Tuttav meesterahvas kurtis, et kaasaegsed autod on kaotanud oma emotsionaalse väärtuse (ilmselt ei pidanud ta silmas Bugattisid). Asi on selles, et inimeste side oma autoga on hakanud murettekitavalt nõrgenema. Soetatud autosid müüakse kergekäeliselt, neid ei viitsita putitada ja neisse suhtutakse, kui praktilisse töövahendisse.
Asjade selline areng lisab meeste riskikäitumisse taas ühe ohufaktori, sest devalveerunud emotsionaalse väärtusega autole on endast lugu pidaval mehel väga raske oma minapilti rajada. Vanasti oli selles mõttes palju lihtsam, sest ainuüksi auto omamine tugevdas oluliselt mehe enesehinnangut. Mitte nagu nüüd -et tuleb osta vähemalt Bugatti...
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
5 kommenttia:
Sa oled võõrandunud tehnikast - jõuab veel ravida.
I love my Car
mhmh, minu isale oli auto ikka tähtsam kui naine. sellele pühendas ta kogu oma ja raha. vana must volga...
Võib-olla on asja nimi rutiin? Kui mees kasutab autot igapäevaselt töölkäimiseks siis, nagu nais(t)egagi, tuleb teadlikult pingutada, et "sädet" alal hoida.
Kuidas ma tunnen ära, et olen ohuolukorras? Kas mu autol peaks kindlasti nimi olema, millistes olukordades ja kui tihti ma peaks oma autoga rääkima?
Aga kui mees kasutab naist rutiinselt ? Kas peaks temaga siis veel rääkima ka hakkama sellest?
Auto puhul piisab mõistmisest.
:D
Lahedad humoristid olete ;)
Lähetä kommentti