Nagu mingi narkomaani jalgratas

Mõelda vaid, kui asjad muudaks oma kuju koos nende omanikega. Oleks päris jube...

Tagauks paralleelmaailma

Enamik meist on kunagi mõelnud, kas pole olemas mõnda kappi või peeglitagust, kustkaudu pääseb "kuhugi mujale" -kuhugi paraleelmaailma (u. nagu Narnias). Esialgu tundub see võimalus vägagi tõenäoline, ent mida aeg edasi, seda ebakindlamaks sa muutud. Kuni ühel päeval leiad sa ootamatult ukse (mille olemasolust oled ammu teadlik olnud), mis viib tõesti Mujale. Käesoleva juhtumi puhul siis kingapoodi...

Kuulitabamus kõval pinnal

Nagu näete, kipub vintpüssikuul purunema...
Mis paneb mõtlema, kas ei tasuks teatud olukordades kive üldse vältida?

Üliväga romantilised ehted (www.parlipuudjad.com)

Selge seos jõhvikate ja suhkruga

Ülilahedad värvilised detailid

Kõrvarõngad

Vahelduseks peekoniviil...

Noh. Me ei kilju ju tavaliselt kohe vaimustusest, kui näeme, et kuskil müüakse helmeid ja kokkupandavaid vigureid millest saab ehteid teha? Kuid vahel peab siiski vähemalt tunnustavalt ümisema. Näiteks nagu http://www.parlipuudjad.com/ puhul, kelledel on avatud Tallinnas tuliuus kauplus Lai 6 (tel 53584284). Esiteks on müüdavad asjad igati kenad ja -justkui kvaliteetsed. Teiseks on need kokku pandud ja kujundatud eesti tüdrukute poolt, kes on silmnähtavalt edukalt kasutanud oma võilillepärgadest, vanaema seelikusabast ja punasesõstra-mannavahust saadud esteetilisi teadmisi. Ning tulemus on väga meeldiv ja sõbralik. Arvan lausa, et pigem peaks presidendi vastuvõtul eelistama just mõnda säärast "kergekaalulist" ja helget komplekti, kui ammunähtud ja äraleierdatud Kaie Partsi ehteid (vabandan, ent fakt jääb faktiks).

Nagu oleks allveelaev või kaljul olev masuudimahuti

See must kujutis seinal. Allveelaev poleks Tartu kontekstis üldse paha...

Zen

Mingi vana ja natukene räsitud liblika-taat. Aga lennata jõuab.

Argipäevaprobleemid

1) Tore, et Beebi kaljutippu jõudis. Kuid mis siis, kui poleks jõudnud? Kui beebi oleks end kividele sodiks kukkunud? Mida Libero siis näitaks? Et mähkmetega ei juhtunud midagi? Lagunevad alles saja aasta jooksul?

2) Kas see on tavaline, et naisterahva varbaküüned on musta värvi ja sõrmeküüned punased? On see mingi uus trend?

3) Visionäärid on ohtlikud. Nad segavad tavalisi normaalseid inimesi rahulikult elamast ning päästavad valla sõdasid, revolutsioone ja mässe. Pärast peavad kõik nende pärast kannatama (kas mitte Linnar Viik ei ole nö visionäär? Ja siis need igasugused koolitusgurud, kes räägivad eesmärkide saavutamisest...?).

Asjade mõju inimesele

Täna maja ees uhket mootorratast vaadates jäin pisut mõtlema ning märkasin üht kummalist seost. Olen alati pisut imestanud, miks mehed, kes suviti oma siklitega mööda linna müristavad, end nii enesekindlalt ja hakkajalt üleval peavad. Talvel-sügisel ei pane neid mehi justkui tähelegi. Silma nad ei hakka (võimalik, et istuvad autodes). Kuid suvel on nad ülimalt tähtsad.

Ilmselgelt on siin mingi seos mootorrattaga.

Mehed tunnevad oma sikli üle uhkust. "Mul on enda sikkel!" mõtlevad nad. "Ma võisin seda endale lubada!", "Ma olen seda siklit väärt!", "Vaadake, kui ilus ja võimas mootorratas see on!"...-umbes nii nad arutlevad. Vähemalt ma ise arutleksin nii.

Kuid siin on üks "aga". Tegelikult ei ole mootorrattaomanikud oma sõiduriista valmimisse või disaini mingisugust panust andnud. Iga viimane loll ja disainivõhik võib sõita Ducatiga. Sõiduriista omaniku mentaalsed võimed pole otseselt seotud tema mootorratta välimuse või võimsusega. Ometi tundub meile, et on. Hea asja omamine loob tunde, et oleme sellega mingil intellektuaalsel või väärtuspõhisel moel ühendatud. Kuigi meie panus kogu teemas on vaid rahaline ülejääk. Meil oli õnnestunud hankida lihtsalt pisut raha.

Kuigi ka raha hankimine nõuab teatud vaimset pingutust, on see siiski hoopis teine tase, kui asjade endi väljatöötamine ja kujustamine.

Ent miks me muutume siis oma asjade üle uhkeks? Miks eputame uue mootorratta või riietusesemega? Me pole neid ju ise loonud? Me lihtsalt ostsime need....
Pigem peaks tundma end Ducati seljas istudes nagu koolipoiss, kellele õpetaja väljateenitud "kahe" asemel päevikusse "viie" kirjutas.

Küsitluse analüüs (kes on Kadri Simson?)

Lõppenud on küsitlus "Kes oleks Kadri Simson aastal 1986?". Tulemused olid huvitavad ja äärmiselt fundamentaalsed:

Kommunistlik noor - 6 (25%)
Komsomolitöö organisaator - 11 (45%)
Punkar - 1 (4%)
Eesti patrioot - 4 (16%)
Alla-põlve seelikuga tütarlaps - 2 (8%)

70 % tõenäosusega oleks Kadri Simson 1986ndal aastal olnud kommunistlik noor ja komsomolitöö organisaator. Kui lisada siia veel seelikufaktor, tõuseks tõenäosus lausa 78 %ni! Põhimõtteliselt on protsent nii kõva, et Kadrisse võibki suhtuda, kui endisesse komsomolijuhti.
Positiivne näitaja on aga asjaolu, et kusagil sügaval südamesopis on ka tema -väliselt tubli komsomol -siiski oma maa patrioot (16%) ning koguni väikestviisi punkar (8 %). Milles see punkarlus ja patriotism reaalselt väljenduda võiks, jääb paraku siiski saladuseks. Ehk pisut tugevamas lauvärvis, kui alati kohane oleks?

Tulemus näitab, et inimesed ei muutu välise (poliitilise) keskkonna tõttu vaid jäävad oma hingelt alati samaks. Karjeristid jäävad alati karjeristideks -valitsevast võimust hoolimata. Põhjused, miks seda tehakse on alati samad ning kantud kaunikõlalistest fraasidest.

Fenomenaalne on seegi, et nad ise kipuvad uskuma vastupidist -nad ei tegutse kunagi isiklike ambitsioonide ajel vaid teevad kõike oma maa ja rahva hüvanguks. Ka riietumises on nad alati tasemel. Kadri oli lihtsalt näide. Seda maailmapilti kannavad endas tuhanded.

Apollos oli tore pidu...

Huvitav, kas see klubi on Apollo raamatupoega seotud? Järsku on mingi kirjandusinimeste kogunemiskoht?

Tipp ja Täpp (lähevad randa)

Romantiline ja salapärane Tartu

Avastasin, et Tartus on paljud asjad põõsaste ja puude taga. Osasid asju pole seega üldse näha ja peab spetsiaalselt vaatama minema. Kui läbida mingit pikemat tänavalõiku, tuleb selletõttu teha päris palju sikksakke, mis muutub lõpuks lausa kurnavaks. Kuid üldiselt on see muidugi vaeva väärt.

Kummaline vahejuhtum püstoli ja Mercedesega ning Beretta 90TWO

Esmalt pilt Beretta 90TWO-st ja selle lukusüsteemist.
Püstol ise on käes hoides mugav ja ootamatult kerge -ja pisut kõrge. Kuna püstoli kelk on keskosas lahtine, on relva vinnastamine suhteliselt tülikas ja nõuab ilmselt harjutamist.

Lukk ise koos lukustustihvti ja lööknõelaga

* * *Eile Pirita Neste bensiinijaamas olin tunnistajaks kummalisele juhtumile. Minu tähelepanu tõmbas vasakult kostev mürtsatus ja sellele järgnev rehvivilin. Järgmisel hetkel võis näha hullunult kiirendavat musta A-klassi Mercedest, mis kummide vilisedes paremale Pirita velotreki suunas sõitis (keelumärgi ja teiste autode vahelt läbi). Seejärel märkasin Mercedese kõrval seisnud suurematsorti musta avatud ustega autot millesse istus 2 meest kellest üks pani tagasi kabuuri käes olnud püstoli (!). Mõlemad mehed istusid vandudes autosse ja kihutasid Mercedesele järele (ikka keelumärgi alt läbi).

* * *Suhteliselt ebatavaline juhtum, kas ei tundu? Haarata relv bensiinijaamas keset tipptunniaegset saginat ja melu. Peab ikka nagu põhjust olema...(ehk mingi politseioperatsioon?)

Taadil on raamat

Selline vahva mees. Ise paljajalu aga loeb raamatut. Mõnel inimesel vastuoksa on jalas ülivinged Cucci Kingad, aga raamatut pole mitu aastat lugenud...

Paavo Pesusieni annab eneseusku. Kohe samas ka liivakast-vann

Pole vaja hommikul peegli ees endale korrata: Sa oled parim! Sa suudad! Sa oled seda väärt! Piisab vaid ühest elektrikapist, et seda kõike ilma sõnadetagi öelda... (ainult Tartus)

Öko. Taaskasutus. Ja kõik need muud sõnad. Ainult Tartus

Ökoloogiline päästerõngas

Vist heinast. Peale päästeoperatsiooni laguneb ise ära.

Kas linnas toimuvad inimkatsed?

Ühest asjast ei saa ma päris täpselt aru -kas avar dekoltee on nö vaatamiseks või lihtsalt mugav lahendus palavuse vastu? Sest kohati on tunne, et dekolteeomanikud on selle kõigega midagi nö mõelnud.
Korraliku ja kombeka inimesena püüan dekolteed loomulikult mitte vahtima jääda. Proovin vaadata midagi muud -möödasõitvat autot-puud-maja-higistavat joodikut-mingit prügi rentslis...-kuid hinge jääb kripeldama siiski teatud kahtlus: "kas minuga tehakse mingeid katseid? Kas see kõik on sihilikult? Kas ma peaks tundma end ohvrina...?".

Vahel juhtub, et tuleb asju ajada mõne tegelasega, kellel on tohutu dekoltee. Ja siis veel näiteks mingi ripats seal kuskil...
Kohati on jube nõme, kui oled peaaegu sunnitud korraks pilgu allapoole suunama, sest ka ripatsi ja dekoltee ebaloomulik eiramine tundub tobe. Et siis pingutades taas näkku vahtida või silmadega puid-põõsaid otsida.

Kuidas selle asjaga õigupoolest on? Kas dekoltee on mingi katse? Panen üles vastava küsitluse -selgitame tõe välja!

Hõõguv kämardus

Leiutaja elu pole mingi meelakkumine. Olin just endaarust leiutanud päris hea viisi väikeste "tundlike" hõbemummude tegemiseks, ning -tegelikult tundus, et olin leiutanud lausa uue tehnoloogia! -ning andsin sellest suht võidukalt Tüdrukutele teada.

"Näita siia" ütlesid Tüdrukud üpris pahaendeliselt. "Noh...nää sellised...alguses mähid traadi ümber paberkuuli ja siis taod selle vasaraga ümarvormis järjest väiksemaks...siis pistad paberile tule otsa ja...-ongi põhimõtteliselt valmis".
"Aa...selline kämardus..."
"Nojah...-on jah kämardus..." mumisesin leplikult ning läksid löödult kuulikesi uuesti happevanni panema. See tehnoloogia oli kunagi vist juba leiutatud...

Häid mõtteid heade mõtete linnast

Ainult Tartus.

Panipaik mälestustele

Selles väikeses panipaigas hoiavad mehed kuivatatud lilli ja klaaskuule, ilusaid kommipabereid ning oma esimest äratulnud hammast. Hoolimata hilisemast tehnilisest varustusest jäävad nad alati igatsema oma traksidega põlvpükse ning esimest jalgratast.

Peaaegu veel kaunim, kui Doris Kareva luule

Enamik meist on lugenud Doris Kareva luulet -ent vaid vähesed teavad tema Koera. Võiks lausa öelda, et teatud kontekstis teeb Koer luulele ära...

Halb uudis sinilindudele

Muidugi võime me unistada -ent reaalsus jääb alati ratsionaalseks ja majanduslikult tulusaks...

Annan ära paar raamatut

Kohati tundub mulle, et see riiul, kus raamatud asuvad, võib iga kell seinalt alla kukkuda. Pean kõige paksematest raamatutest ruttu lahti saama. Seetõttu annan ära:

Patric Howard -Attila
Eric Hosbawm -Bandiidid
David Keys -Katastroof
Essad Bey -Muhamed
W. Anders -Armee Paguluses
Richard Houkh -Cook
Klaus Brinkbäumer -Kolumbus
Mika Waltari -Johannes Angelos

Kas ma pean neid tõesti kuhugi linna vedama? EKA valvelauda näiteks? Seal on nagunii nagu väike pakihoid...

Kunstnikud! Käed eemale kunstist!

Palun väga! Siin on ere näide sellest, et kunstitegemiseks pole vaja mingit erilist pingutust või kontseptsiooni. Plekissepad, kes vastasmaja fassaadi plekiga üle lõid, lõid kunsti ilmnemiseks lihtsalt soodsad tingimused, ning kunst tekkis ISE! Mis tõestab taas, et kunstnike püüd kunsti MONOPOLISEERIDA on ebamoraalne ning loodusseadustega otseses vastuolus.

Püstolid on keelatud aga raketirünnakud on OK

Ostes Miki Hiire (MH) koomiksi saab kaasa püstoli. See on muuseas päris äge mänguasi, sest kumminooled lendavad ülikaugele. Mäletan, et vanades MH koomiksites oli alailma mingit tulistamist ja kohati jäi isegi mulje, et MH on politseinik. Uuemates poliitkorrektsetes Miki Hiire koomiksites relvi enam loomulikult ei näe...

Aga Liibüa relvajõude pommitada on igati OK. Raketid on vist palju humaansemad.

Edu võti on lihtsates asjades

Selleks, et näida edukas, tuleb omada järjest paremaid asju. Kuid mida paremaid asju sa soetad, seda vähemaks jääb raha -ning mis eriti hull -seda selgemalt sa mõistad, et tegelikult on olemas VEEL paremaid asju. Mis tähendab, et rahuloluks polegi justkui põhjust. Ning hoolimata oma pingutustest jääd sa ikkagi luuseriks.

Sellises meeleheitlikus olukorras hakkab inimene loomulikult väljapääsu otsima -kuidas hankida kraami, mis oleks šeff, ent ei konkureeriks tehnika ja moe viimase röögatusega? Kas selliseid asju on üldse olemas? Just siin tulebki appi klassikaline esteetika -asjad, mille võlu seisneb nende lihtsuses ja põhifunktsioonide olemasolus. Näiteks unistavad sajad läbipõlenud tarbijad mobiiltelefonist, kus oleks vaid kolm suurt nuppu: helistamisnupp, sõnuminupp ja kalendrinupp. Samuti ootavad tuhanded rattafännid ratast, millel pole ühtegi käiku kuid oleks hooldusvaba rihmülekanne. Mitmed mercedeseomanikud unistavad päevast, kui nad näevad päriselt, milline nende auto mootor välja näeb (näiteks nookurid).

Avastasin just hiljuti, et mul on olemas suurepärane Canoni emulsioonfilmi kasutav fotoaparaat...-mis tähendab, et ma saan PÄRISELT pildistada -filmilindile! Kujutan ette, et dikikaamerate omanikud lähevad kadedusest halliks. Hoolimata digifotograafide sabotaažist, jääb filmilindile salvestav fotokas alati klassikaliselt khuuliks...

Hauakivi?! Ei, laste mänguväljak.

Olin juba täiesti veendunud, et keegi on tapetud. Ainus, mis imelik tundus, et miks maetakse kohe siiasamma tee äärde Peetripizza kõrvale? Ja siis veel see nokamüts...

A mis nad mängivad nende väikeste valgete kivikestega vä? Vist mingi väga ökoloogiline mänguväljak? Ainult Tartus.

Loodustemaatika ja kristall (www.ehteari.ee)