Päike, meri ja Tallinn

Viisin P7 tennisesse ja jäin ise paariks tunniks aega parajaks tegema. Vaatasin paadipoodide akendest sisse ja kujutlesin ette, kui tore oleks omada päris enda purjepaati. Jõudsin oma kujutlustes päris kaugele ning nägin vaimusilmas selgelt suurte klaasakendega avarat maja helesinise mere ääres, kus otse kaldaliivalt algavad valgusküllased palmisalud ning maja juurest küünitub merre puust paadisild mille ääres seisab kaunis valge jaht. 

Siis jõudsin päriselt mere äärde. Päike säras ja vesi loksus uniselt vastu kaldajääd. Taamal paistis läbi päikesesära Tallinna hallikaskahkjas siluett. Taevas kiljatas üksik möödalendav kajakas. 

Maitsesin uudishimulikult ühte vee ääres lebavat jäätükki (kas on soolane?). Soola maitset polnud tunda, küll aga avastasin, et jäätükk sisaldab peenikest liiva.

Merele avanev vaade oli väga ilus. Jäin uniseks ja oleks tahtnud kaldale magama jääda. Päike oli soe ja sõbralik.