Viiul vaikis ning sisenes kombekas hallis ülikonnas tseremooniameister. Ta kummardas kergelt kirstu suunas ning asus seejärel väikese puldi taha kõnelema. Ta hääl oli täis õpetlikku paatost ning odavat kinnimakstud hardust. Mehe tegemisi oli huvitav jälgida -tegelikult oli mul isegi raske uskuda, et tänapäeval päriselt selliseid vagatsevaid matusekõnesid peetakse -pealegi veel ilmalikke!
Esmalt lugest ta ette ühe luuletuse ning jätkas siis klassikalises kõrgstiilis matusekõnega, kuhu oli põimitud ka piiblitekste.
Tal oli ees vist kellegi teise surnu tekst, sest peagi hakkas ta tegema ülimalt naljakaid ja jaburaid faktifigu, mis mõjusid nii absurdselt, et mul oli suuri raskusi naeru tagasihoidmisega. Pidin varjama oma nägu kätega, et muid matuselisi mitte segada. Vaatasin korraks ka isa poole, kes muheles samuti, ja näis tseremooniameistri jutust üpris elevil olevat.
Mees puldi taga rääkis sellest, et lell oli sündinud Tartu supilinnas, lõpetanud 6 klassi ja astunud siis vene sõjakooli. Seejärel töötas ta vedurijuhi ja tõstukijuhina. Hiljem ka kojamehena. Selgus, et lell oli olnud kõigi poolt väga lugupeetud isa ja abikaasa ning toonud kõigile lähedastele palju rõõmu ja õnne. Huvitava faktina said kõik kuulda, et enamus saalisviibijad olla lelle lapsed ja lapselapsed...
Mul oli jube naljakas. Suutsin vaevu-vaevu mitte naerma puhkeda.
Lell sündis tõepoolest Tartus. Tõsi oli ka see, et ta käis koolis 6 klassi. Jah,- ta käis isegi sõjakoolis -kuid mõistagi mitte vabatahtlikult. Ning tema aastase õpingu tippsaavutuseks jäi lipniku aukraad. Kuid vedurijuht polnud ta kohe kindlasti vaid hoopis tavaline raudteetööline -mees, kes vinnab liipreid, taob vasaraga naelu ning joob koos kamraadidega põõsa vilus viina.
Just raudteel ta jooma õppiski (ta oli siis 15 aastane). Kaunikõlalised laused lelle abieluõnnest ja hulgast järeltulijatest olid aga lausa kurioossed, sest lelle ainus lihane laps elab Rootsis ja on isaga kõik suhted katkestanud. Ja pole ka ime, kui mõlemad su vanemad joovad (jõid).
Kogu see ilukõne, mis puldist tuli, oli karjuvas vastuolus mu lelle elujaatava ja mehise maailmavaatega. See, et lellest peale surma vedurijuht ja täiuslik pereisa sai, oli lausa võrratu! On lihtsalt hämmastav, et mõni mees saab joodiku staatuse juba ainuüksi tänu ühele eksimusele -lell suutis oma maine aga kuni lõpuni veatu hoida! See on mehe jaoks kahtlematult tõsine saavutus.
Point oli minu jaoks hoopis muus. Kõik ju teadsid, et ta oli viinanina. Ta käis kell üheksa hommikul poest hommikumantliväel viina ostmas ja oli täis kogu oma pika 40ne päevase suvepuhkuse. Just tänu oma lelle kõrgele renomeele, sain ma tuttavaks kõigi ümbruskonna pättide ja joodikutega. Seda esiteks.
Kuid teiseks tuleb kohe välja öelda tõsiasi, et lell jõi rangelt vaid enda raha eest ja kui raha oli läbi, võis ta pikki aegu täiesti kaine püsida. Ning ta polnud kunagi kellegi vastu vägivaldne. Ta oli selle koha pealt väga vastutustundlik. Kainena oli ta aga tõeliselt lahe mees -humoorikas, muhe, usaldusväärne, asjalik, viisakas...-tõeline džentelmen! Ta nägi kaabu ja mantliga välja parem, kui enamik mehi. Ning mis peamine -ta suhtus minusse, kui võrdsesse, ja jagas minuga kõiki oma põhjatuid teadmisi maailma asjadest.
Ma olin lellega suur sõber ja ma hoolisin temast väga. Ta oli mu sõber!
Nüüd tehti temast aga hoopis ülipüüdlik karsklasest vedurijuht!
Jätkub...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti