Tegemist on küll P7 vaimusünnitisega, aga see meenutas mulle midagi hoopis muud. Kui ma olin päris pisike poiss, pidin millegipärast koguaeg üksi kodus olema. Kuid sellest polnud midagi, sest mul oli palju mängusõdureid (kokku umbes 160tk). Ja pole midagi paremat, kui keerata põrandavaip nii hunnikusse, et tekivad nagu mäed, ja siis sõjaväed mäekurudesse paika panna. Kui kurus olid kartmatud ja vaprad mehed, võis läbipääsu vallutamine terve õhtu aega võtta. Vahepeal tegin võileiba ja siis sõdisin edasi.Pärast, kui ma suuremaks kasvasin, oli mul natukene häbi, et ma mängusõduritega mängin.
Arvuteid ju sellal ei olnud, eks?
4 kommenttia:
See võileiva koht on hea. Just seal meenus mulle ülimõnus tunne, kuidas pisikesena oli vaja vahepeal sööma minna kusagilt ülitähtsa asja kõrvalt. Ja kuidas peale sööki sai jälle sellesama ülitähtsa ja huvitava asjaga väga süvenenult tegeleda. Kift.
mina olin kodus oma väikese vennaga ja meie panime vatiteki samamoodi hunnikusse ja mängisime pupsikutega (eriti pisikesed beebinukud; mina ei lasknud vennal mingeid sõdureid nukkude asemel kasutada) koopas elamist ja mitmekorruselist maja jne. täitsa samad mängud! :)
Eks ma olin ka ise sunnitud päris alguses nukkudega mängima. Seda eelkõige seetõttu, et tüdrukud (=õe sõbrantsid)ju mängisid ja ma pidin sellesse gruppi kuidagi ennast sisse sööma. Ei võinud ju lasta ennast eirata!
...loos on mõned ebatäsused,need lahingolukorrad ei lõppenud tavaliselt sama päeva õhtuks ära,vaid kestsid ikka nädalaid...terve perekond pidi sell ajal ülipüüdlikult varvastel mööda tuba sehekndama,et mitte tekitada korvamatut kahju käimasolevale lahingule...
Lähetä kommentti