maanantaina, syyskuuta 15, 2008

Nüüd ma saan aru, miks koerad rattureid taga ajavad ja busse hauguvad.

Eile oli nii, et hiilisin parasjagu metsas (mul oli seal asjaajamist), kui korraga! -mingi krõbin! Vaatan sinnapoole ja pähe tekkis mõte, et ehk on mingi hulkuv koer? Järsku hiilib mind ja tahab kallale tulla? Võibolla läheb võitluseks?
Sättisin siis ennast kallaletungiks valmis ja seirasin tähelepanelikult võsa. Otsustasin koerale korralikult vastu hakata.

Siis korraga nägin eemal lehestikus vilksatavat suurt MetsKitse, kes liikus "Vana Onni" suunas. Kuna onnist paremal oli autotee, siis oli ilmselge, et Kits jääb peagi autotee ja onni vahele lõksu ja ma saan tal põgenemistee ära lõigata. Liikusin kiiresti edasi mööda soist nõlva, püüdes Kitse autotee vastu lõksu ajada. Aga Kits oli muidugi kiirem ja jõudis vasakule metsa putkata. Vahemaa oli miski 10-15m.

Ta eriti edasi ei jooksnudki, jäi seisma ja passis natukene aega puude vahelt, enne kui päriselt uttu tõmbas.
Ja pärast ma alles mõtlesin, et miks ma MetsKitse üldse taga hakkasin ajama? Kas ma tahtsin ta maha lüüa või (jahiseadus ei luba!)? Tahtsin teda jooksupealt katsuda või? Või näha kui lähedale ma pääsen? Täitsa imelik aktsioon oli igatahes. Mingi puhas instinktide värk.

3 kommenttia:

Anonyymi kirjoitti...

ürgne kutse
loonatalu

Asjadest kirjoitti...

Njah. Ega pole midagi teha, kui ikka juhtud metsas kitse või jänest nägema -kohe vaja minna taga ajama ja jälitama.

Anonyymi kirjoitti...

Ega jah, kui inimene nii tõbras on siis pole TÕESTI midagi teha. Oleks sul hea kui mingi faking hirmutav asi SIND autotee vastu lõksu ajaks!!! Mine arene kuskil, mine tee kuskil avarii, kakle bemmi-kristjaniga või sure ära.