perjantaina, maaliskuuta 13, 2009

Vedurijuht, ohvitser, ideaalne isa ja abikaasa (I)

Kohtusime isaga peatuses ja jalutasime krematooriumi juurde. See on sihvaka kellatorniga kaunis valge maja . Istusime suurte akendega valgusküllasesse fuajeesse ja lõõpisime üksteise ja käimasoleva sündmuse üle. Pidime ju ootama, kuni eelmine surnu on tuhastamisele saadetud. Ukse kohal olevale valgustabloole ilmus järgmise kadunukese nimi ja talle määratud kellaaaeg.
Olime kõik peaaegu ülemeelikus tujus. Üksnes õde sosistas vahepeal tungivalt, et me isaga liiga kõva lärmi ei teeks ja oma itsitamisega kõrvalruumis toimuvat tseremooniat ei häiriks.

Varsti avanes krematooriumi peaauks ja sisse tuli suur hulk mulle tundmatuid inimesi -peamiselt lapsi ja noori -koos paari täiskasvanuga. Jälgisime neid huviga, sest sellist hulka noori oli kummaline näha. Oletasin, et tegemist on kellegi lahkunu sugulastega. Võtsime isaga pisut vaiksemaks ja püüdsime käituda korralikult, et võõraid matuselisi oma lõõpimisega mitte häirida.

Korraga saabus veel üks grupp matuselisi -koos proua I-ga, kes oli lelle abikaasa (nr 2). Selgus, et kogu eelnevalt saabunud noorteseltskond olid proua I lapsed ja lapselapsed esimesest abielust. See oli ootamatu avastus.

Tablool süttis lelle nimi ja kellaaeg.

Sisenesime kenasse hallide seintega ruumi, kus olid tagasihoidlikud puupingid ning avatud kirst lelle surnukehaga. Mulle näis selline surnukeha avalik eksponeerimine kummaline -kuid samas ka omamoodi huvitav. Lell polnud üldse enda nägu vaid nägi välja nagu mingi direktor -asjalik ja ametlik. Ta oli täiesti võõra välimsega, ja ilma teadmata, et tegemist on mu lellega, poleks ma selles mehes iialgi isa venda ära tundnud. 

Proua I hakkas kohemaid pisaraid valama, ja käitus ka muidu igati traagiliselt. See tundus mulle pisut imetabane. Milleks nutta? Lell elas ju väga mehisel moel ja lahkus peaaegu et suure pauguga? Pealegi oli ta ise suur naljamees ja viinanina, kes suhtus nii matustesse kui ka pulmadesse nagu husaarile kohane. Lell poleks enda matustel küll iialgi nutma hakanud vaid pigem klaasi kärakat võtnud. Sest peamine on ju mõnus meeleolu?

Igatahes asetati kaasatoodud lilled ümber kirstu -ja osaliselt ka kirstu sisse -ning vaadati uudishimulikult kirstus lamavat surnukeha. 

Mulle tundus, et proua I suguvõsa püüdis esitada leina liiga püüdlikult (võin siiski eksida). Ise olin pigem rõõmsas ja ulakas meeleolus. Lell oli ju lahe mees! Selle üle peaks ikka nagu rõõmus olema? Mis sellest, et ta on nüüd surnud? Igaüks sureb ju kunagi -ka mina ise. Ja ma ei saa kuskilt otsast aru, et minu surm oleks mingi melanhhoolne sündmus. Eriti veel juhul, kui õnnestub surra valge ratsu seljas mõõk käes!

Istusime pinkidele ja jäime vaikselt juttu puhudes edasisi sündmuseid ootama.  Uks avanes ja sisse astus keskealine naisviiuldaja, kes hakkas ruumi tagumises nurgas mingit väga kurba viisi mängima. 
"Kõhuvalumuusikat" nagu lell seda oleks nimetanud. Tegime isaga teineteisele silma ja nügisime üksteist sõbramehelikult -nalja saab. 

Viiuldaja kääksutas päris pikalt ja meie vaatasime kirstus lebavat lelle. 

Jätkub...

Ei kommentteja: