On olnud kuulda jutte, et osad linnainimesed on võõrandunud ja tunnevad ennast üksi (maaelanikel on ju lehmad ja kanad). Et neil pole sõpru ja pole ka muidu kellegiga aega veeta. Avastasin sellega seoses ühe täiesti uue kontseptsiooni.Tegelikult on inimesel võimalik ennast üksi tunda vaid elades linnas -kinnises inimese loodud heliisolatsiooniga majas (näiteks kortermajas), kus kõik hääled ja ümbritsev tegevus jääb teisele poole seina.
Need, kes on ööbinud metsas lageda taeva all, taipavad millest ma räägin. Metsas pole kunagi vaikne ja on võimatu ennast üksi tunda. Metsas olles saad sa kohe aru, et ümberringi on käimas vinge äkšen ja sul pole lihtsalt tehniliselt võimalik sellest kõrvale jääda. Esiteks puud mühavad, siis linnud laulavad (eriti hommikul vara, nii et ei saa üldse magadagi), siis on keegi puud kraapinud, keegi ragistab võsas, -mis tekitab juba väikest hirmu -ning sealsamas on kellegi magamisase...
Ühesõnaga -sa oled kaasatud tahtmatult üldisesse tegevusse ning mõistad peagi, et mängid loomade, lindude ja putukate elus oma tähtsat rolli. Samuti mängivad loomad, linnud, puud, putukad ja pinnavormid ka SINU elus ülimalt tähtsat rolli.
Niisiis pole sa õues olles kunagi üksi! Ainult toas oled.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti