla võlts ja ebausaldusväärne, siis kuuluta kohe, et oled vastik süüdimatu valevorst, kes annab rohkem lubadusi, kui neid täidab. Ja põhimõtteliselt on see info olenemata ütlejast -alati tõsi...
Mis teeb inimese võltsiks?
Teemat on juba varem käsitletud kuid see näib endiselt päevakajaline olevat.
1) päevitada end solaariumis grillkanana pruuniks (= tehispäevitus)
2) ilmuda kohale nii, et (solaariumi) päevituskreemi lõhn matab hinge (alati sama kreem!)
3) eputada kunstrindadega nagu oleks need päris
4) ebakvaliteetselt blondeeritud juuksed (kollakas...)
5) ülitugev meik
* * *
Kogu eelloetletud pinnatöötlus tekitab paratamatult tunde, et tegemist pole päris inimesega.
maanantaina, helmikuuta 08, 2010
Raske õppustel -alati raske
Olen eilsest veel väsinud kuigi kõik oli planeeritud: kogunesime Männikul, saime oma kola (killuvestid, püssid) + suusad. Mind määrati kuulipilduri abiks (eelmine kord olin tankitõrje-abi!, ja ma ei imestaks, kui varsti määratakse mind suurtükiväe tulejuhiks -kuigi mu eriala on jaosanitar), mis tähendab, et tuleb majandada ropp-raske kuulipildujaga ja selle juurde käiva moonaga.
Asusime suuskadel teele Männiku laskevälja poole. Kuulipildur võttis kulla ("kulla" on kuulip.) enda tassida ja ma mõtlesin õudusega, kuidas ma selle õhtul pimedas peale väsitavat päeva tagasi pean vedama. See mõte oli väga hirmutav.
Suusatasime ja higistasime siis. Tuleb tunnistada, et kuigi paksus lumes suuskadega rada teha on tüütu, on see siiski palju parem, kui ilma suuskadeta põlvini lumes sumbata.
Möödusime vahepeal Männiku karjääri tehtud jäärajast, kus oli hulk autoomanikke jääradasõitu tegemas. Nad nägid väga naljakad välja -kuigi ilmselt mõtlesid nad meist täpselt sama. Ületasime lageda kinnikülmunud veekogu, kus mõned kalamehed kalastasid. Üks neist demonstreeris hiigelsuurt 5 kg haugi, mille ta äsja kinni oli püüdnud...
Ühel langusel kukkus üks kuulipilduritest selili, ega pääsenud ilma kõrvalise abita enam püsti. Ta olekski sinna jäänud, kui oleks üksi olnud. Märkasin, et kukkudes läheb kiiver lund täis.
Ma kartsin juua, sest vesi veepudelis oli jääkülm. Mingi hetk muutub mõistus ähmaseks ning sa ei mõtle pika aja vältel millestki muust, kui sellest, mida on vaja teha -mitte kukkuda, vahemaad hoida, edasi liikuda...
Laskeväljale jõudes saime 10 min enda korrastamiseks ning läksime siis kohe laskma.
50, 100, 150 m. Pikali, püsti, öösihikud.
Tabasin enda meelest väga hästi -eriti 50 ja 150m pealt :) Kuigi öösiku abil sihtimine jäi mulle siiski pisut mõistatuslikuks.
Seejärel sain käsu ühele postile minna -olime seal koos kahe teise mehega. Rääkisime juttu ja aeg läks päris kiiresti.
Seejärel lasime kuulipildujat. Jälle 50 ja 100m. Oli päris pimedaks läinud ja sihikuid peaaegu ei näinud. Tabasin kahest 30 lasulisest lindist 21 ja 22. Minu imestuseks märkasin, et raskekuulipilduja tagasilöök on naeruväärselt nõrk -ent muidu on kõik muu ebamugav -käepide on paha ja lastes kipub kogu kaadervärk paigast nihkuma. Kuulipilduja on paras nuhtlus.
Kohe peale kuulipildujadrilli pidime uuesti 100m pealt vintpüsse laskma. Seekord lamades ja ainult öösihikutega (oli pime). Tabasin kolmest 10 lasulisest seeriatest 10 ja 7 ja 2. See viimane oli lastud valgusraketi valguses ja enda arvates läks kõik kümnesse... :)
Üldiselt näis olevat nii, et kui ma sihtmärki näen, siis ka taban -kui ei näe -siis eriti mitte...
Peale laskmist harjutasime varitsusvastast tegevust (märksõndadeks: tapmisala ja rullimine). Sumpasime sügavas lumes ja püüdsime oma kujutletava vaenlase laskeulatusest välja pääseda -ja see ei olegi NII kerge.
Pealikud otsustasid kl 20.30 et pole mõtet mehi suuskadel tagasi saata ja kõik pääsesid autodele ("aitäh, Jumal, et ma ei pea kuulipildujat tassima!").
Pimedas autokastis istuvad mehed tekitasid minus hämmingu ja aukartuseseguseid tundeid. Nad rassisid terve päeva raske varustusekoorma all, külmetasid valvepostidel ja lamasid lumes...--ja mille nimel? Et ühel päeval kusagil lahinguväljal sedasama kõike uuesti läbi elada -ja ehk surragi -teadmata, kas nende kannatustel on üldse jäädavat mõtet...
Tagasi Männikul oime 21.00, puhastasime relvad (kuuipildur peab lisaks isiklikule püssile ka kuulipilduja puhastama!) ja igaüks läks koju kuidas sai. Mõned läksid ka sauna.
Olin rampväsinud.
perjantaina, helmikuuta 05, 2010
torstaina, helmikuuta 04, 2010
Mõõdulindi märgistus (telekool)
keskiviikkona, helmikuuta 03, 2010
Kus on väikesed liivakotid?
Ingrid Veidenberg - Tähismaa stiilinäide
Kamoon! Nii ei tehta! :(
tiistaina, helmikuuta 02, 2010
Lapsepõlvetramm
Londoni porter 5,4 (hommikune õlleminut)
Tubli eestlane sellistesse aristokraatlikesse ja Oxfordi-hõngulistesse teooriatesse mõistagi ei süvene, ja joob oma õlle ära ikka nii, nagu kõik tema esiisadki -võimaluste piires.
Mida siis pajatada Londoni porterist? Kuidas teda kirjeldada? Kes ta nihuke on?
Peale esimest õlleampsu tabas mind kohe tuttavlik tunne: "Aaa -see on ju vana tuttav Saku siirupi-porter! Ainult veidi mõrum...". Peale neljandat sõõmu sai aga selgeks, et Saku siirupiporter see siiski pole. Oli midagi hoopis muud...-tunda oli vana kummuti aroomi, mis oli segatud liisunud pubiinterjööriga, lisaks natukene niisket Londoni üürikorteri hõngu...
Kuid ka see emotsioon möödus. Mida enam ma õllesse süvenesin, seda selgemaks muutus ka õlle maitse ja iseloom.
Seda õlut pruulitakse nii, et õlleaami pannakse lisaks linnastele ka vana roheline iiri lahingulipp, mõned muistsed šoti mõõgad (õllel on tugev terase aroom), sületäis tugevast nahast valjaid ja sadularihmu, Okeaaniast purjelaevaga toodud muskaatpähkleid ning lisaks paar tõrvaseid suuski (või pigised laevaköied?). Sinna peale valatakse müriseva vesiveski paisu tagant (vesikuppude kõrvalt) võetud vett, mis on tembitud Belfasti emade pisaratega.
Nädala pärast ongi hüva märjuke valmis!
maanantaina, helmikuuta 01, 2010
Rongaisade kaitseks
Mulle läks pisut hinge see poleemika rongaisade teemal, mis hetkel internetis kulutulena levib.
Esiteks asjaolu, et kõik need häbiposti löödud isikud on mehed. Ometigi peaks mehed ja naised Eesti Põhiseaduse kohaselt olema võrdsed...
Teiseks. Kui tõesti on nii, et 99% meestest pole moraalsetel ja majanduslikel põhjustel võimelised oma lapsi hooldama, siis miks arvata, et nad suudavad üldse tööd teha ja elatist maksta? Tegemist on ju läbinisti süüdimatu kontingendiga?
Veelgi enam. Kui kohus leiab 99% juhtudest, et eesti mehed pole võimelised olema oma laste hooldajad, siis miks lubab riik sellistel meestel üldse abielluda ja järglaseid saada? Miks pole eesti meestele kehtestatud perekonnaeksamit? Miks puudub nõue läbida enne kooselu vastav koolitus koos asjakohase eksamiga ( nagu autokool)? Miks puudub nõue hilisemaks kohustuslikuks täiendkoolituseks (autokoolis nn libedaõpe)?
Ma ei välista lurjuseid.
Ent niivõrd suur meeste osalusprotsent on kummalisemast kummaline.
* * *
Mu enda vanemad lahutasid. Põhjuseks oli isa soovimatus osaleda pidevates kodutülides, mis said alguse enamjaolt emapoolsetest olmetemaatilistest teemapüstitustest. Lapsed määrati emale (meie arvamust ei küsitud -ja ega väike laps suudagi ema ja isa vahel valida).
Isa kolis Tallinnast ära ja sai tööd kraanajuhina -lisaks hankis ta lisateenistust tuletõrjes öise vahetuse autojuhina. Mäletan ühte kuud, kui isa sai avanssi 9 rubla!!! Hoolimata oma pingutustest, teenis ta kokkuvõttes väga vähe (makstes siiski kohustuslikke alimente ning toetades võimaluste piires ka mind ja õde). Asi läks lõpuks nii hulluks, et isa pidi kolima tagasi Tallinnasse.
Ta sai tööd bussijuhina ja elas esialgu oma poissmehest paarimehe Kadriorus asuvas kööktoas. Hiljem õnnestus tal pool-ebaseaduslikult hõivata samas majas tühjalt seisev rõske toapugerik (üksainus tuba, kus sees oli ka suitsu sisseajav pliit). Ma olin sellal juba piisavalt suur ning ööbisin suviti alati isa pool (sügisel-talvel läks liiga külmaks). Olgu öeldud, et olud olid enam, kui askeetlikud -isa oleks korra peaaegu vingumürgitusse surnud, kui öösel tema reformvoodi alla asetatud lahtiste hõõgniitidega elektrisoojendi üle voodi serva rippunud vatiteki põlema süütas.
Mäletan, et meil oli isaga kohutavalt vähe raha.
Isa õmbles mu katki läinus saabastele ise uued lukud, sest uusi polnud võimalik osta (olin neid saapaid eelnevalt ise teibiga parandanud). Jalad olid kevadeti alati märjad...-ja alati oli külm.
Hiljem toetas isa aastaid õe õpinguid ja samuti minu suhteliselt suvalist olesklemist.
Vaatamata sellele, et isa tegi, mis suutis, kujundas ema talle sugulaste ringis siiski rongaisa maine...
* * *
Tahan selle looga öelda seda, et ON olukordi, kus lahutatud mehed peavad ise virelema nälja piiril -üürima korterit, maksma abielust kaasa saadud eluasemelaenu (vmt), maksma lastetoetust ning toetama lapsi -ning kõige selle juures ka ise midagi sööma ning selga saama.
On äärmiselt ülekohtune, kui selline mees "paberile kirja pandud" võlgnevuste tõttu avalikult süüdi mõistetakse.
Mida ta tegema peaks? Kas ennast üles pooma või kedagi röövima? Raha on ju vaja... :(
Esiteks asjaolu, et kõik need häbiposti löödud isikud on mehed. Ometigi peaks mehed ja naised Eesti Põhiseaduse kohaselt olema võrdsed...
Teiseks. Kui tõesti on nii, et 99% meestest pole moraalsetel ja majanduslikel põhjustel võimelised oma lapsi hooldama, siis miks arvata, et nad suudavad üldse tööd teha ja elatist maksta? Tegemist on ju läbinisti süüdimatu kontingendiga?
Veelgi enam. Kui kohus leiab 99% juhtudest, et eesti mehed pole võimelised olema oma laste hooldajad, siis miks lubab riik sellistel meestel üldse abielluda ja järglaseid saada? Miks pole eesti meestele kehtestatud perekonnaeksamit? Miks puudub nõue läbida enne kooselu vastav koolitus koos asjakohase eksamiga ( nagu autokool)? Miks puudub nõue hilisemaks kohustuslikuks täiendkoolituseks (autokoolis nn libedaõpe)?
Ma ei välista lurjuseid.
Ent niivõrd suur meeste osalusprotsent on kummalisemast kummaline.
* * *
Mu enda vanemad lahutasid. Põhjuseks oli isa soovimatus osaleda pidevates kodutülides, mis said alguse enamjaolt emapoolsetest olmetemaatilistest teemapüstitustest. Lapsed määrati emale (meie arvamust ei küsitud -ja ega väike laps suudagi ema ja isa vahel valida).
Isa kolis Tallinnast ära ja sai tööd kraanajuhina -lisaks hankis ta lisateenistust tuletõrjes öise vahetuse autojuhina. Mäletan ühte kuud, kui isa sai avanssi 9 rubla!!! Hoolimata oma pingutustest, teenis ta kokkuvõttes väga vähe (makstes siiski kohustuslikke alimente ning toetades võimaluste piires ka mind ja õde). Asi läks lõpuks nii hulluks, et isa pidi kolima tagasi Tallinnasse.
Ta sai tööd bussijuhina ja elas esialgu oma poissmehest paarimehe Kadriorus asuvas kööktoas. Hiljem õnnestus tal pool-ebaseaduslikult hõivata samas majas tühjalt seisev rõske toapugerik (üksainus tuba, kus sees oli ka suitsu sisseajav pliit). Ma olin sellal juba piisavalt suur ning ööbisin suviti alati isa pool (sügisel-talvel läks liiga külmaks). Olgu öeldud, et olud olid enam, kui askeetlikud -isa oleks korra peaaegu vingumürgitusse surnud, kui öösel tema reformvoodi alla asetatud lahtiste hõõgniitidega elektrisoojendi üle voodi serva rippunud vatiteki põlema süütas.
Mäletan, et meil oli isaga kohutavalt vähe raha.
Isa õmbles mu katki läinus saabastele ise uued lukud, sest uusi polnud võimalik osta (olin neid saapaid eelnevalt ise teibiga parandanud). Jalad olid kevadeti alati märjad...-ja alati oli külm.
Hiljem toetas isa aastaid õe õpinguid ja samuti minu suhteliselt suvalist olesklemist.
Vaatamata sellele, et isa tegi, mis suutis, kujundas ema talle sugulaste ringis siiski rongaisa maine...
* * *
Tahan selle looga öelda seda, et ON olukordi, kus lahutatud mehed peavad ise virelema nälja piiril -üürima korterit, maksma abielust kaasa saadud eluasemelaenu (vmt), maksma lastetoetust ning toetama lapsi -ning kõige selle juures ka ise midagi sööma ning selga saama.
On äärmiselt ülekohtune, kui selline mees "paberile kirja pandud" võlgnevuste tõttu avalikult süüdi mõistetakse.
Mida ta tegema peaks? Kas ennast üles pooma või kedagi röövima? Raha on ju vaja... :(
sunnuntaina, tammikuuta 31, 2010
Huvitav, kas MUPO oleks ka Jeesusele pileti puudumise eest trahvi teinud? Ehk oleks isegi odaga torganud -kui oleks oda käepärast olnud?
Keegi võib arvuti iga kell välja lülitada (hommikune katekismus)
"Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale."5 Aga seda väites jääb neil kahe silma vahele, et muiste olid olemas taevad ja veest tuli maa, mis püsis koos vee läbi Jumala sõna jõul, 6 mille läbi tookordne maailm hukkus veeuputuses. 7 Aga praegusi taevaid ja maad, mis on säilitatud sellesama sõna jõul, hoitakse tule jaoks...
perjantaina, tammikuuta 29, 2010
torstaina, tammikuuta 28, 2010
Oo...mingi Lapponia uus disain?
Pretensioonikas järjehoidja
keskiviikkona, tammikuuta 27, 2010
Barbie-teema on ajatu
Roosat ei tasu alahinnata!
Eestlaste identiteedil pole häda midagi!
Näiteks, et kedagi ei tasu usaldada. Ja et hädaoht võib olla kuskil siinsamas. Loogiline, et on kiusatus takerduda detailidesse ja hakata jahuma mingit ühte teemat -ilma igasuguse visiooni ja missioonita (mistõttu kestavad ka naabritevahelised tülid põlvest põlve).
Ning, et "omad" on vaid kõige lähedasemad sõbrad -ja mitte "need seal kaugemal". On loomulik, et selline maastik kasvatab inimesest individualisti (mis pole ju iseenesest paha?), kes ei mõtlegi hoolida Suure Maailma muredest.
Pealegi oleme ju näinud, mis juhtub inimestega, kes näevad iga päev avaraid vaateid, viinamarjaistandusi, sidrunipõõsaid, pilvitut taevast ja türkiissinist merd? Me ei soovi ju käituda nagu itaallased? Pealegi mõtlesid just nemad välja maffia.
tiistaina, tammikuuta 26, 2010
Vaat kus lops! -Peeter Palusaar on tädi Salme lapselaps!
Einoh -tore lugu jälle! sain just teada, et Peeter Palusaar -see, kes on just tagaotsitavaks kuulutatud -on tädi Salme lapselaps! Ja vähe sellest - ta on õppinud isegi arstiteadust!
Tädi Salmest on mul isiklikult aga ainult head mälestused, ja kahju, kui tema lapselapsel nüüd politsei eest põgeneda tuleb.
Tädi salme pakkus mulle alati küpsist ja teed, kui ma -näiteks vanaemaga poest tulles -tema poole sisse astusin. Hiljem läksin Salmele külla juba päris ise (mis oli ettekääne, et viivitada hetke, kui ma pean tagasi "koju" minema ja vanaema mingil põhjusel minuga jälle pahandama hakkab). Salme oli ümbruskonna üks väheseid lahkeid vanatädisid -ja ega ma teisi tegelikult ei tundnudki. Vahest ehk ainult Sarve-Lindat, kes mõnikord mind vankri peale võttis ja poodi "leivaautot ootama" sõidutas. Tema oli ka väga tore.
Vahel ma panin imeks, kuidas Salme-tädi nimodi üksinda oma väikeses majakeses elab. Sest külalisi tal ei käinud.
Igatahes oli ta väga tore vaheldus minu pilvise taeva all möödunud lapsepõlvele...
Tea, kas Peeter on siis nüüd päris pätiks läinud ve?
Tädi Salmest on mul isiklikult aga ainult head mälestused, ja kahju, kui tema lapselapsel nüüd politsei eest põgeneda tuleb.
Tädi salme pakkus mulle alati küpsist ja teed, kui ma -näiteks vanaemaga poest tulles -tema poole sisse astusin. Hiljem läksin Salmele külla juba päris ise (mis oli ettekääne, et viivitada hetke, kui ma pean tagasi "koju" minema ja vanaema mingil põhjusel minuga jälle pahandama hakkab). Salme oli ümbruskonna üks väheseid lahkeid vanatädisid -ja ega ma teisi tegelikult ei tundnudki. Vahest ehk ainult Sarve-Lindat, kes mõnikord mind vankri peale võttis ja poodi "leivaautot ootama" sõidutas. Tema oli ka väga tore.
Vahel ma panin imeks, kuidas Salme-tädi nimodi üksinda oma väikeses majakeses elab. Sest külalisi tal ei käinud.
Igatahes oli ta väga tore vaheldus minu pilvise taeva all möödunud lapsepõlvele...
Tea, kas Peeter on siis nüüd päris pätiks läinud ve?
maanantaina, tammikuuta 25, 2010
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)