Vaestest I

On olemas inimesi, kes ei tea, mis on vaesus. Neil on vaesusest olemas vaid teoreetiline ettekujutus. Ning kuigi paljud inimesed võtavad vaesuse teemal aegajalt sõna, jääb see nende jaoks siiski pisut eksootiliseks aineks, sest vaesus asub "kusagil seal" -Kuigatsis, Rõngus või Vastseliinas. Ometi eksisteerib meie kõrval paralleelmaailm, kus elavad, kannatavad ja surevad - vaesed.

Vaesus on häbi. Vaesus tähendab ilmajäämist. Hirmu homse ees. Koledaid ja kulunud riideid. Väljatõugatust. Üksindust. Pettumust. Alandust. Loobumist... -ning loomulikult ka kõiki väliseid nähtuseid nagu külm, nälg ja väsimus. Vaesus muserdab inimese ning muudab ta lootusetuks, kibedaks ja jõuetuks. Ta saab loota vaid endale või mõnele endasarnasele saatusekaaslasele.

On vale arvata, et need, kellel läheb paremini, tunnevad vaeste vastu kaastunnet. Ei. Enamsti nähakse vaeses võimalust kasu saada, sest vaest inimest on lihtne enda huvides ära kasutada. Ta on ju meeleheitel ning klammerdub iga võimaluse külge enda olu parandada. Seega on ta valmis paljuksi millega hakkamasaav inimene ei lepiks. Vaene on sunnitud varjama ja valetama. Salgama enda põhimõtteid ning ettekujutusi. Vaene peab nii sageli loobuma enda unistustest ja lootustest, et ühel hetkel lakkab ta lootmast ning halvemal juhul vajub meeleheitesse ja käegalöömisse. Pingutamine tundub mõttetu, sest näib, et see ei toimi. Näib, et kõike määrab mingi kuri saatus millele on peaaegu võimatu vastu hakata.

On iseloomulik, et vaesust peetakse inimese enda süüks -kuigi sageli on vaesuse põhjuseks erinevad stardipositsioonid.

Jätkub