Seik juhtus hiljutisel KL õppusel, kus tuli suusatada ja üle elada nn varitsus. Kuna tegemist oli "mänguga", toimus ka kogu dialoog mõistagi jutumärkides.
* * *
Olen jaomeedik ja suusatan esimese jao viimase mehena. Minu taga u 30m vahega suusatab jagu nr II. Ümbruseks on suhteliselt tihe männinoorendik. Nähtavus 2-10m.
Korraga kostab eestpoolt tulistamist ja keegi karjub "vaenlane ees!". Mehed viskuvad lumme ning püüavad avada vastutuld -jamades samal ajal jalas tolknevate suuskadega. Suusad ei taha kuidagi ära tulla...-siit-sealt kostab karjumist ja paanika kogub vaikselt tuure. Vastane on meist 5-10 m kaugusel.
Otse minu ees on tobe männivõserik, nii et näha pole midagi. Tulistan umbropsu -pigem enda rahustamiseks, kui lootuses vastast tabada. Suusaklambrid ei taha ikka veel järele anda...
Korraga kostab vasakult hõige "Esimene jagu tiibab -teine katab!". See võib tähendada vaid seda, et tuleb pimesi läbi männipuhmaste trügida ja eeldada, et teised teevad sama. See on väga halb idee kuid parata pole midagi. Ei saa ju lõputult suusarajale vedelema jääda ja ennast maha lasta tappa.
Sumpan entusiastlikult põlvini lumes ja täristan vahepeal oma automaatrelvast lähimaid põõsaid. Profülaktika mõttes viskan end aegajalt ka lumme ning vingerdan koos oma lahingrakmete ja muu mandiga "osavalt edasi". See on tegelikult ju päris vahva...
Olen männivõserikus edasi tunginud u 3m, kui vasakult kostab taas kisa ja ma eristan sõnu "haavatud" ja "meedik". Keegi on vist pihta saanud? Sumpan lähemale ja -tõepoolest! -samas lebabki tervelt 2 haavatut!
"Kas sa rääkida saad?" küsin.
"Jah"
"Kuhu sa pihta said?"
"Kõhtu..." (=mees on sama hästi, kui surnud)
Vastane avab vahetus läheduses taas tule...
Püüan meest sättida, et teda lahingupaigast eemale lohistada. Ta on raske (liiga raske!) ja ma ei saa ta lahingrakmete küljes olevast sangast kinni...
"Me saame siin nimodi kõik varsti surma!"
"Aitäh! See oli nüüd küll väga motiveeriv!" vastab haavatu ja ma mõistan, et olen teinud suhtlemisel suure vea.
"See motiveerib kohe täiega..."
Vaatan lumes vedelevat relvavenda ja näen, et hoolimata sellest, et tegemist on mänguga, võtab ta mu repliiki tõesti isiklikult. Ma ei hakka vabandama (mida oleksi öelda?) vaid püüan teda eemale sikutada. See ei õnnestu eriti (= kes käseb sul ennast nii paksuks süüa?!)...
Minu rõõmuks kostab käsklus "Olukord seis!" ja ma ei pea sellepärast enam süümepiinu tundma, et inimesele enne surma ebameelivat tõde meelde tuletasin. Samas -teist korda ma seda enam ei tee. Tulevikus saavad kõik haavatud terveks ja jõuavad peagi koju. Kõik läheb hästi...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti