Nad ju teadsid ette, mis juhtub? Või kas ikka teadsid?
Jagan lugejatega mõningaid tähelepanekuid asjaoludest, mis tunduvad mängivat suurt rolli selles, et mehed teevad asju, mis terve mõistuse seisukohast näivad olevat hullumeelsus (väikese huumoriga muidugi):
1) paks riietus loob turvatunde. See on fakt. Olles ajanud endale selga paksud talvepüksid, kampsuni, talvejope, killuvesti ja lahingrakmed, pluss kiivri ja mütsi, tunned sa ennast oluliselt kaitstumana, kui näiteks alukate väel ringi silgates. Sa oled oluliselt kogukam ja tundub, et keha kattev paks riietus on otsekui kuulikindel kaitsekiht (sa muidugi tead, et teoreetiliselt see nii ei ole, kuid praktikas pole sel teoorial tähtsust). Kohev ja paks riietus loob turvatunde, ning loob eeldused kõikvõimalikeks meeletusteks (just seetõttu tuleb tunda suurt aukartust zuulude ja teiste ees, kes kasutavad minimaalselt kehakatteid).
2) Kui sul on relv, võid sa võidelda. Sa pole ohver. Ükski mees ei taha tunda end ohvrina -kellenagi, kelle saatuse üle otsustatakse. Olles relvastatud, tunneb mees end võitlejana, sest "ma võin vajutada päästikule, ja otsustada enda (või kellegi teise) saatuse üle". Isegi juhul, kui salves on viimane padrun, on olemas võimalus võidelda -hakata vastu ülekohtule, hoida oma vabadust, karistada tehtud kurja, maksta kätte jne jne. Relv tekitab tunde, et sa pole vaid mutrike vaid sinust sõltub midagi ülimat -kellegi (=enda) elu.
3) Me jagame sama saatust. On harv juhus, kui sõdur on lahinguväljal üksi. Enamasti ollakse koos teistega, ning olgu olukord nii lootusetu kui tahes -ikka leidub neid, kes on osanud endale sama halvad kaardid kätte mängida. Mõte, et sa pole oma hädas ja katsumustes üksi, on väga lohutav ja kindlustandev. Kaaslaste olemasolu annab julgust hakkama saada ja vastu pidada. See on taas üks eeldus võitluseks. Juhul, kui kaaslased on surnud -jääb alles võlg nende surma eest kätte maksta ja nende poolelijäänud üritust jätkata. Vastasel juhul oleks nende surm ju mõttetu? Kas surnud kaaslased on kaaslased...
4) Soe toit annab uut lootust. Sõdurite toitmine on otseselt seotud nende agressiivsuse ja võitlusmoraaliga. Ilma toiduta ei kesta kohusetunne kuigi kaua. Nälgiv inimene mõtleb vaid ellujäämisele.
5) Võibolla ma siiski ei sure?. Kuigi tõenäosus, et sõdur sõjas hukkub, on suur, ei tundu see siiski eriti reaalne. Seda on väga raske ette kujutada. On see üldse võimalik, et just mina olen see, kes järgmisena surma saab? Ja mis siis saab...? Aga praegult pole ma ju veel surnud? Ma elan! Ja võibolla seda ei juhtugi...-ja kui ka juhtub, siis...-seniks aga vahetan relvale uue salve...
Me elame hetkes. Me tajume vaid hetke.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et sõdurite liikumapanevaks jõuks on (paks) riietus, relvad, saatusekaaslased, toit ja surma irreaalsus. Kõik muu on sekundaarne.
Ja loomulikult peaks maailm olema hoopis teistsugune.
7 kommenttia:
Hakkasin praegu mõtlema, et huvitav, kas asi on individuaalsetes erinevustes või käib see asi meestel ja naistel erinevalt? Kommenteerin illustreerimiseks Su väiteid...
1)Ma ei julge nüüd kõigi naiste kohta väita, kõigest enda ja veel paari kohta, kellega sel teemal mõtteid olen vahetanud erinevatel põhjustel. Aga ütleksin, et vastupidi - mida paksemad ja kohevamad riided, seda kohmakam, seda piiratum on liikumisvõime, seda vähem saan oma keha kontrollida, seda haavatavam olen. Riietus peab olema võimalikult õhuke ja kehajärgiv, võimalikult vähe ette jääma, võimalikult vähe oma olemasolust teada andma, et ma ennast selles ohutult ja turvaliselt tunneksin.
2)Relvast tunduvalt olulisemad on oskused. Kui mul on oskused ellu jääda, võidelda; kui mul on teadmine, kuidas vaenlasega ümber käia, mis mõjub, mis töötab, kuidas midagi tehakse - siis suudan ma võidelda, siis on mul enesekindlus ja ma ei ole ohver. Relv võib olla. Aga kui ma sellega midagi teha ei oskaks, küll aga oleks kätega osav, jätaks ma relva kus see ja teine. OSKUSED teevad minust võitleja, mitte ohvri. Relv on üks võimalik oskus.
3)Kamraadluse osas nõus - see on liikumapanev jõud. Kui oleme koos sita sees, rabeleme sellest koos välja ka. Aga kamraadide surmale ei järgne naistel võla tunnetamist, vaid pime, meeletu viha. Niipalju, kui ma julgen vestluste põhjal väita. See ei ole isegi kättemaks, pigem nagu tapatalgud. Silme eest on must ja lased ainult. Nii on mulle räägitud vähemalt, ise ei ole kogenud loomulikult. Aga tundub usutav, kui enda sisse vaadata ja end samasse olukorda kujutleda...
4)Soe toit uinutab valvsust ja roiutab. Nälg teeb meeled erksaks ja teravdab ellujäämisinstinkti. Eelistaks sõja ajal mitte väga hästi süüa. Puhkehetkel on teine asi, aga lahingusse küll peale sooja kõhutäit ei läheks...
5)Ma ei kujuta ette, et ma lahingus sellistes kategooriates mõtleksin. Hingad sügavalt sisse ja lased instinktil ning väljaõppel üle võtta. Surm on abstraktsioon, mille jaoks ei ole aega, veel vähem ellujäämise võimaluste üle mõtisklemiseks. Mitte, et ma lahingus oleksin olnud. Tunne on lihtsalt selline, et mõtleksin ja käituksin samamoodi, nagu naised, kes selles olukorras on olnud. Aga kunagi ei tea täpselt, enne kui pole seda ise läbi teinud.
Käimapanevateks jõududeks oleksid siis instinktid, oskused, kamraadid ja vajadus ellu jääda. Ja viha...
Ma ei tea, kas julgen enda ja paari loo pealt üldistust tervele sugupoolele laiendada...
Aga huumorimeelt mul eriti ei ole neil teemadel:D (Mis vist ongi põhjus, miks mehed sõdivad - naised ei oska sõda huumoriga võtta ja see viib kiire läbipõlemiseni. Kui veel lennukaid üldistusi teha:P)
Ohoo, väga huvitavad arutlused.
Eks seda asja saab jah võtta ni ja teisiti. Paksude riiete kohapealt jään ma siiski endale kindlaks (va suvel). nr 2 puhul pidasin ma relva all silmas ka juurdekäivaid oskuseid -kuid -ilma relvata pole muudest oskustest ikkagi suuremat kasu. Sest ega muidu poleks peategelane öelnud raamatus "Läänerindel Muutusteta" oma klassivenna hukkumist nähes, et mis kasu oli tal sellest, et ta oli matemaatikas nii hea? Relvastamata inimene on ikkagi tagaaetav.
nr 3-ga olen nõus: võlg pole mõistagi mingi asjaõiguslik termin vaid segu vihast, kättemaksust ja süütundest.
Söömise suhtes on sul ilmselt ka üpris õigus -pidasin silmas seda, et täis kõht lubab sõduril tajuda oma olukorda suhteliselt positiivsest vaatevinklist. Supp annab talle tegutsemisvalmiduse.
Surm...
Kuidagi peab sellega diilima -sa kas usud, et sinuga seda ei juhtu, oled ükskõikne (=eirad kogu teemat?), või lepid selle võimalusega teadlikult. Mina vist ei usu...või lepin teadlikult?
Aitäh pika kommentaari eest Lumivalgeke!
Mina arvan, et sinu kirjeldatud asjaolud on pigem killukesed (mõned suht tähtsad küll :) suures liikumapanevas masinavärgis. Suur vahe on minu arust erinevatel motiividel miks keegi kaitseb nt oma kodumaad agressori vastu, võitleb nt. palgasõdurina või siis osaleb õppustel. Mõned motiivid on küll ka kattuvad. Lahingus kus võideldakse agressori vastu omal kodumaal usun, et suured tunded mängivad rolli - viha (ma neile .... näitan), õiglustunne (mis nad tulevad siia meie hoovile kaklema!), lootusetus (mul suva mis minust saab, tahan elu kallilt müüa), kättemaks (kaotatud kaaslaste, lähedaste ja vaenlase poolt tekitatud kannatuste eest), süsteemile allumine ja kohusetunne (ei tahaks küll minna rünnakule, aga peab ja teised kah ju lähevad), häbi (ega ma mingi argpüks ole) jms loovad põhjused miks seda kõike tehakse lahingolukorras. Kuid need on minu kui võhiku ja kõrvaltvaataja arvamused. Õnneks ei ole reaalses sõjas olnud ja loodan et ei pea ka selles kunagi osalema.
Väga õige, Mati. Eks see sissekanne oligi veidi ulakas vaatenurk rohujuuretasandilt. Ilmselt oskaksid psühholoogid ja tuuletargad seda ka üldisemast seisukohast valgustada. Igatahes näib, et enne, kui inimest hakkab motiveerima soe aluspesu, tuleb mõte üldises plaanis enda jaoks aktsepteeritavaks mõelda. Lugesin kunagi mingit raamatut, kus kõneldi sellest, et inimene kasutab vägivalda juhul (mida sõda ju on), kui ta tajub sellega kaasnevaid tagajärgi enda jaoks soodsatena -aktsepteeritavatena.
Ka surm võib olla teatud kontekstis vägagi soodne tagajärg.
Inimene seab ritta hea ja halva ning kasutab vägivalda juhul, kui ta ei näe olukorrast muid väljapääse ning vägivallaga kaasnevad tagajärjed tunduvad talutavatena.
Kui inimene ise ongi relv, siis ei ole ilma relvata inimene tagaaetav. Relv kui objekt - see metallist ilus õlilõhaline asjake käte vahel - ei ole (minu jaoks ja veel paljude jaoks) mingi karantii ega ka eriline psühholoogiline julgustus. Kui relva mõistele läheneda laiemalt - et "mu käed on surmav relv" või midagi sellist, siis küll. Aga eks see oleneb lahinguspetsiifikast ja paljust muust. Ma oleksin rohkem selline "üksik snaiper metsas" kui "pataljon vastamisi pataljoniga" sõdur, kui ma peaksin sõdur olema:D
Riietuse osas ma saan psühholoogiliselt aru küll, kust see tunne tuleb, et paks riietus on turvaline. Ühel hetkel läheb see üle;)
"Aga surm on miski, mille paratamatusega sa oled enne lahingusse minekut leppinud ja lahingus ei mõtle selle peale isegi vilksamisi." Ütles mulle mees, kes on osalenud enamates lahingutes kui kogu meie Afgaani-missioonid kokku...
Aga jah, teoretiseerimine on huvitav, kui midagi muud parasjagu teha ei ole. Kõik see targutamine pudeneb kildudeks, kui reaalse vaenlasega silmitsi seista ja reaalne kuul reaalse inimese kolpa lasta. Siis saame teada, kes me oleme ja mis meid käima paneb. Seniks saab tegeleda vaid mõttemängudega. See on päris vahva mäng siin:)
Paljude asjadega on nii, et reaalne elukogemus on teoretiseerimisest suht erinev ja võrreldamatu. Teoretiseerijate positiivne külg on ehk vaid see, et kui inimene oskab end ja teisi enne reaalseid sündmusi (antud juhul sõda, konflikti, lahingut, v.o. isegi vaenlase tapmist) analüüsida, siis ehk ta suudab ka pärast neid sündmusi enda sisemusse vaadat ja need enese jaoks selgeks (või õigeks) mõelda. Aga võib olla just need kõige suuremad analüüsijad lähevad kõigepealt hulluks :)
Hulluks? Peab seda teemat veidi analüüsima ;)
Lähetä kommentti