tiistaina, maaliskuuta 31, 2009

Müün püstoli triitiumsihiku (USP)

Hind 800 EEKi. Pakend avamata.

Pööningul on orbitaaljaam (XXIV keskkool)






Üleval pööningul -kus vanasti elasid vaid tuvid -on nüüd Star Treki kosmoselaeva meenutav ruumistik. Ilmselt on see ka hea paik enda peitmiseks.

Nagu eestlase ruubikukuubik

Selline okkaline. Keeramine võtab näpud verele...

Hea tootedisain

Need toolid. Teoreetiliselt võiks teha plastikust toole, mis näevad välja nagu oleks need linadega tolmu eest kaetud. Saaks luua väga häid ruumikontseptsioone...

Meeste suurimad puudused (küsitluse analüüs)

Küsitlus meeste suurimate puuduste kohta on taas varustanud meid eluks ja hakkamasaamiseks vajaliku üliväärtusliku infoga. Süveneme teemasse! Mis siis selgus?
Eelkõige selgus see, et peamine puudus on meeste suutmatus teenida piisavates kogustes raha, sest raha -nagu me teame -võimaldab enamiku ülejäänud puudustest kõrvaldada või vähemalt neid oluliselt pehmendada. Mõni puudus võib koos rohke rahaga näida isegi isikupärana või lausa meheliku iseloomujoonena (despootlikkus, ebausaldusväärsus, hais, hobid, targutamine, kodust puudumine jmt). Raha vähesus on niisiis meeste vaieldamatult KÕIGE olulisem puudus. Raha vähesus resoneerib kõiki teisi puuduseid. Mis omakorda tähendab seda, et tubli ja korralik mees -selline, kes tahab oma abikaasale meeldida -keskendub eelkõige raha teenimisele. Kuigi iga mees teab, et tegelikult peab ta keskenduma kõigile puudustele korraga ja võrdselt hea eduga.

Tõsiasi on seegi, et isegi raha olemasolu ei tähenda, et mees oma puudustest päriselt vabaneks. Silmatorkavalt sageli häirib kaasinimesi meeste juures fakt, et nad on lorud, on ebausaldusväärsed, nad logelevad ja ei viibi kodus, unustavad ära tähtpäevad ning pruugivad liialt alkohoolseid jooke. Väga suur puudus on ka see, et mehed ei mõista tundeid ega oska mõtteid lugeda. Lisaks sellele on nad argpüksid ja suutmatud oma perekonda juhtida -rääkimata edasipürgimisest või võimest kontrollida olukordi.

Sisuliselt tähendab see kõik, et tõeline mees on lootusetult ebatäiuslik ja primitiivne isend, kes elab üksnes Jumala (ja kaasinimeste) armust.

Kaasaegses postmodernistlikus maailmas, on mehed muutunud ühiskonna nõrgimaks lüliks. Nad ei leia oma kohta, sest kõik mehed ei saa olla politseinikud ja tuletõrjujad.

Tahad alustada oma äri? Pole probleemi! Osta valmis äriprojekt!

Et siis väike abi kõigile neile, kes tahavad alustada päris enda äriga. Nagu me niigi teame, on eduka äri aluseks korralik äriprojekt. No ja siin ongi üks selline -täitsa korralik -variant.

maanantaina, maaliskuuta 30, 2009

XXIV peale remonti (II)

Kunagi asus selle akna kõrval messingist plaat vilistlaste nimedega, kes langesid II MS punaarmee poolel.
Esimene korrus. Akent ehib õpilaste endi tehtud vitraaž.
Üks klass

Kunagine "õpetaja Poomi lauluklass"
Vahekorrus uue ja vana majaosa vahel. Just siit viskas komsomolijuht Guido Fiveger väikeseid algklasside lapsi pea ees trepist alla. Kuigi ilmselt tegi ta seda ka mujal.

Endine raadioruum on nüüd noobel WC.

XXIV keskkool peale remonti (I)

BMW
Mercedes
Riidehoid
Sööklatädid ja söökla
"Hambaarsti kabinett" -nüüd on seal ilmselt keegi nõustaja.


Garderoob vaatega "väikesele uksele"

Hõrk uudis kroonikasõpradele!

Lugupeetavad!

Nimelt toimub kolmapäeval, 1.aprillil kell 16.00 Eesti Ajaloomuuseumis, Suurgildi hoones, Christian Kelchi kroonika "Liivimaa ajaloo järg" esitlus. Esitlusel on raamatut võimalik osta soodushinnaga! See ei ole nali. Nali pole ka see, et keelekastet maja poolt ei pakuta.

Christian Kelchi kroonika "Liivimaa ajaloo järg" (originaal: Liefländische Historia. Continuation 1690 bis 1707) tõlkis Eesti Ajaloomuuseumi teadur Ivar Leimus. Christian Kelchi kroonika on tuntumaid Eesti ajalugu kajastavaid teoseid. Ent vähesed teavad, et tema "Liivimaa ajaloost" (ilmunud 1695, eesti keeles 2004) märksa olulisem on selle järg (!), milles Kelch pealtnägijana kirjeldab Põhjasõja sündmusi. Rootsimeelse pastori saksakeelne käsikiri jäi kauaks unustusehõlma, kuni Johannes Lossius selle 1875. aastal avaldas. Kuid alles nüüd on Kelchi peateosega võimalik tutvuda ka eesti lugejal.

"Liivimaa ajaloo järje" toimetas Kai Tafenau, see valmis Ajalooarhiivi ja Eesti Ajaloomuuseumi ühistööna.
* * *
Mina seda teksti ei kirjutanud. Tegin lihtsalt mõned parandused.

sunnuntaina, maaliskuuta 29, 2009

Superromantiline tankur

See valge tankur on jälle üks nendest asjadest, mille nimel võiks peaaegu surra. Selline kaunifiguuriline tankur helesinise taeva all on midagi, mis puudutab inimese hinge kõige sügavamaid soppe. Ja pange tähele, kui kaunilt kaardub tema tankimisvoolik!
Nii võib ju lausa armuda...

Viljandi Kultuurikolledži söökla

Tuleb tunnistada, et söökla püsikunded olid tõesti silmatorkavalt omanäolised. Justkui oleks olnud käimas veninud kampsunite paraad...

Samas tekkis mul küsimus, mis saab nende inimeste facebooki kontodest, kes on ära surnud? Kas need jäävad alles? Ja kas sellisel juhul ei teki saja aasta pärast olukorda, kus surnute ja elavate kontosid on 1:1-le? Kas surnud inimesed on jätkuvalt sõpradelistis? Ilmselt on ka surnutel siis omad -surnud sõprade -sõbralistid? Kas on tõenäoline variant, et tekivad sõpruskonnad, kus kõik on juba surnud?
Kas see server, kus Facebook asub, saab tulevikus ajaloolastele peamiseks uurimismaterjaliks? Kas facebookist saab tulevikus omalaadne surnute-infopank?

Täpselt nagu Inglismaal

Imelik on see, et Inglismaal on peaaegu kõik majad sellised. Koridori keskmine laius on umbes 60cm ja lae kõrgus 2m. Mis kinnitab jällegi seda, et selleks, et maailma näha pole vaja reisida. Vähemalt kehtib see Inglismaa kohta.

perjantaina, maaliskuuta 27, 2009

Väike paus

Nädalavahetusel toimub pisuke retk. Jätkan siis, kui saabun.

torstaina, maaliskuuta 26, 2009

Mitu aastarõngast leiad?

Hea võimalus loodust tundma õppida.
Samas meenus see, kuidas RT kunagi Airise akna all kasvava vahtra öösel maha saagis -"et rohkem valgust tuppa paistaks" (tegelikult talle lihtsalt Airis meeldis ja ta tahtis muljet avaldada), ja kuidas hommikul selgus, et valgust ei tulnud üldse rohkem, sest oli pime ja RT saagis maha vale puu (neid puid oli seal mitu).
Aga üritus iseenesest oli väga kena.

Taevas toimub pidevalt midagi uut

Ehk siis jällegi üks ökoloogiline teema millega saab säästa ja elektrit kokku hoida. Telekavaatamise asemel võib jälgida pilvede ja ilmastiku muutumist. Väga odav ja huvitav.

Millist surma eelistatakse?

Küsitlus "Millist surma eelistate?" andis taas väga väärtuslikku teavet. Uurime lähemalt. Tulemused jagunesid nii:
Insult/südamerike
2 (12%)
autoavarii/liiklusõnnetus
0 (0%)
vanadussurm vanadekodus
0 (0%)
tööõnnetus
0 (0%)
haigus
0 (0%)
vingusurm
2 (12%)
märtrisurm
3 (18%)
sotsiaalne vägivald
1 (6%)
meteoriit/välk/vesipüks
6 (37%)
surm lahingus
1 (6%)
janu/nälg/külm
1 (6%)
* * *
Ilmselt tuleks esmalt küsida, et mida me oma surmaga üldse saavutada tahame? Kas me soovime edastada sellega avalikkusele ja sõpradele/tuttavatele mingi sõnumi või püüame lihtsalt ruttu ära surra? Näib, et enamus otsib lihtsalt mugavat võimalust lusikas nurka visata. Näiteks ei taha keegi vanaks elada ja rahulikult vanadekodus surra. Kardetakse ka tööl suremist, autoavariid ja haigust (kuigi just need on enamlevinud variandid!). Hämmastaval moel eelistatakse enim surma meteoriidi, vesipüksi ja välgu läbi -ilmselt just tänu ootamatuseefektile.
Pisut teadlikumad eelistavad märtsisurma. Populaarne on ka vingusurm ja insult. Vähesed vaprad on julgenud ka hukkuda lahingus, perevägivalla läbi või nälja ning külma tõttu.

Mida me siis sellest kõigest välja loeme? Eks ikka seda, et meil puudub isiklik sõnum mida oma surmaga promoda ja reklaamida saaks. Tõsiasi, et enamik soovib surra nii absurdsel viisil nagu vesipüks ja meteoriit on väga kõnekas. Kujutage ette, mida mõtlevad teie lapselapsed, kui nad küsivad kuidas vanaisa/vanaema suri ja saavad vastuseks: "vesipüks tappis ta", või: "teda tabas meteoriit". Vähemalt mina esitaksin kohe küsimuse, et millega vanaisa/vanaema Jumala nii närvi ajas, et teda saadeti tapma mingi suur rauajurakas kuskilt Andromeeda udukogust? Sest muud loogilist seletust sellisele juhtumile ju pole?

Samas tuleb siiski tunnustada neid julgeid, kes on valmis oma ürituse nimel riskima surnukskülmumise, sangarisurma ja lähisuhtevägivallaga. Respect!

Mägedesse pole mõtet minna!



Tegin jälle ühe täiesti super avastuse.
Te ju olete kuulnud, et mõned ullikesed käivad mägedes ronimas? Ostavad 20 000 krooni maksvad lennukipiletid ja sõidavad tähtsa näoga kuhugi mägedesse. Ja püüavad jätta muljet, et see on midagi õudselt lahedat ja avangardistlikku -justkui mingi ettevõtlikuse näitaja vmt.
Tegelikult on see puhas rumalus ja lollus.
Asi on selles, et mägedesse pole vaja SÕITA. On olemas palju lihtsam viis mägedes viibida ja vastav elamus hankida. Selleks tuleb lihtsalt minna kuhugi ehitusele -kus on suured liiva ja mullahunnikud -ja pikali visata. Kui vaadata liivahunnikut madalalt altpoolt, on tunne täpselt selline nagu oleksidki mägedes. On olemas kurud ja kuristikud, ilusad vaated tippudele ja suured kaljurünkkad mäenõlvadel. Orgudes valendavad uhked liustikud, mis kannavad endaga kaasa kiviklibu ja liiva. Taevas on kõrge ja karge.
Kõik on täiuslik...
Ainult mandunud egotsentrikud kulutavad lennukitega fossiilkütuseid ja hävitavad osooni, et oma vähetähtsat isikut teiselepoole maakera vedada lasta, et saada elamust, mis on olemas kodust saja meetri kaugusel.

Asfalt on alaväärtustatud!

Tähendab -mulle tundub, et siin on veel üks täiesti läbiuurimata teema. Paekivi uuritakse küll pidevalt -isegi kihistustele on nimed pandud, aga asfaldiuurimisega on lood kehvasti. Kuigi asfalt hakkab tasapisi muutuma juba üheks tähtsamaks kivimiks millest toodetakse igasuguseid uusi saadusi. Isegi geoloogiamuuseumis pole asfaldist midagi räägitud!

tiistaina, maaliskuuta 24, 2009

Kokkuvõte kurbusest

Taas tuleb saak kokku riisuda ja vili salve panna. Küsitlus "Kurva ja õnnetuna hakkan ma:" andis peaaegu huvitavaid tulemusi.
Mida teeb siis enamik inimesi, kui nad on kurvad ja õnnetud? On olemas selgesti eristuvad grupid.

Grupp nr 1 -rõhuv enamus.
Nad vohmivad magusat, tülitsevad ja süüdistavad teisi, magavad, loevad ja tiirutavad autoga sihitult linnas ringi.

Grupp nr 2 -vähemus.
Väike hulk inimesi hakkavad masenduses viibides intensiivselt töötama, seebikaid vaatama, luuletama ja šoppama. Kuigi ma kardan, et see luuletamine on niisama suusoojaks jutt -ilmselt nad lihtsalt kujutlevad, et võiks luuletada.

Põhiline on siiski magusat süüa.

torstaina, maaliskuuta 19, 2009

Küsitluste analüüs (I)

Tuleb jällegi teha järeldusi viimastest küsitlustest.

"Kõige rohkem meeldivad mulle":
kõrrelised 1 (3%)
marjad 2 (7%)
loomad 11 (40%)
seened 2 (7%)
linnud 1 (3%)
lilled 1 (3%)
puud 7 (25%)
putukad 1 (3%)
samblikud 1 (3%)

Mida me siit teada saame? Seda, et Kõige rohkem meeldivad vastajatele loomad ja puud. Kusjuures loomad meeldivad 10x rohkem, kui linnud! Linnud on meile sama tähtsad, kui samblikud ja kõrrelised! Mingit vahet sisuliselt pole, kas sa näed põdrasammalt või merikotkast -aju reageerib mõlemale täpselt ühtemoodi.
Samas jääb lahtiseks küsimus, kas meeldivad koduloomad või metsloomad? Eeldan, et koduloomad: lehmad, sead, lambad jmt, sest just neist tehakse vorsti ja hakkliha -ja kellele ei meeldiks hea suitsuvorst või mõnus pihv? Kõigile meeldib! Arusaadav siis, et ka loomad meeldivad.
Ja puud on kõige silmatorkavamad loodusobjektid. Sisuliselt on tegemist reklaamiga. Tarvitseb vaid õue minna, kui kohe näed mõnda puud ja peas hakkabki vasardama: kuusk, kask, vaher, veel üks vaher, mänd...palju mände...lepapuu. Pole siis imestada, et puud nii õudselt meeldivad.

Äramärkimist leidsid ka marjad ja seened -ilmselt moosi ja seenesousti pärast. Aga lindude, samblike, kõrreliste, putukate ja lilledega ei oska vastajad midagi peale hakata. Eks need ongi pisut liiga ajuvabad asjad mulle tundub...

Riik alandagu osaühingu asutamise algkapitali!

Mõtlesin välja ülikõva nipi kuidas hinge vaakuvat ettevõtlust elavdada -alandatagu OÜ asutamise algkapitali ja mitmed tublid leiutajad ja katsemontöörid-käsitöölised võtaksid ennast arvele. Arvele võtmine on aga juba pool võitu! Ja kohe tekiks uut huvitavat liikumist äriilmas -keegi võib isegi rikastuda...

Sitasitik-heinaritsik

Hõbepross (nikeldatud!). Päris nunnu mu arust.

Enneaegselt eksmatrikuleeritud :(

Buss parkis valesti?

keskiviikkona, maaliskuuta 18, 2009

Iisraeli relvatootja Rafaeli promovideo India turu jaoks

Väga ootamatu lahendus oma sõnumi kuuldavaks tegemiseks: Rafaeli promovideo. Wiki annab ettevõtte kohta siiski pisut rohkem teavet :)

tiistaina, maaliskuuta 17, 2009

22 sekundit puhast õudust

Olgu kohe öeldud, et mina seda pead sinna põssasse ei pannud. See oli juba kohal, kui ma tulin. Ma ainult filmisin, sest oli päris jube. Selline igapäevane miljöö põimituna mingi ootamatu õudusega...

Võitja elab teisel korrusel

Ma ei mäleta, kas see pilt oli juba või ei, aga tundus hea. Tegelt võikski nii olla, et igas majas pannakse perekonna kõige tähtsamad asjad kuhugi akna peale või ukse kohale -nagu vapp. Et kui välisukse kohal on ristis suusad, siis on teada kes seal elab. Või midagi muud. Neid asju saaks ka vahetada.

Kool on kool

Põgenemine tehismaailma

Tegemist on küll P7 vaimusünnitisega, aga see meenutas mulle midagi hoopis muud. Kui ma olin päris pisike poiss, pidin millegipärast koguaeg üksi kodus olema. Kuid sellest polnud midagi, sest mul oli palju mängusõdureid (kokku umbes 160tk). Ja pole midagi paremat, kui keerata põrandavaip nii hunnikusse, et tekivad nagu mäed, ja siis sõjaväed mäekurudesse paika panna. Kui kurus olid kartmatud ja vaprad mehed, võis läbipääsu vallutamine terve õhtu aega võtta. Vahepeal tegin võileiba ja siis sõdisin edasi.
Pärast, kui ma suuremaks kasvasin, oli mul natukene häbi, et ma mängusõduritega mängin.
Arvuteid ju sellal ei olnud, eks?

maanantaina, maaliskuuta 16, 2009

Tahad erineda hallist massist ja soovid silma paista? Kasuta neooni!


Oma iskikupära esiletoomiseks pole neoonist midagi paremat! Pole mõtet kulutada närve ja raisata raha "sellekevadise moega", kui kohese (ja odava!) efekti tagab klassikaline neoon! Neoon on alati moes.

Meeste põld ja aiamaa

Ebakindlusest meie elus

Jäin sinist pudelit silmitsedes mõtlema mida võivad tunda putukad ja närilised, kui nad seda näevad? Kuidas nad seda asja enda jaoks defineerivad? Misasi see on nende jaoks? Kas see ei tekita neis ebakindlust? Sest tavalise närilise jaoks on taoline asi ju sama, kui meie jaoks kohtumine humanoidiga? Teoreetiliselt peaks selline vaatepilt purustama ju kogu närilise senise maailmapildi?

Aga paistab, et ei purusta. Mis omakorda tähendab, et inimesed on kergemini heidutatavad, kui väikesed metsaloomad. Või kuidas me ise reageeriks, kui ühel päeval avastame oma maja tagant täiesti hiiglasliku -taevasse küündiva -sinise objekti?

sunnuntaina, maaliskuuta 15, 2009

Kirstu kadumine

Veel üks morbiidne filmilõik. Näib, et tegemist on retkega, mis ilmselt päris mitmel tuleb ka endal jalge alla võtta. Samas tekib küsimus, miks liigub kirst alla ja mitte üles? Enamik usub ju, et Paradiis on just ülevalpool? Nii et peaks olema just mingi valge tõstuk. Edaspidi jätkame aga muudel teemadel. Olen nimelt märganud, et saabumas on kevad.

Mida teha enda tuhaga?

Bussis kuulas kamp pubekaid mobiiltelefonist eesti poppi. Laulus esines selline fraas nagu: "kui sa maha mind jätad..." -midagi sellist. See seostus suurepäraselt äsjase lella tuhastamistseremooniaga ning lisas sellele just tseremoonial puudunud vajaliku meeleolu. 

Olime pisut väsinud, kuid muidu heas tujus. Polnudki ju tükk aega koos kohvikus käinud?

Maandusime ühes pubis ja tellisime tumedat šokolaadikooki ja kohvi. Hakkasime arutama selle üle mida keegi tahab, et peale surma ta tuhaga tehtaks (lell oli tahtnud, et tema tuhk merre visataks kuid proua I otsustas kallata tuhk Jägala jõkke -et küll ta sealtkaudu kah merre jõuab).

Mõte, et tuhk kuhugi loodusesse laiali laotatakse, meeldis meile kõigile. Spekuleerisime selle üle, et kui "lell mööda Jägalat merre jõuab", tekib võimalus lelle merega samastada. Ehk siis -saab käia mere ääres lellega suhtlemas. Selline perspektiiv tundus igatahes väga imposantne. Põhimõtteliselt tekib olukord, kus lell on kõikjal meie ümber -nagu Jumal! Päris võimas. Sest, kui ta peale surma isegi vedurijuhiks sai, siis mis takistab teda ka kõike muud saavutamast?

Tuha-probleemi selgeks rääkimine on vajalik ka selleks, et matjatel ei tekiks pärast segadust. Seega alustan endast (ja olgu see ka väikeseks testamendiks). Mainin täpsustuseks veel vaid seda, et arusaadavalt on tuhaga majandamine vajalik eelkõige ellujääjatele , et oleks põhjust mõnusaks väljasõiduks ja toredate hetkede meenutamiseks -mitte surnule endale. 

Mulle sobiks mingi kena vaatega koht, kust tuhk tuulde lasta. Munamäe torn või Pikk Hermann või mingi kena mobiilimast kasvõi. Peaasi, et oleks hea avar vaade (ja et trahvi ei saaks!). Ka Tartu sillad ja Emajõgi sobivad suurepäraselt (sealtkaudu pääseb ju Peipsile!). 

Kui aga hakatakse laibamatusega jamama, siis oleks parim hööveldamata laudadest kirst. Mida robustsem ja naturaalsem, seda parem! Männilõhn on mulle ju alati meeldinud.

Isa -kui meist kõige tagasihoidlikum, arvas, et temal vahet ei ole -et tal on ükskõik. Pinnimise peale arvas ta siiski, et tema tuha võiks puistata Pedeli jõkke (Petseris) või Koivasse Läti piiri ääres. Need on kohad millega on seotud isa esimesed lapsepõlvemälestused ja hilisemad retked noorukina. Niisiis Pedeli ja Koiva.

Õde arvas, et talle sobiks meri. 

Kuigi me pakkusime ka välja variandi, et võiks tuha lihtsalt õhupallidega lendama lasta...

Meil oli väga mõnus ja hubane aeg üheskoos. Sõime koogid ära, jõime kohvi lõpuni ning saatsime pärast isa bussi peale.  Jalutasime õega vesteldes koos Raekoja platsini ning jätsime üksteisega head aega.

Õues oli tunda kevade lõhna.

(III)

Lõpuks kõne lõppes ja publik võttis kirstu juurde spontaansesse järjekorda, et lellega "hüvasti jätta" (tseremooniameister oli lubanud lellele isegi pattude lunastust ja peatset ülestõusmist!).  Seisin ise pisut eemal (saba lõpus) ja jälgisin toimuvat suure hämminguga. 

Proua I suguvõsa möödus kirstust -ja kõik puudutasid käega surnukeha laupa -kaasa arvatud lapsed. Märkasin, et paar tüdrukut kartsid seda teha, kuid tegid siiski. 

Saba sai otsa ning proua I märkas, et mina pole surnukeha veel katsunud.
"Jäta kah lellega hüvasti" pöördus ta üpris käskival moel minu poole.
"Ma olen lellega juba hüvasti jätnud. Kõik on korras" vastasin. 

Õnneks jättis ta mu rahule.

Tõttöelda jäi selline arhailine hüvastijätt mulle suureks mõistatuseks. Milleks on vaja surnut kirstus paitada ja katsuda? Tegemist on ju laibaga -surnuga -ja surnud tunduvad kõik samasuguselt külmad ja ebasotsiaalsed. Ning milleks peavad sellises aktsioonis osalema ka lapsed? Kas mingi kogemuse pärast? Kogemuse mõttes võiks sellisel tegevusel tõesti ehk mingi mõte olla? Sest erinevalt abikaasast, puudub sugulastel ju lahkunuga piisavalt isiklik kontakt, et tasuks surnukeha paitada vmt?

Peale "hüvastijättu" võttis viiuldaja taas üles järjekordse haleda viiulisoolo, millega samaaegselt hakkas suletud kirst põranda alla vajuma.

Kirstu kadumine mustavasse neljakandilisse auku oli huvitav vaatepilt. Tundus, nagu oleksin osaline mingis kolmanda kategooria õudusfilmis, kus on just aset leidnud järjekordne tapatöö.

Jäime õe ja isaga ruumist lahkumisega viimasteks. Õue jõudes tabas mind järjekordne hämming: pool proua I suguvõsast (sh ka proua I ise) pahvis õues andunult suitsu. Tõmmati mingeid odavamatsorti sigarette ja räägiti tavalist asjalikku juttu. Harrast leinameeleolu, mis oli valitsenud kirstu juures, polnud enam märgata. 

Vahetasime proua I sugulastega  veel mõned laused ning suundusime õe ja isaga bussile, et leida linnas mõni õdus kohvik, kus üheskoos juhtunu üle muljetada ja tass kohvi rüübata.

Jätkub...

lauantaina, maaliskuuta 14, 2009

(II)

Ruumi üleval nurgas oli jälgimiskaamera, mis oli suunatud otse minule. Läbi pea vilksas pilt inimesest kusagil teiselpool seina vaatamas ekraanil toimuvat. Selline Matuse TV. 

Viiul vaikis ning sisenes kombekas hallis ülikonnas tseremooniameister. Ta kummardas kergelt kirstu suunas ning asus seejärel väikese puldi taha kõnelema. Ta hääl oli täis õpetlikku paatost ning odavat kinnimakstud hardust. Mehe tegemisi oli huvitav jälgida -tegelikult oli mul isegi raske uskuda, et tänapäeval päriselt selliseid vagatsevaid matusekõnesid peetakse -pealegi veel ilmalikke!

Esmalt lugest ta ette ühe luuletuse ning jätkas siis klassikalises kõrgstiilis matusekõnega, kuhu oli põimitud ka piiblitekste.

Tal oli ees vist kellegi teise surnu tekst, sest peagi hakkas ta tegema ülimalt naljakaid ja jaburaid faktifigu, mis mõjusid nii absurdselt, et mul oli suuri raskusi naeru tagasihoidmisega. Pidin varjama oma nägu kätega, et muid matuselisi mitte segada. Vaatasin korraks ka isa poole, kes muheles samuti, ja näis tseremooniameistri jutust üpris elevil olevat. 

Mees puldi taga rääkis sellest, et lell oli sündinud Tartu supilinnas, lõpetanud 6 klassi ja astunud siis vene sõjakooli. Seejärel töötas ta vedurijuhi ja tõstukijuhina. Hiljem ka kojamehena. Selgus, et lell oli olnud kõigi poolt väga lugupeetud isa ja abikaasa ning toonud kõigile lähedastele palju rõõmu ja õnne. Huvitava faktina said kõik kuulda, et enamus saalisviibijad olla lelle lapsed ja lapselapsed...

Mul oli jube naljakas. Suutsin vaevu-vaevu mitte naerma puhkeda. 

Lell sündis tõepoolest Tartus. Tõsi oli ka see, et ta käis koolis 6 klassi. Jah,- ta käis isegi sõjakoolis -kuid mõistagi mitte vabatahtlikult. Ning tema aastase õpingu tippsaavutuseks jäi lipniku aukraad. Kuid vedurijuht polnud ta kohe kindlasti vaid hoopis tavaline raudteetööline -mees, kes vinnab liipreid, taob vasaraga naelu ning joob koos kamraadidega põõsa vilus viina. 
Just raudteel ta jooma õppiski (ta oli siis 15 aastane). Kaunikõlalised laused lelle abieluõnnest ja hulgast järeltulijatest olid aga lausa kurioossed, sest lelle ainus lihane laps elab Rootsis ja on isaga kõik suhted katkestanud. Ja pole ka ime, kui mõlemad su vanemad joovad (jõid). 

Kogu see ilukõne, mis puldist tuli, oli karjuvas vastuolus mu lelle elujaatava ja mehise maailmavaatega. See, et lellest peale surma vedurijuht ja täiuslik pereisa sai, oli lausa võrratu! On lihtsalt hämmastav, et mõni mees saab joodiku staatuse juba ainuüksi tänu ühele eksimusele -lell suutis oma maine aga kuni lõpuni veatu hoida! See on mehe jaoks kahtlematult tõsine saavutus.

Point oli minu jaoks hoopis muus. Kõik ju teadsid, et ta oli viinanina. Ta käis kell üheksa hommikul poest hommikumantliväel viina ostmas ja oli täis kogu oma pika 40ne päevase suvepuhkuse. Just tänu oma lelle kõrgele renomeele, sain ma tuttavaks kõigi ümbruskonna pättide ja joodikutega. Seda esiteks.

Kuid teiseks tuleb kohe välja öelda tõsiasi, et lell jõi rangelt vaid enda raha eest ja kui raha oli läbi, võis ta pikki aegu täiesti kaine püsida. Ning ta polnud kunagi kellegi vastu vägivaldne. Ta oli selle koha pealt väga vastutustundlik.  Kainena oli ta aga tõeliselt lahe mees -humoorikas, muhe, usaldusväärne, asjalik, viisakas...-tõeline džentelmen! Ta nägi kaabu ja mantliga välja parem, kui enamik mehi. Ning mis peamine -ta suhtus minusse, kui võrdsesse, ja jagas minuga kõiki oma põhjatuid teadmisi maailma asjadest.

Ma olin lellega suur sõber ja ma hoolisin temast väga. Ta oli mu sõber!

Nüüd tehti temast aga hoopis ülipüüdlik karsklasest vedurijuht!

Jätkub...

perjantaina, maaliskuuta 13, 2009

Vedurijuht, ohvitser, ideaalne isa ja abikaasa (I)

Kohtusime isaga peatuses ja jalutasime krematooriumi juurde. See on sihvaka kellatorniga kaunis valge maja . Istusime suurte akendega valgusküllasesse fuajeesse ja lõõpisime üksteise ja käimasoleva sündmuse üle. Pidime ju ootama, kuni eelmine surnu on tuhastamisele saadetud. Ukse kohal olevale valgustabloole ilmus järgmise kadunukese nimi ja talle määratud kellaaaeg.
Olime kõik peaaegu ülemeelikus tujus. Üksnes õde sosistas vahepeal tungivalt, et me isaga liiga kõva lärmi ei teeks ja oma itsitamisega kõrvalruumis toimuvat tseremooniat ei häiriks.

Varsti avanes krematooriumi peaauks ja sisse tuli suur hulk mulle tundmatuid inimesi -peamiselt lapsi ja noori -koos paari täiskasvanuga. Jälgisime neid huviga, sest sellist hulka noori oli kummaline näha. Oletasin, et tegemist on kellegi lahkunu sugulastega. Võtsime isaga pisut vaiksemaks ja püüdsime käituda korralikult, et võõraid matuselisi oma lõõpimisega mitte häirida.

Korraga saabus veel üks grupp matuselisi -koos proua I-ga, kes oli lelle abikaasa (nr 2). Selgus, et kogu eelnevalt saabunud noorteseltskond olid proua I lapsed ja lapselapsed esimesest abielust. See oli ootamatu avastus.

Tablool süttis lelle nimi ja kellaaeg.

Sisenesime kenasse hallide seintega ruumi, kus olid tagasihoidlikud puupingid ning avatud kirst lelle surnukehaga. Mulle näis selline surnukeha avalik eksponeerimine kummaline -kuid samas ka omamoodi huvitav. Lell polnud üldse enda nägu vaid nägi välja nagu mingi direktor -asjalik ja ametlik. Ta oli täiesti võõra välimsega, ja ilma teadmata, et tegemist on mu lellega, poleks ma selles mehes iialgi isa venda ära tundnud. 

Proua I hakkas kohemaid pisaraid valama, ja käitus ka muidu igati traagiliselt. See tundus mulle pisut imetabane. Milleks nutta? Lell elas ju väga mehisel moel ja lahkus peaaegu et suure pauguga? Pealegi oli ta ise suur naljamees ja viinanina, kes suhtus nii matustesse kui ka pulmadesse nagu husaarile kohane. Lell poleks enda matustel küll iialgi nutma hakanud vaid pigem klaasi kärakat võtnud. Sest peamine on ju mõnus meeleolu?

Igatahes asetati kaasatoodud lilled ümber kirstu -ja osaliselt ka kirstu sisse -ning vaadati uudishimulikult kirstus lamavat surnukeha. 

Mulle tundus, et proua I suguvõsa püüdis esitada leina liiga püüdlikult (võin siiski eksida). Ise olin pigem rõõmsas ja ulakas meeleolus. Lell oli ju lahe mees! Selle üle peaks ikka nagu rõõmus olema? Mis sellest, et ta on nüüd surnud? Igaüks sureb ju kunagi -ka mina ise. Ja ma ei saa kuskilt otsast aru, et minu surm oleks mingi melanhhoolne sündmus. Eriti veel juhul, kui õnnestub surra valge ratsu seljas mõõk käes!

Istusime pinkidele ja jäime vaikselt juttu puhudes edasisi sündmuseid ootama.  Uks avanes ja sisse astus keskealine naisviiuldaja, kes hakkas ruumi tagumises nurgas mingit väga kurba viisi mängima. 
"Kõhuvalumuusikat" nagu lell seda oleks nimetanud. Tegime isaga teineteisele silma ja nügisime üksteist sõbramehelikult -nalja saab. 

Viiuldaja kääksutas päris pikalt ja meie vaatasime kirstus lebavat lelle. 

Jätkub...

Tõstame ise kaitsekulutused 2%-le SKP-st!

Mul on suur mure. Mu vintpüssil puudub korralik sihik (on ainult picatinny relss). Isegi raudsihikuid pole (see on nii peen püss). Aga korralik risti, punatäpi ja suurendusega optika maksab umbes 10 000 krooni.

Kunagi siin keegi lasi endale osta 10 000 kroonise pulmakleidi? Ja pärast isegi ei abiellunud. Mis on kokkuvõttes ikka väga mõtetu ost -pulmakleit ilma, et abielluks!

Idee on selles, et tegelikult peaks kodanikud ISE muretsema, et kaitsekulutused jõuaks selle 2%-ni mida me NATOle lubasime. Me peame ju oma lubadusi pidama, eks? Noh.

Mul ongi nüüd ettepanek, et keegi võiks mult midagi ära osta, et ma saaksin oma optika-raha kokku. Pakun välja sellist väärtuslikku kraami: korralikud laste suusad + suusasaapad (sõidetud 2 korda), triitiumsihikud püstolile (tutikad!), fotosuurendi (vene oma, väga stiilne), 2 punast T-särki...

Tegelt on nii, et huvilised peaks ise küsima mida nad soovivad, ja siis ma ütlen, kas seda kaupa on saadaval või mitte.

Õudne! Geenibuss tuleb külla!

Oleksin eile peaaegu ära minestanud, kui nägin tee veeres geenibussi. Ma saan nii aru, et geenimuundajad-mehed sõidavad selle bussiga mööda meie kallist isamaad ringi, ja muudavad inimeste ja taimede geene? Peatuvad kuskil põlluservas ja muudavad kuuskedel geenid ära. Või võtavad mõne külainimese kinni ja süstivad talle naha alla siili geenid, mis aeglustavad südame tööd (külainimene hingab talvel ainult 3 korda minutis!).

Õudne lugu!

See on vastik mõeldagi, et geneetikud kasutavad ära inimeste usaldust kaubabussi, pangabussi, ja raamatukogu-bussi vastu!

torstaina, maaliskuuta 12, 2009

Vegetaristid eitavad Kristust!(?)

Mul tekkis kohe mitu küsimust. Näiteks see (et kui jälle autoriteetidele toetuda), et Jeesus ütles midagi sellist: (Lk 22) "Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist".
Niisiis Jeesus TAHTIS süüa lambatalle LIHA. Sest paasasöömaaja peamine roog oligi seesama lammas. Seega ei pidanud Jeesus seda tegu mingiks eriliseks mõrvaks. Ja vähe sellest, et Jeesus ise sõi -põhimõtteliselt kiitis ta ka heaks lamba tapmise (sest kuidas muidu teda süüa?).
Arvestades nüüd postulaati, et Jeesus ei teinud midagi Jumala tahtega vastuolus olevat, tuleb järeldada, et üks kahest valetab: kas eksib Jeesus -või vegetaristid!

Seega on võimalik, et taimetoitlased eitavad ka kõike muud: pattude andeksandmist, ülestõusmist surnuist, kohtupäeva ja kümmet käsku jne. Mis viib vägisi mõttele, et nad on võibolla koguni saatana teenrid...?

Midagi julgetele ja teotahtelistele (kompass)

Magnetiseeritud õmblusnõel veekausis. Lihtne, töökindel, odav. Ja lisaks veel ilus.

keskiviikkona, maaliskuuta 11, 2009

Purikad tilguvad ilma igasuguse analüüsita!?

Vastupandamatult romantiline vaatepilt oli. Lisaks tekkis küsimus, kas keegi üldse tegeleb jääpurikate uurimisega? Näiteks mingid purika kasvuabelid? Tilkumisheli salvestamine ja helitugevuse mõõtmine erikujuliste purikate puhul? Tilkumiskiiruse integraal?

Kõik need asjad on ilmselt ikka veel avastamata ja läbi töötamata. Ja ometi räägitakse, et Eesti vajab innovatiivsust!? Kus see innovatiivsus siis on? Mh?

Hõberist

Tehtud Itaalias, asub Viljandis.

tiistaina, maaliskuuta 10, 2009

Milline on meesterahva arvates kaunis naine?


Käesolev pildivalik peaks sellele küsimusele täiel määral vastama. Avastasin seinalt 7 tööd pealkirjaga "Kaunis naine". Tüdrukud kujutasid oma piltidel eranditult kõhnu naisi. Poisid aga eranditult matsakaid (poisse oligi vaid 2: Joosep ja Mattias). Seega on selge, et poisid ja tüdrukud tajuvad seda teemat täiesti teistmoodi. Põnev!

Mees ei tohi olla kiilas ega priske

Kerkis üles veel üks teema -seoses vallaliste ahistamisega. Ilmneb, et ka vallalised tütarlapsed ise on parajad ahistajad.
Sobivatele meeskandidaatidele on püstitatud üpris kummalisi ja arulagedaid nõudmisi.

Näiteks peab mees olema täiusliku välimusega ("pruunid silmad", ja ei tohi olla kiilakas, ega kergelt paks. Samuti ei tohi soovitavalt olla muid füüsilisi anomaaliaid).
Ta peab olema huvitav (st räägib palju ja oskab tantsida ning ostma aegajalt lilli).

Need ootused on kõige tähtsamad.

Leebus, heatahtlikkus, kannatlikkus, vaprus, sõnapidamine, lai silmaring, huumorimeel ja muud taolised pehmed väärtused ei kaalu üle puuduseid esimeses kahes punktis. Nii lihtsalt on.

Mulle näib, et osad tütarlapsed on kandnud moeajakirjades nähtu üle ka meeskanditaatidele...

Eesti loodus (mets jmt -täienduseks eelmisele postitusele)





Tibikari sõitis maale
ei nad korjand põllalt kaale
Hoopis uue jeebiga
läksid metsa telkima
Siidrit veini aina jõid
klaase muudkui kokku lõid
Loomad kuulsid kisa-kära
kaugele nad jooksid ära
Siis aga vingerdas kohale madu
tibid olid metsast kadund
Oih nägid sa vää mis see oli
jah nägin, issand kui vastik
Ei põhupead teadnud
see ju Saaremaine rästik.

Luuletus pärit forum.planet.ee -st.