(III)

Lõpuks kõne lõppes ja publik võttis kirstu juurde spontaansesse järjekorda, et lellega "hüvasti jätta" (tseremooniameister oli lubanud lellele isegi pattude lunastust ja peatset ülestõusmist!).  Seisin ise pisut eemal (saba lõpus) ja jälgisin toimuvat suure hämminguga. 

Proua I suguvõsa möödus kirstust -ja kõik puudutasid käega surnukeha laupa -kaasa arvatud lapsed. Märkasin, et paar tüdrukut kartsid seda teha, kuid tegid siiski. 

Saba sai otsa ning proua I märkas, et mina pole surnukeha veel katsunud.

"Jäta kah lellega hüvasti" pöördus ta üpris käskival moel minu poole.

"Ma olen lellega juba hüvasti jätnud. Kõik on korras" vastasin. 

Õnneks jättis ta mu rahule.

Tõttöelda jäi selline arhailine hüvastijätt mulle suureks mõistatuseks. Milleks on vaja surnut kirstus paitada ja katsuda? Tegemist on ju laibaga -surnuga -ja surnud tunduvad kõik samasuguselt külmad ja ebasotsiaalsed. Ning milleks peavad sellises aktsioonis osalema ka lapsed? Kas mingi kogemuse pärast? Kogemuse mõttes võiks sellisel tegevusel tõesti ehk mingi mõte olla? Sest erinevalt abikaasast, puudub sugulastel ju lahkunuga piisavalt isiklik kontakt, et tasuks surnukeha paitada vmt?

Peale "hüvastijättu" võttis viiuldaja taas üles järjekordse haleda viiulisoolo, millega samaaegselt hakkas suletud kirst põranda alla vajuma.

Kirstu kadumine mustavasse neljakandilisse auku oli huvitav vaatepilt. Tundus, nagu oleksin osaline mingis kolmanda kategooria õudusfilmis, kus on just aset leidnud järjekordne tapatöö.

Jäime õe ja isaga ruumist lahkumisega viimasteks. Õue jõudes tabas mind järjekordne hämming: pool proua I suguvõsast (sh ka proua I ise) pahvis õues andunult suitsu. Tõmmati mingeid odavamatsorti sigarette ja räägiti tavalist asjalikku juttu. Harrast leinameeleolu, mis oli valitsenud kirstu juures, polnud enam märgata. 

Vahetasime proua I sugulastega  veel mõned laused ning suundusime õe ja isaga bussile, et leida linnas mõni õdus kohvik, kus üheskoos juhtunu üle muljetada ja tass kohvi rüübata.

Jätkub...