Seda "usun endasse"-asja pole ma kunagi päris lõpuni mõistnud. Sellest saan veel aru, et inimene peab ennast usaldama -enda suutlikkust, võimeid, oskuseid ja vastupidavust, ent USKUDA endasse on ju täiesti ajuvaba. Uskuda saab millegisse, mis on püsiv või vääramatu, millegisse, mida pole hetkel näha, ent mis tuleb ja juhtub. Ja isegi, kui ei juhtu, siis see OLEKS VÕINUD juhtuda.
Kuid mida me siis endas saame uskuda? Mis on meis sellist, mis on püsiv või "saabub kindlasti"?
Kas me oleme eksimatud? Ei ole. Kas me oleme head? Ei ole. Kas me ei vea kunagi alt? Veame küll. Kas me ei tee kunagi ülekohut? Teeme. Kas me oleme surematud? Ei ole. Kas me suudame lõputult? Ei suuda. Me ei suuda end isegi oluliselt ilusamaks teha -kuigi silikoon, droogid ja botox on selles veidi abiks olnud...
Tegelikult ei ole meis midagi, mis oleks püsiv või jääv. Meis pole midagi sellist, mis annaks kaasinimestele põhjuse meisse ja meie võimetesse uskuda. Ainus milles võib kindel olla on see, et me oleme ebaõiglased, vananeme ning lõpuks sureme. Lisaks oleme me juba lapsest peale tohutult mõjutatavad. Pole just eriti palju millesse uskuda, eks?
Ok. ma võimn mõelda, et "polegi vaja, et teised minusse usuvad, kui ma ise endasse usun". Kuid see ei muuda midagi. Ma olen ikka see, kes ma olen -isekas ja endast heal arvamisel olev surelik. Kõik see millesse noorena endas uskuda võib, jätab inimese ühel kenal päeval maha ning alles jääb vaid tema sisemine mina. See, kes sa tegelikult oma hingelt oled.
Seetõttu tundubki jutt nn usust endasse mingi naiivne lapsikus või pettus.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti