Ehe mõtlevale inimesele

Hea näide sellest, et sügavamõttelisuses on tavaliselt vähe bling-blingi. Huvitav, miks see nii on?

Tugitoolistrateegia ja Taktikaline Puljong

www.militaar.net -s on käimas täitsa huvitav arutelu VG-de taktika ja strateegia üle. Tegin kaks joonist, kus esimene kujutab siniste jaoks steriilset ja ideaalset taktikalist olukorda ja teine seda, mis tegelikult juhtuma hakkab. Küsimus on selles mida teevad punased, et jõuda ilma suuremate eksessideta siniste ruudukesteni.

Midagi pole parata -punane lind meenutab mu õnnist lelle...

Lind on väga sellise näoga nagu siis, kui Lellel oli puhkus...
(Tegemist on P7 originaalloominguga, mis võib tähendada vaid seda, et Lell saadab läbi P7 teispoolsusest sõnumeid).

Millele see seade sarnaneb?

Sellel -ja ühel teisel seadmel -on mitu VÄGA olulist sarnasust...-mis omakorda loob mõlema aparaadi puhul täiesti uutlaadi kvaliteedi ja mõõtme. Äärmiselt huvitav leid, muide!

Asümeetria võidukäik

Mh. Misasi see veel on, et 200 a tagasi oli valitsev maailmakäsitlus sümeetria (enamik asju olid valmistatud sümeetriast lähtudes) , nüüd aga asümeetria? Kas see näitab mingit kvalitatiivset nihet inimeste mõtlemises? Kas varem oli ühiskond nö kahemõõtmeline, kus igasugused kõrvalekalded olid keelatud? Kas sümeetria võrdus tsiviliseeritusega?

Ja miks nüüd siis teisiti on? Mingi värk igatahes toimub...

Sõjaajaloo kaasaegsed pöördepunktid

Oli aeg, kui suhkrutüki kättesaamiseks purgist tuli omada vähemalt hõbedasi suhkrutange -sest see oli tsiviliseeritud suhtumine (ega inglased ilmaasjata 1901 aastal lahinguväljale oma hõbeserviise kaasa ei võtnud). Vanasti tuli sõjaväel eluga hakkamasaamiseks vooriga kaasa vedada igasugust peent kraami mida lahingu võitnud pool siis pärast nähtud vaeva palgaks mõnusalt röövida sai (igasuguste laagrite röövimine oli kõigi muistsete lahingute tipphetk)-mitte nagu nüüd, kus võitja leiab vaid papptaldrikuid ja plastiklusikaid. Ei mingeid tikitud Itaalia kangaid, vürtse, hõbetuttidega telke, kullaga kaunistatud relvi, piiskopirüüsid, hõbenõusid, ilusaid hobuseid jmt, mis muistsetel aegadel elule positiivse majandusliku mõõtme andsid...

Muistsed inimesed polnud lollid. Kui õlletagavara linnuses lõppes, anti kohe alla.

Kuhu suudmeleegid kadusid?

Vaatasin läbi mõningaid klippe ja märkasin ühte huvitavat nähtust. Mis värk nende suudmeleekidega on? Miks alguses on ja pärast pole? Nii tõhus kompekas, et kustutab põleva püssirohu ära? Või on püssirohi ise nii tõhus, et põleb enne raua suudmeni jõudmist ära?

Mõned muinasaegsed helmed

Päris rajud sukad...

Granaatõunamahl

On kiire ja ostan seepärast E6-le trennijoogiks kõrrega granaatõunamahla: "Granaatõunamahl on ju tervislik?" mõtlen seda tehes enamisi.

E6 mekib mahla ja muutub iga kõrretõmbega mõtlikumaks. Lõpuks muutub päris äraolevaks ja märgib mahlapakki tagasi ulatades: "Ma ei taha enam seda hirmu faktorit!".

Tuleb vaid nentida, et granaatõunamahl on tõesti päris karm jook...

Galerii MÄSU rokib täiega

Eilne väga alternatiivne avastus Kalamajas (Kalamaja on vist Balta taga -seal sokivabriku juures?). Aknast vaadates tundus sees igasugu huvitavaid asju olevat. Näiteks mõned väga kobedad puust linnud.

Galerii kui niisugune on ise ka lahe -eriti veel, et Märt Sultsi nimeline.

Ehtenäitus MALE

Pree...!!!???

Reedel avati galeriis Iida ehtenäits MALE. See oli tüüpiline meeste ehtenäitus selles mõttes, et kogu töö tegid ära naisterahvad. Kõik, mis selle näitusega seotud oli, oli puhtal kujul naiste algatus ja teostus: väljapaneku idee, kujundus, kutsed, suupisted, veinid, ekspositsioon, programm jne jne. Isegi suhtlemise eest vastutasid suuremalt jaolt nemad. Kuid aplausi pälvisid loomulikult mehed. Üldse näib meestega olevat sellised lood, et nad ilmuvad kohale alles siis, kui on vaja vastu võtta auhind või pälvida karikas, saada osa tänukõnest või kuulsusest. Peale lillede kättesaamist joovad nad oma veini ruttu ära ja jätavad klaasi muhedalt nalja visates kraanikausi servale ootama, et keegi selle pärast ära peseks.

Näitus ise oli hea. Eve ja Piret (ning ilmselt ka Birgit?) olid taaskord teinud paremini, kui reaalselt võimalik, ja kujundanud väga kauni väljapaneku. Rääkimata juba Kristinast, kes tegi kogu ürituse üldse võimalikuks.

Jälgisin pisut ka kokkutulnud meesterahvaid ja pidin pahameelega nentima, et enamik neist olid väga tsiviliseeritud. Keegi ei kandnud nokamütsi ega Lakers-i jopet. Keegi ei norinud tüli ega püüdnud oma positsiooni hierarhias parandada...-mis paneb küsima, et mis toimub? Miks ei toimunud õues ühtegi mehist kaklust? Miks ei proovinud keegi kiirendusvõistlust korraldada?

Ainus helgem hetk kohaletulnud mees-esmakursuslaste jaoks oli see, et peale kestvat pingutust jõid nad ennast galerii sisehoovis täis, lõhkusid ära majja viiva ukse ja kukutasid kaasasolnud tütarlapse aknasse, misjärel tuli talle kiirabi kutsuda. Loomulikult aeti selle käigus üles ka galerii omanik ning korraldati talle äärmiselt ebameeldiv ja külm öö. Tulemuseks oli ehtekunstnike usaldusväärsuse ja maine katastroofiline devalveerimine kõigi normaalsete inimeste silmis.

Tagajärgede koristamise eest hoolitsevad mõistagi taas naisterahvad...

Hakkan vist vanaks jääma...

Täitsa hirmus lugu juhtus.

Tosserdasin köögis ja tekkis mõte, et peaks garaažist õlle tooma ja natukeseks sügavkülma jahtuma panema. Läksingi siis garaaži -vaatasin natuke ringi -ja ei suutnud meenutada, miks ma üldse garaaži olin tulnud...

Kobisin tagasi kööki ja püüdsin uuesti meenutada. Alles siis tuli meelde, et pidin ju õlle võtma...

Kas see hakkabki nüüd nii olema või?

Väikese ökojäljega ööbimispaik

Staatiline elekter -või mis?

Ühel päeval demonstreeris P7 väga näitlikult staatilise elektri olemasolu. Imelik nähtus. Eriti arvestades seda, et u 400 a tagasi ei saanud keegi aru, miks see tehnilises mõttes tekib ja seda tuli seletada kuidagi teisiti. Näiteks mingi võluväega vmt. Tundub, et maailm oli sellal omajagu huvitavamgi, sest keegi ei saanud teha nägu, et ta teab kuidas asjad on. Sellesmõttes on füüsikud väga tüütud, et nad ei jäta kujutlusvõimele mingit ruumi. Endal neil kujutlusvõimet pole, ja siis ei taha, et ka teised oma peaga midagi mõtlevad...

Räpane küünal

Eile asusin siis -peale pikka viivitamist -uurima muruniiduki küünalt. Sest niiduk ei käivitunud isegi kõige usinama nöörist tõmbamise peale. Ja nagu karta oligi, osutus küünal üliräpaseks. Isegi nii räpaseks, et pani imestama. Ma olen kuskilt kuulnud, et üllatumisvõime on väga tähtis asi.

Ökopastakas ja seedimist soodustav pastakas

Ökopastakas on päris tähelepanuväärne. Tegu on sisuliselt makaronist tehtud kirjutusvahendiga. Pole muud, kui paned makaroni ühte otsa märja nuudli tropiks ette ja ongi valmis. Tuleb endale ka selline teha...

Kartulininaga ingel

Küüniline tekst haigla seinal

Tuleks kehtestada seadus, et aerosoolvärve saab soetada alates 21 eluaastast...
* * *
Üritan tulevikus kajastada helgemaid ja positiivsemaid asju.

Lahkujatel on alati lihtsam

Rändlindude lahkumine on üks ilusamaid asju mida on võimalik näha. Tahaks nagu nutta või midagi...

Miks sõdurid seda teevad?

Seoses hiljuti möödunud linnalahingu-õppusega, tekkis taas küsimus, miks mehed seda teevad? Mis paneb inimest -täiesti arukat ja normaalse närvikavaga meest -ründama ähvardavat pimedat ukseava, kus sind võib oodata vaid kurjus oma kõige julmemal kujul? Mis pani tuhandeid IMS aegseid sõdureid ronima välja oma kaevikutest, et seada oma liha ja veri vastu halastuseta rauale, mis sandistas ja tappis valimatult nii kangelasi, kui argpükse? Miks kinnitasid vene sõdurid Stalingradis peale laskemoona lõppemist relvadele täägid vaid selleks, et surra sakslaste kuulide all? Miks?

Nad ju teadsid ette, mis juhtub? Või kas ikka teadsid?

Jagan lugejatega mõningaid tähelepanekuid asjaoludest, mis tunduvad mängivat suurt rolli selles, et mehed teevad asju, mis terve mõistuse seisukohast näivad olevat hullumeelsus (väikese huumoriga muidugi):

1) paks riietus loob turvatunde. See on fakt. Olles ajanud endale selga paksud talvepüksid, kampsuni, talvejope, killuvesti ja lahingrakmed, pluss kiivri ja mütsi, tunned sa ennast oluliselt kaitstumana, kui näiteks alukate väel ringi silgates. Sa oled oluliselt kogukam ja tundub, et keha kattev paks riietus on otsekui kuulikindel kaitsekiht (sa muidugi tead, et teoreetiliselt see nii ei ole, kuid praktikas pole sel teoorial tähtsust). Kohev ja paks riietus loob turvatunde, ning loob eeldused kõikvõimalikeks meeletusteks (just seetõttu tuleb tunda suurt aukartust zuulude ja teiste ees, kes kasutavad minimaalselt kehakatteid).

2) Kui sul on relv, võid sa võidelda. Sa pole ohver. Ükski mees ei taha tunda end ohvrina -kellenagi, kelle saatuse üle otsustatakse. Olles relvastatud, tunneb mees end võitlejana, sest "ma võin vajutada päästikule, ja otsustada enda (või kellegi teise) saatuse üle". Isegi juhul, kui salves on viimane padrun, on olemas võimalus võidelda -hakata vastu ülekohtule, hoida oma vabadust, karistada tehtud kurja, maksta kätte jne jne. Relv tekitab tunde, et sa pole vaid mutrike vaid sinust sõltub midagi ülimat -kellegi (=enda) elu.

3) Me jagame sama saatust. On harv juhus, kui sõdur on lahinguväljal üksi. Enamasti ollakse koos teistega, ning olgu olukord nii lootusetu kui tahes -ikka leidub neid, kes on osanud endale sama halvad kaardid kätte mängida. Mõte, et sa pole oma hädas ja katsumustes üksi, on väga lohutav ja kindlustandev. Kaaslaste olemasolu annab julgust hakkama saada ja vastu pidada. See on taas üks eeldus võitluseks. Juhul, kui kaaslased on surnud -jääb alles võlg nende surma eest kätte maksta ja nende poolelijäänud üritust jätkata. Vastasel juhul oleks nende surm ju mõttetu? Kas surnud kaaslased on kaaslased...

4) Soe toit annab uut lootust. Sõdurite toitmine on otseselt seotud nende agressiivsuse ja võitlusmoraaliga. Ilma toiduta ei kesta kohusetunne kuigi kaua. Nälgiv inimene mõtleb vaid ellujäämisele.

5) Võibolla ma siiski ei sure?. Kuigi tõenäosus, et sõdur sõjas hukkub, on suur, ei tundu see siiski eriti reaalne. Seda on väga raske ette kujutada. On see üldse võimalik, et just mina olen see, kes järgmisena surma saab? Ja mis siis saab...? Aga praegult pole ma ju veel surnud? Ma elan! Ja võibolla seda ei juhtugi...-ja kui ka juhtub, siis...-seniks aga vahetan relvale uue salve...

Me elame hetkes. Me tajume vaid hetke.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et sõdurite liikumapanevaks jõuks on (paks) riietus, relvad, saatusekaaslased, toit ja surma irreaalsus. Kõik muu on sekundaarne.

Ja loomulikult peaks maailm olema hoopis teistsugune.

Terasest supihoidik-klapp

Tegemist on väga leidliku ja vastupidava tehnilise lahendusega. Supikausiga ei saa midagi juhtuda -kui keegi just kogemata sisse ei astu.

Mida peavad mehed silmas ruumide puhastamise all

Taas leidis kinnitust tõsiasi, et mehed ei taipa puhastamisest ja kodusest heakorrast mitte mõmmigi. Nende arusaam kogu teemast on meestele tüüpiliselt isekas ja primitiivne. Esiteks on nad veendunud, et ruumi ei tasu siseneda üldsegi mitte uksest vaid sobiv auk tuleb ise teha -ja soovitavalt õhkides. Mida suurem on auk seda parem -seda lihtsam on ruumi sisse pääseda. Kui piisavalt suur avavus on valmis, tormavad nad tuppa sisse, -ning nagu targemad mehed soovitavad -puurivad toas auke täis kõik, mida näevad: kapi, kummuti, laelampi, diivani, raamaturiiuli jne jne. Kui neile tundub, et ruum on juba piisavalt kannatanud ja ühtegi elusolendit peale nende endi toas enam ei viibi, jäävad nad ukse kõrvale passima, et vaadata, kas kusagil on veel tube, mis nn puhastamist vajavad. Peale ühe ruumiga hakkamasaamist, kordub kõik taas: mehed jooksevad kambaksei toast tuppa -ajavad kõik segi, lõhuvad mööbli ära, löövad klaasid puruks, ning karjuvad seejärel võidukalt: "puhas!". Kui majas on kõik ruumid "ära puhastatud" hüüab kõige ärksam mees "maja puhas!", mis peaks tähendama, et kõik on hästi ja võib hakata lebotama. Loomulikult ei huvita kedagi asjaolu, et koridor on täis poriseid jälgi ja üldse on kõik täiesti kole.

Videod on kahjuks vahetuses -teine video on esimene ja esimene video on teine.