Kui ma oleks laps, ja näeks sellist ronimisredelit -mul jookseks juhe kohe kokku! See on mu jaoks vähemalt sama keeruline asi nagu mingi algoritm või tangens. Kujutan ette mida laps tunda võib -tahaks nagu ronida, aga ei tea kuidas seda teha -redel on nagu mingi teoreemi tõestus. Lapsed peaks saama ikka lapsepõlve nautida mitte ei peaks hakkama kohe mingeid võrrandeid lahendama...!
maanantaina, toukokuuta 25, 2009
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
5 kommenttia:
...aga need lapsed kes kohe vedeleks ei löö ja ronima lähevad neist saavad insenerid ja teadlased
Teine variant on, et nad ehitavad endale garaažis salaja uut tüüpi (maa magnetvälja-jõudu kasutava)lennumasina ja hüppavad sellega siis Lasnamäe pangalt alla.
Ma kuulun nende hulka, kellest siis vist kunagi inseneri või teadlast ei saa. Sest meil oli maal vanasti selle asjapulga analoog olemas, lasteaia hoovis. Eriti äss oli see, kes sinna torbikusse sisse ronis. Ja ma ei suutnud seda kunagi teha, sest seal ronides ma ei saanud kunagi aru, mispidi ma paiknen üldse.
...
Hiljem käisin kaarega mööda. Õnneks on see nüüdseks vist vanaraud.
:)
Super! Selgub, et maailm ei koosnegi ainult geeniustest nagu ma peaaegu juba arvama olen hakanud. Õudselt närune tunne on, kui sind ümbritsevad vaid tarkpead ja sina oled ainus kellel küsimused keelel kipitavad.
Ma tean, mida te tunnete.
Lähetä kommentti