Hiljuti Tartus käies sain teada, et kunagine töökaaslane ja sõber on surnud.
"Kuidas nii? -et ta on surnud?" olin hämmingus ja löödud.
"K. on jah meil nüüd toonelamees -uppus ära...-aga enne seda istus isegi vangis kaks aastat!" teatasid elusolevad töökaaslased võidukalt.
"Miks ta siis vangis oli?" uurisin kurvalt.
"Ah, tal leiti kodust mingit lõhkeainet ja relvi ja granaate...-ja kuna see oli tal juba teine kord, siis pandigi kinni".
"Aga miks ta ära uppus? Purjus oli või?
"Vatt seda ei teagi miks ja kuidas...-uppus lihtsalt. Sai vanglast välja ja varsti uppuski ära".
***
Imelikult käivad need asjad siin maailmas. Surm on alati nii proosaline ja igapäevane. Inimesed surevad peale hommikusööki toimuvas autoavariis, peale juuksurikülastust, teel tööriistakauplusse, teel kööki, teel arsti juurde; üks mees suri otse rahvatantsutrennis (mis polegi tegelikult nii paha variant).
K. oli väga mõnus ja leebe mees. Puhusime tihtipeale juttu ja viskasime nalja.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti