Tunne, et kannatused on mõttetud (ja ebavajalikud) -ning neil näib puuduvat igasugune arukas seos inimese elu ja eesmärkidega, on ilmselt tuttav igale inimesele, kes on väljaspool 12%-i. Kuid samas -pikemal kaalumisel märkame me selles oletuses silmatorkavat loogikaviga.
Kui kannatustel puudub inimese jaoks eksistentsiaalne tähendus, ei või mõtet omada ka õnn. Juhul, kui kannatustel puudub mõte, puudub see ka õnnel. Kui meid ei kõneta õnnetus, ei saa seda teha ka õnn. Mis tähendab, et KOGU meie eksistents on mõttetu ning ainus mõõdupuu mille alusel sündmuste "väärtust" hinnata on füüsiline ja emotsionaalne mugavus.
Juhul aga, kui me arvame, et õnnetustel on inimese jaoks olemas mingi eksistenstiaalne mõte, võime sama arvata ka õnne kohta.
Üks asi mida kannatuste mõtte toetuseks võiks ehk esile tuua on idee, et läbielatud kannatused muudavad meid (tihti halvemas suunas) ning paljastavad meie inimliku loomuse tõelise ja varjatud olemuse. St, et me saame teada, kes me tegelikult oleme (=kui head või halvad). Seega saame me läbi kannatuste endast teadlikumaks ja ehk sellevõrra ka targemaks, mõistvamaks ja kaastundlikumaks. Sama võiks kehtida ka õnne puhul...
Aga kuulge -mis mõte oli sellel, kui ma endal jalast 15 cm naela läbi astusin?!
Ei ole
|
8 (50%)
|
On küll
|
6 (37%)
|
Ma ei tea mis see kannatus üldse on
|
2 (12%)
|
9 kommenttia:
Kuidas sa jõudsid tõdemuseni, et kannatamine on elu mõte?
Ma saan sinu väitest "Pooltele inimestele tundub elu mõttetu" aru, et need kes ei näe kannatustel mõtet ei näe seda ka elul?
Ei, ei. Mitte seda. Point on selles, et kui me hindame kannatusi mõttetuks, siis ei või omada EKSISTENTSIAALSET mõtet ka muud emotsionaalsed ja füüsilised nähtused, mis meile osaks saavad. On ju nii? See on loogiline.
Asjadest
Pealkiri on jah veidi liiga julgelt üldistav, aga põhimõtteliselt midagi valesti ka ei ole ju. Kui õnn ja õnnetus on mõttetud, siis ei jää alles eriti palju, mis elule mõtte annaks. Peale asjade loomulikult ;)
Asjadest
No vaatame loomariiki üldisemalt, aine ringkäiku sai koolis ju õpitud. Mis on hiire elu mõte? Olla saagiks kassile. Miks kass teda enne söömist kiusab ehk kannatusi põhjustab? Et liha adrenaliinist magusamaks muutuks.
Ja siis võiks edasi arutada inimese eksistenti ja kannatuste mõtte üle, sõltub millisest nurgast läheneda...:)
"Et liha adrenaliinist magusamaks muutuks."
Eee, kas selle kohta on ka mingi teaduslik tõdemus?
Kui on, siis paluks restorani menüüs teada anda, kuidas liha töödeldud on - algusest peale.
Kiilike, mis asi see on, et nagu millegi üle arutleda, nii kohe hakatakse inimestele loomi eeskujuks tooma?
Näib, et enne, kui asuda vastama küsimustele elu mõtte üle, tuleb vastata küsimusele, mis vahet on inimesel ja taksikoeral...
Michael Hollebecq "Jääda ellu". Minu manifest aastast 2003 vist juba.
Et ilmaaegu üritatakse kuritegevust ohjata? Röövlid-mõrtsukad aitavad meil üles leida meie paremat mina. Kui just innukuses maha ei noti. Aga siis saavad meie lähedaste hinged ülendatud.
Ah, ma niisama nokin. :)
Ei no siin ongi nipp, et kannatused ei pruugi tähendada iseenesest veel mingit ülendamist. Vastupidi. Jätkuvad katsumused ja kannatused pigem lõhuvad inimest. Ent jäädes kannatlikuks koidab kunagi ehk päev, kus kõik on jälle hästi ning siis on võimalik hinnata läbielatud kannatuste tähendust. Võimalik, et need muutsid meid ettevaatlikumaks, analüüsivamaks, vapramaks või hoopis -isekamaks. Kuid seda mis selle kõige tegelik mõte oli me veel ei tea... -või kas üldse oli.
Lähetä kommentti